Vaskrääma küla ootab postiljonilt pensioniraha ja häid uudiseid

ANNIKA PÄRNAT

Selleks ajaks, kui valge postitakso keskpäeva paiku hoovi vurab, on Vaskrääma postiljon Pille Kukk jõudnud loomad talitada ja potitäie lihapirukaid küpsetada ning sorteerib parajasti koos tütardega kuuri all kartuleid.

Enne Pillet jõuavad postiautot tervitama kaks kisavat hane ja vasikasuurune koer.

Pärnust paarikümne kilomeetri kaugusel soode ja rabade keskel asuvasse Vaskrääma külla tuuakse täna kuusteist Pärnu Postimeest, üks Meie Meel ja Kroonika. Lisaks paar kirja ja kott pensionirahaga.

Üleriigilisi päevalehti kõhna rahakotiga vaskräämalane Pille sõnul tellida ei jõua. «Varem käis ka kohalikke lehti rohkem, aga paar inimest jättis rahapuudusel tellimata,» räägib Pille ja hakkab lehtedele tellijate nimesid peale kirjutama. Külapostiljonile on ammu pähe kulunud, kellele mis leht käib.

Lillelise linaga kaetud postijagamislaual on peotäis Keskerakonna reklaame ja vaas sügislilledega.

Kui lehed jagatud ja pensioniraha üle loetud, võtab Pille pakist ühe maakonnalehe. Vaatab kõigepealt surmakuulutusi ja lappab siis kiiresti läbi.

«Siin pole ju tuhkagi lugeda. Vahel loen, kui huvitavam pealkiri ette satub,» räägib postiljon, kellel endal lehti ei käi.

Bemariga postiringile

Et Pille tavaline sõiduvahend jalgratas on katki, sõidame postiringile ta abikaasa tumeda BMWga. Auto rappub auklikul kruusateel, kui läheme naabertalu vanaperenaisele pensioni viima.

Aide Lanno on viimase külauudise peale püha viha täis: keegi vanamammi, rikka poja ema, käinud vallas toetusraha saamas.

«Tappa on talle, kuradile, tarvis! Ei saa siis emale süüa antud,» pahandab Aide rikka poja peale ja laseb Pillel pensionist kahe kuu lehetellimise raha maha võtta.

Postiljon ei pääse pensionipäeval ühestki kodust uudiseid vahetamata, mitmes peres küpsetatakse pensionipäeva puhul kooki ja otsitakse viinapitsidki välja.

Külatädid pühivad Pillet oodates köögilaua puhtaks ja panevad endale puhta põlle ette. Mõnele kodusele vanakesele on pensipäev peaaegu ainuke suhtlemisvõimalus.

Järgmise talu värava ees võtab postiljoni autot vastu lärmakas koer. Tema ei soovi täna aga kedagi hammustada. Pille on oma postiljonistaazhi ajal vaid korra koeralt hammustada saanud.

«Tulin juba postkasti juurest ära, kui pisike koer mind selja tagant tõmbas,» räägib Pille.

Elab kahesajaseks

Ümbruskonna vanim elanik, 105-aastane Marie Hunt istub oma toa voodiserval ja sööb leiba.

«Alles tulin laua äärest, nüüd võtsin natuke küüslauku,» räägib Marie ja paneb viimase leivatüki suhu. Eile puhastas memm päev otsa ube.

«Aino ei luba mul ju tööd teha,» kaebab Marie tütre peale.

Rõõmus vanamemm kavatseb veel sada aastat elada. «No kui üks sada juba visatud on, mis see teine tal veel visata ei ole,» hõikab tütar Aino teisest toast.

Kord, just enne 105. sünnipäeva, oli memm siiski nii haige, et surm oli lähedal.

«Aino räägib, et ma olla ükskord laua ääres ära surnud. No siis on mul juba teine elu,» arutleb vana daam ja räägib, kuidas Pärnu pastor ta sajandal sünnipäeval igaks juhuks hästi kõva häälega rääkis.

«Ma ütlesin, et ära karju nii kõvasti, ma kuulen küll,» uhkustab Marie, kes tervise üle ei kaeba. Puusavea tõttu on ta küll juba kümmekond aastat ratastoolis.

Marie on juba kaheksa valitsust üle elanud, see praegune, üheksas, ei meeldi talle mitte põrmugi. Sest see tahtvat põllumehi välja suretada. Tsaarivalitsus olnud ikka kõige parem.

«Tulge homme jälle,» kutsub Marie, kui minema hakkame.

Vaskrääma talud on metsade ja põldude vahele laiali pillutud: postkastide vahele jääb tihti mitu kilomeetrit. Pille peatab veel mitme postkasti juures auto, enne kui jälle hoovi sisse pöörame.

Saekaater ja filosoofia

Kohaliku saekaatri omanik Raivo Veesalu peab kodus lõunatundi, kui ta ema postiljoni sisse kutsub. Metsaäärse maja elutoa laual on inglise keelne filosoofiaõpik.

«Millegagi peab tegelema, et siin maal mitte manduda,» räägib Raivo vabandavalt. Noormehele ei meeldi hädaldajad, kes kõiges valitsust süüdistavad.

«Mina ei hakka Eesti Vabariiki põhjama. Inimesed on ise süüdi, kui nad oma eluga hakkama ei saa,» räägib Raivo.

Kuigi saekaatrisse on maal raske häid töölisi saada, on ettevõtja paar usaldusväärset meest leidnud. Firma laiendamiseks neist aga ei piisa, ka seab metsade keskel asuvale ärile oma piirid linna kaugus.

Lapsest saati Vaskräämas elanud noormees igavuse üle ei kurda: lapsepõlvesõber elab naabertalus ja kui vaja, saab autoga linna rahva sekka sõita.

Seni häbelikult inimeste eest ära jooksnud hundikoer klähvib ära sõitvale autole vihaselt järele.

Vihane talumees

Tollide postkasti lähedale koguneb osa külarahvast autolavkat ootama. Mitmest suunast sõidab kokku jalgratastega tädisid. Mats Tolli seisab kaheaastase tütre Martaga hoovi viival teel, ta ema Linda istub ratta selga, et autopoodi sõita.

Mats on Toompeal targutavate põllumajanduspoliitikute peale kuri. Tollidel on kodus mitu tsentnerit lambavilla seismas, mida liiga odava hinna tõttu ära ei müüda.

«Pistan neile kasvõi tule otsa,» lubab Mats, kes hiljuti suurema osa oma 170-pealisest lambakarjast hävitas.

Vanaperenaine Linda ei luba noortel paremate aegade ootuses veel lehmi maha müüa.

«Esivanemad on mul naiivsed. Peaksid küll olema pika elu jooksul rohkem õppinud kui mina, aga targemaks pole saanud,» räägib Mats, kes vahel laudas sõnnikut visates vihaselt ilmaasjade üle mõtleb.

EPA haridusega Matsile pakutud linnas paarikümnetuhandese palgaga töökohta.

«Varsti vist lähen ka. Siin rabame viie-kuue inimesega, et sama raha välja teenida,» kirub Mats.

Vihast vahutav mees tahaks veelgi kiruda, kuid Pillel on veel posti laiali kanda. Tollide kaheksateistpealine piimakari sööb eemal rahulikult rohtu.

Ilus tulevik ja katkine tee

Mõned kilomeetrid kaugemal ajab mitu memme postkastide juures juttu. Endine postiljon Asta Jaaman lükkab ratastoolist ehitatud kärul tühja piimanõu ja lapselast kodu poole.

«Täna oli piimakombinaati natuke raha tulnud,» teatab ta ärevalt tädidele, kellel mitme kuu piimaraha saamata.

Viis aastat maal elanud Asta usub, et varsti läheb elu kergemaks: kohalik leht kirjutas, et mõne aasta pärast on keskmine palk 9000 krooni.

Asta väimehel pole praegu kalakombinaadi tööseisaku tõttu tööd ja seepärast tuli ta ämmale appi peete võtma, mees käib linnas veevarustuses tööl.

Astal on üks puus haige, kuid operatsioonile lubab ta alles siis minna, kui mees pensionile jääb: «Kuhu ma need loomad panen? Praegu saatsin metsa rohtu sööma,» räägib energiline naine. Võtab siis naabritädi rattapakiraamilt ajalehe ja lööb kuulutusi vaadates lahti.

«Kuulge, kui te nüüd linna lähete, siis otsige üles, kes neid teid parandab. Meil on keset teed suur auk, öelge, et nad selle kindlasti homse päeva jooksul ära parandaksid, muidu murrab keegi kaelaluu ära,» käsutab üks külanaine, kui ärasõitmiseks autosse istun.

Kui postiring läbi ja autolavkalt söök ostetud, sõidab Pille Asta juurde, et külanaistega kohvi juua ja lobiseda. Nii igal kolmapäeval.