Jõule peeti ka kristluse-eelsel ajal

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

ALAR KILP

Kristlik maailm tähistab jõule Jeesus Kristuse sünnipäeva pidustustena. Jõulude traditsioon aga on vanem kui kristlus ja ühendab endas tänapäeval rahvalikke ja religioosseid jooni.

Algkristlus tähistas pühapäeviti Kristuse ülestõusmist ja reedeti peeti Kristuse surma meenutades paastu, aga ei tähistatud Kristuse sünnipäeva.

Kirikuisa Origenes ütles kolmandal sajandil, et ükski vaga mees ei tähista oma sünnipäeva, sünnipäeva on pidanud ainult jumalakartmatu vaarao ja kuningas Heroodes. 3. sajandil pilkasid kristlased paganaid, et need «tähistavad jumalate sünnipäevi justnagu jumalad sünniksid».

Jõulude päritolu

Jõule tähistatati ka enne Jeesuse sündi. Tuhandeid aastaid tähistasid põhjaeuroopa rahvad jõulude ajal talvist pööripäeva ja päikese taassündi valguse ja soojuse andjana.

Muistsete rahvaste elus mängis suurt osa aastaaegade vaheldumise rütm, mis oli tugevalt seotud usu ja rituaalidega. Nad täitsid rituaale, et talv ära lõpeks. Mõistes, et talvine pööripäev on tõesti aasta pöördepunkt ja et päevad saavad pikemaks, ilm läheb soojemaks, maa ärkab uuesti, tänati pidutsedes jumalaid, kes neile sellise asjade käigu tagasid. Kesktalve pühad olid kui ellujäämise pühad.

Jõulud pole kristlik sõna

Sõna jõulud on vanaskandinaavia päritolu, sel ei ole midagi ühist kristlusega. Skandinaavias nimetati talviseid pühasid nimega jul, inglise keeles Yule, tänapäevane sõna Christmas pärineb keskaegsest kristlikust kultuurist (vanainglise keeles Cristes Maesse) ja tähendab Kristuse missat.

Kõigepealt arvati, et sõna jul tuleneb Julius Caesari nimest. Hiljem on pakutud pärinemist sõnast hjul, mis tähistas ratast, sest arvati, et päikeseratas hakkab jõuluaegsest pööripäevast peale teist teed käima. Ehkki, sõna tegelik päritolu ei ole selge on jul olnud kindlalt skandinaavlaste talviste pühade nimi, mitte jumaluse nimi.

Millal sündis Jeesus?

Esimestel sajanditel ei vaevanud kristlased pead Jeesuse sünnipäeva kindlakstegemise ega tähistamisega. Umbes aastal 200 ütles Aleksandria Klemens, et teatavad Egiptuse teoloogid peavad Kristuse sündimise päevaks 20. maid Augustuse valitsemisaja 28. aastal. Kristuse sünnikuuks on eri aegadel pakutud kõiki kahtteist kuud. Kirikuisad püüdsid tõestada oma versioone Kristuse sünnipäeva kohta, pakutav kuupäev pidi aga kokku sobima ka teiste tähistatavate pühadega.

Siiani on selgusetu isegi Kristuse sündimise aasta. Dionysius Exiguus lõi kuuendal sajandil kristliku ajaarvamise, aga tänapäeval arvatakse, et ta eksis Kristuse tegeliku sünniaasta määramisel 4-6 aastaga.

Miks just 25. detsember?

Algul ei pööratudki tähelepanu sellele, millal Jeesus Kristus sündis, aga hiljem pakuti küll 28. märtsi, siis aprilli, maid, isegi novembrit. Jeesuse sünni -ja ka ristimispäevaks pakuti ka 6. jaanuari. Sel päeval olevat sündinud Kaana ime ja ka kolm kuningat Jeesust kummardanud.

Piibellikku põhjust sünnipäeva pidada ei olnud ja et see oli vaid paganlik komme, siis enne neljandat sajandit seda ei peetud.

Vanade pärimuste järgi loodi maailm 25. märtsil, selsamal päeval jäi Maarja lapseootele ning üheksa kuud hiljem ongi 25. detsember. 24. detsembrit peeti Aadama ja Eeva sünnipäevaks. Esimese Aadama kaudu tuli surm, järgmisel päeval sündinud Kristuse ehk teise Aadama kaudu igavene elu.

Üldise arvamuse järgi valiti 25. detsember selleks, et see oleks samal ajal paganlike pidustustega, mida peeti talvise pööripäeva järel «päikese taassünni» puhul. Natale solis invicti (võitmatu päikese sünni) pühad seadis Rooma riigis 274. aastal sisse keiser Aurelianus.

Kristlased kristlikustasid selle püha. Kristuse kui maailma valguse sünd tehti analoogseks päikese taassünniga, et kristlus oleks paganlusest pöördunutele kergemini vastuvõetav.

Aastal 353 andis Rooma piiskop korralduse tähistada Jeesuse sündi 25. detsembril ja kolmekuningapäeva 6. jaanuaril.

Mitmed kirikuisad, sealhulgas Augustinus, ei pidanud Kristuse sünni pühasid kristlusele oluliseks ning võitlesid allesjäänud paganlike pidustuste vastu, aga siiski sai Kristuse sünni peost rõõmus pidustuste aeg. Kristus tõi maailmale uue valguse ja rõõmu.

Sellest ajast tähistavad kõik kristlikud kirikud peale armeenia kiriku Kristuse sündi 25. detsembril, läänekirikus alates neljandast sajandist, idakirikus alates viiendast sajandist. Armeenlased tähistavad Kristuse sündi vana idakristliku kombe järgi 6. jaanuaril.

Jõulude kristianiseerimine

Paganate eeskujul loodi pühade kalender, paar sajandit hiljem ka ajaarvamine, kus ei valitsenud enam paganate jumalad, vaid Jeesus Kristus ja apostlid ühes pühakutega. Kogu rahva kristianiseerimine ei tähendanud toretsemise lõppu, vaid hoopis ulatusliku sekulariseerumisprotsessi algust. Uued kristlased võtsid nüüd osa varem põlatud pidustustest ja rituaalidest. Kristlased ei olnud enam kannatav vähemus, kelle usk piirdus hingeeluga. Kristlus sai rahva ja riigi usuks, mis sobitas end uuenenud olukorras ka riigi tavade ja pidustustega.

Varem ebajumalate kultusega seotud rooma kalendri pidupäevadel osalesid uued kristlased kui riigi lojaalsed kodanikud. Paganlikud harjumused, mis osaliselt või näiliselt olid kaotanud oma ebajumalateenistusliku tähenduse, sõnastati ümber kristlikeks tavadeks. Kommetele, millest uued kristlased loobuda ei tahtnud, otsiti kristlik sisu.

Kristlus asendas juutlikud paastupäevad kristlike paastupäevadega, hingamispäeva Kristuse ülestõusmise iganädalase mälestuspäevaga, paasapühad ülestõusmispühadega jne. Rooma kalendri kesktalve pidupäevadele anti uus sisu ja argumendiks sai päike kui universaalne sümbol. Päikesevalguse argument oli varakristlikus kirjanduses valdav, kui arutleti Kristuse sünni õiget kuupäeva.

Kristus ja Päike

Juba algkristlastele õpetati, et nädala esimesel päeval, pühapäeval, loodi valgus, ja nädala esimesel päeval, pühapäeval, äratati surnuist Kristus - maailma eluvalgus. Valgus on aga seotud päikesega ja nii võis Kristuse kummardamine segi minna populaarse päikese kummardamisega nagu juhtus Konstantinusega. Vana Testament kuulutas «õiguse päikese» (Mal 3,20), s.o Kristuse tulekut, Uus Testament rääkis Jumala Pojast kui maailma valgusest (Jh 8,12;1,9), varakristlik kunst kujutas Kristust päikesejumala kaarikul, kristlased pühitsesid päikese päeva (ja pühitsevad seda tänaseni - Sunday, Sonntag). Konstantinuse pöördumine oli seotud päikesejumalaga, ta püstitas Konstantinoopolis ausamba päikesele, lasi oma müntidele vermida sol invictus ja jäi elu lõpuni riikliku paganluse juhiks.

Jõuluevangeelium sisaldas mõtteid päikesest. Sakariase ennustussõnad ütlesid, et «meid on tulnud katsuma päevatõus kõrgest, paistma meile, kes istume pimeduses ja surmavarjus.» Siimeoni õnnistussõnad kõnelesid Kristusest kui valgusest, mis peab ilmuma paganaile ja olema auhiilguseks Jumala rahvale Iisraelile.

Juba Tertullianus pidi toonitama, et sol (päike) ei ole kristlaste Jumal. Ka Augustinus mõistis hukka hereetilist Kristuse samastamist sol’iga. Paavst Leo I oli hädas kristlastega, kes enne Peetruse basiilikasse sisenemist tegid kirikutrepil kummarduse päikesele ida suunas. Lääne kirik lahendas olukorra nii, et paganlik tava kuulutati kirikukombeks. Altar ehitati kummardaja ja päikese vahele, kirikud muudeti lääne-ida suunalisteks, kusjuures altar asus idas ja nii saigi paganlikust kummardusest päikesele kristlik palveasend altari suunas.

Saturnaalid ja kalendad

Rooma kultuuris eelnesid võitmatu päikese pühale saturnaalid ja järgnesid kalendad. Saturnaale peeti Saturnuse auks 17. detsembrist alates kuni 7 päeva, meenutati muistset Saturnuse ajastut, kui valitsesid küllus, vabadus ja vendlus. Vabaduse ja vendluse peona nautisid orjad vabadust, nad võisid kanda peremehe rõivaid ja vaba mehe märki - kübarat. Saturnuselt loodeti kuldsete aegade tagasitulekut. Söödi, joodi, lõbutseti, mängiti mänge, saadeti üksteisele kingitusi. Saturnaalide ühissöömiste ja vastastikuste kingituste kombed kajastuvad ka kristlikes jõuludes.

Ka arvatakse, et keskaja Kristuse sünni pühade trallitamised, sulaste võimulolek isandate üle, suured pidutsemised võivad pärineda saturnaalidest.

Kalendaks nimetati Rooma riigis alguses iga kuu esimest päeva. 153 eKr nimetati aasta alguseks 1. jaanuar. Sel päeval ehiti majad okstega, sooviti õnne, anti kingitusi. Juba vanade roomlaste arvates määras aasta esimene päev kogu aasta iseloomu. 1. jaanuaril püüti kasvõi natukenegi nii toimida, kuidas seda sooviti aasta jooksul. Ennustamine uusaastaks levis roomlastelt kogu Euroopasse.

Viiendaks sajandiks olid kristlased paganlike pühade ülevõtmises juba nii edukad, et paavst Gelasiuse väitel ei vajanud kristlus enam ühtegi paganlikku pidustust.

Jõulupuu

Paganlikus traditsioonis oli jõulupuu igavese elu sümbol, mille juured ja oksad arvati hoidvat koos universumit. Vanal ajal oli see püha puu jumalate ees, mida selleks ka ehiti.

Kristluse-eelsel ajal olid puud elu sümboliks ja jumaluste elukohaks. On arvatud, et kristliku jõulupuu tava on välja arenenud paradiisipuust, sest jõulupuu kaunistamine õunade, pähklite, kõiksuguste küpsetistega kuulub selle traditsiooniga kokku. Küünaldega kaunistamise komme võib pärineda ida kultuurist.

Kristliku jõulupuu tava algatas Martin Luther. Ta nägi Lucas Cranachi maalil puud, mille peal särasid tähed, ja see avaldas talle muljet, nii et ta ühe sellise koos põlevate küünaldega ehituna oma kodus ka üles seadis. Paganate elusümbol sai nii kristlikuks sümboliks.

Eestisse tõid jõulupuu tava 19. sajandi keskel baltisakslased. Nad korraldasid oma mõisamajades jõulupidusid teenijate ja laste jaoks. Peagi sai tava populaarseks ja võeti üle ka koolidesse, kus läbiviija rollis oli koolmeister.

Jõulukommete päritolu

Jõululaulude tava algust seostatakse 13. sajandi Itaalia ja Assisi Franciscusega, kes lõi laule Jeesuslapsest. Tema kasutas ka esimest korda sünnistseeni Jeesuslapsest sõimes.

Anglosaksidel oli komme põletada puuhalgu (yule log) jõuluõhtul pidulikult kaminas, tähistamaks päikese kõige madalamat aega, milles oli taastõusmise tõotus. Jõuluhalgu põletati selleks, et päikest matkida ja välja meelitada.

Tuppa toodi jõuluõlgi (Põhja- ja Kesk-Euroopas), mis võib ka olla kristluse-eelne komme.

Jõulukaartide saatmise ja jõuluvana traditsioonid pärinevad eelmisest sajandist.

Myra Nikolaus

Tartu Maarja koguduse õpetaja Villu Jürjo leiab, et jõuluvana polegi tegelikult nii väga hiline nähtus, sest see on alguse saanud 4. sajandil Väike-Aasias elanud Myra piiskopist Nikolausest: «Läbi poolteise aastatuhande on säilinud piiskopi välimus, isegi kui enam ammu ei teata midagi Myra piiskopist Nikolaist. Pikk punane mantel, pikk hall habe, sau, mis oli karjase või piiskopi kepp. Santa Claus on ka Nikolai variatsioon. See on natuke humoorikas, kui Soome ja Norra vaidlevad, kust jõuluvana pärit on.»

Tänapäevase paksu, lõbusa ja pika habemega jõuluvana esiisa Myra piiskop Nikolaus oli kuulus oma heade tegude poolest. Tava teha kinke selle pühakuga seoses levis kiiresti Väike-Aasiast ka Euroopasse. Ameerikasse jõudis see tava eelmise sajandi keskpaigas.

Keelatud paganlik püha

Mitte alati pole kristlus jõule soosinud. Puritaanlikul Inglismaal keelati 1644 parlamendi aktiga jõulude tähistamine. Jõulupäev pidi olema paastu- ja turupäev, poed pidid olema avatud. Jõulude ajal pidutsemist ja töölt kojujäämist karistati.

Kodusõjaeelse Ameerika kristlaskonna kaks kõige tulisemat vaidlusküsimust olid orja- ja jõulude pidamine. Liberaalne suund mõistis hukka esimese ja kaitses teist, konservatiivne vastupidi.

Ameerika puritaanide seas kestis jõuluvaenulisus eelmise sajandi keskpaigani.

Rahvatraditsioonid

EELK Tallinna Jaani koguduse õpetaja Toomas Pauli sõnul muutuvad jõulukombed kiiresti: «Saja aasta tagustest jõuludest pole meil täpset ettekujutust, aga nad erinevad juba sellepärast, et jõuluõhtut sada aastat tagasi ei peetud. Kui lugeda näiteks Anna Haava mälestusteraamatut, siis seal on jõuluhommikune kirikussesõit. Läbi aja on jõulukombestik nii muutunud, et igaühele on normatiivne tema lapsepõlve oma.»

Eesti rahvakalendris olid jõulud ajavahemik toomapäevast (21. detsember) kuni nuudipäevani (7. jaanuar). Tähistati talvist pööripäeva, aastavahetust, uut tööaastat. Jõulukombestikus on jälgi surnukultusest (heinad-õled põrandal), maagilisi õnne ja sigivust taotlevaid toiminguid (jõuluhaneks ja -sokuks käimine, jõululeib).

Rahvapärimuses olid jõulud aeg, mil päev oli kõige lühem ja öö kõige pikem. Sel ajal «päike lamas oma pesas», siis hakkas tõusma ja liikuma tasapisi taas põhja.

Algselt olid jõulud igati seotud talurahva tavade ja hädapäraste vajadustega, hiljem on palju kombeid üle võetud teistelt rahvastelt.

Toomapäev

21. detsember on apostel Tooma (uskmatu Tooma) päev. Toomas kahtles Jeesuse ülestõusmises, kuid Issand ise kinnitas ta usku. Legendi järgi kuulutas ta evangeeliumi Pärsias ja Indias ning suri seal märtrisurma.

Toomapäev on aasta kõige pimedam päev ja sel päeval olid kõik tööd peale koristamise taunitavad. Keelatud oli ketramine, käsikiviga jahvatamine. Perest peresse tassiti õlgedest ja kaltsust nukku Tahma-Toomast, mis sümboliseeris mustust ja kasimatust. Leidja pidi tolle jälle edasi toimetama.

Toomapäeval algavad jõuluettevalmistused. Rahvas nimetas Toomast ka mustaks Toomaks, Nõgi-Toomaks, pühaks Toomaks, maajumal Toomaks jne. Toomapäev oli suurpuhastuspäev, majades käis pühkimine ja küürimine, pesti pesu, põrandaid ja laudu, kolded ja kerised puhastati tahmast, katkiste kivide asemele pandi uued. Maja seati igati jõuluks valmis. Kui must Toomas sai majast välja aetud, siis võisid jõulud oma valgusega sisse tulla.

Enne jõule tuli käia saunas, muidu pidi inimene terveks tulevaks aastaks räpaseks jääma.

Jõulutoit

Jõululaupäeval keedeti valmis kogu jõuluaja toit, mida hiljem jaokaupa soojendati. Laud pidi olema rikkalikult kaetud. Jõuluööl pidi tuli kaminas põlema (päikesekummardamise tava) kogu öö. Jõuluööl oli toit laual (osana esivanematekultusest) ja süüa tuli seitse korda - et olla järgneval aastal terve ja tugev.

Külluslik jõululaud tähendas piisavalt toitu kogu tulevaseks aastaks. Joodi koduõlut. Jõululeib - jõuluorikas - seisis laual, seda aga ei söödud, vaid säilitati jõulude järel viljasalves, hiljem anti jaokaupa ka loomadele. See leib oli seakujuline, sest siga oli Euroopa rahvastele viljakuse kehastus.

Jõuluvorstid ehk makid tehti tangupudrust, millele lisati rasva, liha ja köömneid. Magustoiduks söödi pähkleid. Sealiha hapukapsaga ja verivorsti söömise tava on suhteliselt hiline.

Jõuluõhtu ja -öö

Jõululaupäevased tööd lõppesid tavaliselt juba lõuna ajal saunaskäiguga. Siis pandi selga uued puhtad riided ja jäädi jõule ootama. Peeti laulu-, jõu- ja osavusmänge, külanoored käisid niisama ringi. Jõuluööl vaadati tähti ja härmatist, et ennustada tulevikku ja ilma tulevaks aastaks.

Surnute hinged pidid jõuluööl käima neid kohti vaatamas, kus nad eluajal olid viibinud. Jõuluööl vabanesid kogu põrgu ja manala väed - nõiad, vaimud ja kurat. Ühelt poolt oli jõuluöö õnnis, püha ja imede öö, aga teiselt pool ka hirmu ja ohtude öö. Ohtude eest aitas rist, sest rist peletas iga kurja vaimu eemale. Nii tehti ristimärk igale uksele ja aknale. Kurjade jõudude vastu kaitses ka piibli lugemine ja vaimulike laulude laulmine.

Jõuluööl avanesid loomade keeleköidikud. Kristuse sündimise ajal sündis kogu loodus uuesti ja nii juhtus palju imesid. Maa alt ja veest kuuldi orelimängu, laulu ja kellahelinat.

Jõulutunnuseks olid õled. Usuti, et kokkupuude õlgedega annab elujõudu. Õlgi loobiti lakke, mida rohkem kõrsi lakke rippuma jäi, seda parem viljasaak tuli. Jõuluööl magati õlgedel kõrvuti ja ühtepidi, siis ei läinud rukis risti. Magati sukad või saapad jalas, siis ei olnud suvel karta ussihammustust ega jalavigastust.

Õlgedel mängiti osavusmänge ja veeti vägikaigast. Jõuluaegse jõukatsumise mõte oli pimeduse-valguse võitluse dramatiseering. Tuli pidi põlema kogu öö läbi, aga ei tohtinud tarest välja paista, aknad kaeti, et kuri sisse ei saaks. Kurat pidi jõuluööl eriti vilkalt ringi kolama, hirmutama loomi ja majas asju ära nõiduma, ratsutama leivalabida ja ahjuluuaga. Aga ristimärki ta kartis.

Tööriistad koristati ulualla, kivilabidas ja ahjuluud toodi tuppa, väravad suleti, kirves maeti maha, mis sümboliseeris jõulurahu ja ka usku, et siis ei jää loomad haigeks. Kõik ebausukombed täideti väga täpselt.

Kirikusõit

Uuemal ajal sõideti esimese jõulupüha varahommikul kirikusse, vanasti see nii ei olnud. Mida rohkem sõitjaid reel oli, seda parem. Kui esimesena tuli vastu noor neiu, tähendas see noormehele õnne, vanatüdruku vastutulekul pöörduti koju tagasi või tehti kohapeal kolm ringi, sülitati vastutuult ja alles siis sõideti edasi. Kirikuteel lepiti vihameestega.

Kui kirikus keegi magama jäi, oli selle jaoks uniköster, kes kirikulisi üles ajas. Arvati, et jõulude ajal annab Jeesus kõik patud andeks. Kirikus laulsid kõik, ka need, kes viisi ei pidanud. 18. ja 19. sajandil peeti ka koolides jumalateenistust. Kui kirikus jumalateenistust ei peetud, loeti kodus küünlavalgel piiblit ja lauldi lauluraamatust vaimulikke laule.

Jõulupühad

Jõululaupäeval ja esimesel jõulupühal külas ei käidud. Teisest jõulupühast hakati jõulusante mängima - poisid tegid jõulusokku, naised jõuluhane. Hani nuhtles vitsaga inimesi, kes end tema käest välja ei lunastanud. Jõulusandid sümboliseerisid esivanemate kodukülastust, nende heasoovlikkusest sõltus pere käekäik. Santidele pidi kindlasti midagi andma. Jõulukuusk toodi tuppa jõululaupäeval ja välja viidi kolmekuningapäeval, kokkupuutest igihalja puuga loodeti elujõudu, tervist, tugevust ja halbade jõudude eemalehoidmist.

Kolmekuningapäeval jõulud lõppesid, siis mängiti ja tantsiti, söödi viimased jõulutoidud. Ennustati ilma, pandi ristikheina jänestele toiduks, siis metsavana hoidis suvel koduloomi ega lasknud hunte karja hulka. Kolmekuningapäeva ööl vaadati taevast: kui tähed särasid ja ilm oli külm, tuli hea vilja- ja heina-aasta.

Nii kristlikus kui rahvalikus jõulutraditsioonis valitses jõulurahu - rahu ja puhkus igapäevase elu askeldustest. Kristlikus traditsioonis seostus see rahuvürstiga, kes on ise rahu tooja, paganlik põhjamaa aga nõudis jõulurahu surnute hingede koduskäimiste pärast. Jõulurahu kehtis toomapäevast nuudipäevani (7. jaanuar).

Aja maha võtmise aeg

Kas peetakse jõule kristlikult või mitte, iseenesest on hea juba see, kui inimesed korraks saavad argirutiinist välja, mõtlevad elu üle järele, peavad tulevikuplaane, puhkavad tööst ja tegemistest, teevad lähedastele kinke ja on perega koos.

Toomas Paul arvab, et tänapäeva kiires elurütmis see aja maha võtmine nii kerge ei olegi: «Kas ikka võetakse aega maha? Kõik kurdavad jõulustressi ja jõuluväsimust. Kui niisugust inimest oleks, oleks see suur haruldus, oleks järgimist vääriv eeskuju.»

Jõulustress

Nii mõnegi inimese, kes ei suuda soovitult kalleid kinke teha ja jõule pidada nii kaunilt nagu televiisoris näha võib, ajavad jõulud depressiooni. Väidetavalt on ka enesetappe jõulude ajal rohkem kui muidu.

Toomas Pauli arvates pole jõulustressi kui sellist siiski olemas: «Ühele praele anname nimeks jõulupraad, igapäevasele stressile või aastalõpu stressile anname nimeks jõulustress. Küsimus pole selles, et jõulud seda tingiksid, vaid me nimetame asju jõuluküünaldeks, jõulupraeks ja jõulustressiks.»

Jõuluäri ei sega

Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja Andres Põder leiab, et jõuluäri ei sega kellelgi jõule vastu võtta: «Ma ei jaga arvamust, et vanasti lumi väga palju valgem ja taevas selgem oli, ma arvan, et sajand tagasi võeti seda ühesemalt ja ehedamalt, kuna ei olnud sellist multiühiskonda nagu praegu, aga teistpidi ei tohi kommertsis näha mingisugust vaenlast, eks ta käi jõuludega kaasas. Kes tahab näha jõulude sisu, näeb seda kommertsist hoolimata ja ma ei usu väga, et nad kommertsi kaotamisel palju rohkem nägema hakkaksid.»

Mis need jõulud siis nüüd on - on nad kristlik või rahvalik püha? Millised on need õiged jõulud? Võibolla peaksid jõulud saama taas rahvuslik-paganlikuks pühaks, nii nagu see algselt oli, sest pole üldse teada, millal Jeesus täpselt sündis (tõenäoliselt aga mitte talvel)? Kristlased võiksid Kristuse sünnipäeva pidada ükskõik millisel ajal.

Jõuluparadoks

Jõulud pole ju vaid kristlik püha. Ei saa öelda, et inimesed, kes Kristust jõulude ajal meeles ei pea, sellepärast jõule õieti ei pea. Miks peaksid inimesed, kel Kristusega midagi pistmist pole, hakkama tähistama Kristuse sündi? Kes tähistaks kellegi sünnipäeva, keda ta ei tunne ja kellesse ta ei usu?

Eesti rahval võis jõulude mõte kaduda 13. sajandil, sest tulid kristlased ja tegid kõik kristlikuks, keelasid suure osa rahvalikke ja usulisi kombeid (analoogselt Rooma impeeriumis 4. sajandil juhtunuga). Nüüd aga omakorda varjutavad kommertskultuur ja jõulutrall jõulude kristlikku tähendust.

Jõulud tähendavad erinevatele inimestele erinevaid asju. Ilmselt on õiged jõulud igaühel just sellised, millise tähenduse me ise neile omistame.

Arvamus

ANDRES PÕDER, EELK Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Kaks tuhat aastat kristlikku kultuuri on sidunud jõulud konkreetselt jõululapse sünniga, on väga raske asetada end tänapäeva ühiskonnas n.ö eelkristlikku aega ja öelda, et me esindame mingisugust skandinaavia või loodustraditsiooni väljaspool kristlust, et me ei taha kuulda või oleme vastu kõigele sellele, mida räägitakse jõuludest seoses Kristuse sünniga.

Ma ei kujuta ette, kuidas tänapäeval sellist steriilset inimest väljaspool kristlikku kultuuri saab eksisteerida. Kui keegi arvab end tähistavat jõule ilma, et ta puutuks kokku kristliku kultuuri ja Kristuse sünniga, on see võibolla võimalik, aga ma ei kujuta seda ette.

VILLU JÜRJO, EELK Tartu Maarja koguduse õpetaja

Jõululärm ja jõulutrall on pannud inimesi küsima, kas tuleb enam üldse tõelisi jõule. Ma ise kogesin eelmise aasta esimese jõulupüha hommikul, kui kõik kauplused olid kinni, kõik kommertskära oli möödas, et siis tulid küll jõulud.

Jõulud algavad mitte siis, kui kaubamaja vaateakendel soovitakse rõõmsaid jõulupühi surnute pühaks, vaid tõesti esimese jõulupühaga, kui kõik poed on juba kinni pandud.

TOOMAS PAUL, EELK Tallinna Jaani koguduse õpetaja

Eestlastel oli enne ristiusustamist kindlasti jõulukombeid. Nii nagu kabelid ja kirikud ehitati hiiekohtadesse, oli katoliku kiriku põhimõte asendada haldjad pühakutega, kelle poole palvetada, panna ebajumalakujude asemele krutsifiks. Talvise pööripäevaga seotu on päris ilmselt ka üldse algne, juba neljandal sajandil selle valik Jeesuse sünnipäevaks lähtus ilmselt ikkagi sümboolsetest kaalutlustest. Tegelikku Jeesuse sünnipäeva ei teata.

Kolmandal sajandil ütles kirikuisa Origenes, et piiblis peavad ainult kurjad valitsejad sünnipäevi, see ei olnud tavalise inimese jaoks üldse mingi päev, mida oleks meeles peetud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles