Kae imet – liigub maal ja veel

Noor insener meisterdas oma kätega imelise sõiduriista. Aasta pärast tõotab sellest tulla Eesti esimene ratasteta masin, mis kulgeb suisa ilma juhita.

Vesi tekitas kiusatust. Kohe kõvasti.
Äkki peatus must Mercedes Tallinna-Tartu maantee ääres Kärevere silla kõrval just seetõttu, et seal istunud seltskond saaks näha, millega kummalise punaka sõiduki katsetus vee peal lõpeb?

Ja äkki mehepojad, kes maasturitega skuutreid Emajõe külje all laiuva tiigi äärde vedasid, ei kiirustanud neid palavale ilmale vaatamata veele lükkama seepärast, et ihkasid enne näha, kas õhkpadjale kerkiv seninägematu agregaat tõepoolest pinnal suudaks püsida?

Sellist asja, millele Tallinna Tehnikaülikooli magistrant Alan Pikk (22) eelmisel nädalavahetusel elu sisse püüdis puhuda, polnud Eestimaa pinnal, ei kuival ega märjal, seni veel nähtud. Ta oli oma kätega valmis meisterdanud hõljuki.

Tõsi, hõljukeid on Eestis varemgi liikumas nähtud. Talvel on üks neist sõitnud mandri ja Kihnu vahet. Samuti tegutseb Eestis firma, mis pakub hõljukitega lõbusõitu – üle 700 krooni pelgalt poole tunni eest. Kes tahab ise endale hõljuki osta, peab välja käima 120 000 krooni – ja sellegi eest saab paar aastat kasutatud sõiduriista.

Alan Pikk, Tartu humanitaarse kallakuga Miina Härma gümnaasiumi vilistlane, kulutas oma hõljuki ehitusele kasutatu hinnast ligi kümme korda vähem. Täpselt seitse päeva tagasi oli küsimus selles, kas kolm suve ehitustööd on lõpuks vilja kandnud või mitte.

Seda tahtsid ilmselt näha ka skuutrivennad, kelle erkkollased lelud maksavad samuti üle 100 000 krooni. Nende pilgud piilusid rohkem hõljukit, kui imetlesid järelkärul päikse käes kiiskavaid Kawasakisid.

Ootamatud nurjumised
Alan Pikk, kes möödunud kevadel lõpetas TTÜ mehhatroonika eriala kiitusega, oli eelmise nädalani oma hõljuki kallal küllaga vett ja vilet näinud. Kui kere ja õhukast tunamullu valmis said, ostis ta Abakhani kauplusest esimese hõljukiriide, millest pidi moodustuma kandev õhupadi. Aga selgus, et see laseb õhku pahinal läbi.

«Tüüpiline viga: tahad asju lihtsamini saada,» tunnistab Alan Pikk. Ja sai siit endale õppetunni, et kõike peab kohe algusest peale tegema korralikult, sest vastasel juhul tuleb nagunii hiljem ümber teha. Lõpuks leidis ta eBay internetioksjonilt Austraaliast õige hõljukiriide, mille kümme meetrit maksis 2000 krooni. Võttis kaks kuud, enne kui see Eestisse kohale jõudis.

Samamoodi oli ta proovinud lihtsamalt hakkama saada õhukastiga, mille sees pöörlev propeller ajab punni õhupadja ning tõukab ühtlasi hõljuki liikuma. Ta oli ehitanud selle plaatidest 12-nurkse, sest üdini ümarat on ju käsitsi raske välja voolida. Aga nurkade tõttu tekkisid segavad õhukeerised. Padi ei tahtnud kuidagi õhuga täituda.

Probleemid tekkisid ka propelleriga. Selgus, et tiibade kalle pole õige. Õhutakistus kujunes liiga suureks ning mootor ei jaksanud propellerit kuidagi ringi ajada. Liiati oli esimene mootor, mille ta ehitusfirmat juhtivalt isalt sai, liiga nõrk. Nii tuligi taas otsida abi eBayst, sest Eestis müüdavad Honda mootorid, mis tema hõljukile sobinuks, maksid tudengile hingehinda – 15 000 krooni. EBays oli paslik Wilteci mootor müügil ligi kolm korda odavamalt ja sellestki sai tuhat krooni vähemaks kaubelda. «See on nagu Egiptuses – esimene hind ei sobi kunagi,» lausub Alan Pikk.

Nii eelmise kui üle-eelmise suve lõpus sai proovitud, kas hõljuk suudab paigalt võtta. Paraku ei suutnud.

Tagasilöökide trotsija
Ebaõnnestumised vihastasid, ei varja Alan Pikk. Kõige rohkem vihastas see, kui õieti arugi ei saanud, mille taha liikumisvõime pidama jääb. Siis, tunnistab ta, ei tahtnud toda neetud hõljukit, mille tõttu ema auto enam nagunii garaaži ei mahtunud, tükk aega näha.

Ega hõljukit, kui tõele au anda, iga hinna eest ka vaja olnud. Kolm aastat tagasi oli üks seesugune omatehtu jäänud talle ja ühika toakaaslasele silma Youtube’i videos. Sealt arenes kummalgi noormehel aegamööda mõte, et teeks ise ka midagi säärast, mis sõidaks nii maa peal kui vees ja vaat et lendaks ka mõneti – hõljuk, nagu nimigi ütleb, ju hõljub.

Saaremaal elaval sõbral haihtus ehitushuvi peagi.
Alan Pikal mitte. Ebaõnnestumistele järgnesid pikad talved, kus õpinguile on toonud vaheldust lumelauasõit, ning kevadel võttis ta asja uuesti käsile. «Ma pole selline, kes kergesti loobub,» väidab ta. «Ma teen kas või trotsist edasi. Kui midagi alustatud sai, tuleb see ära lõpetada.»
Lõpp hakkas koitma paar nädalat tagasi. Esimene katsetus koduaias lilleklumpide ja
õunapuude vahel näitas, et ohoo – see liigub siiski!

«Nii kui liikuma hakkas, oleks nagu uus päike taevasse tulnud,» kirjeldab pangas töötav ema poja emotsioone õnnestunud kodukatse järel.
Aga millega lõpeb veele minek?

Riskantne kiusatus
Kärevere silla lähedal killustikuga kaetud parklas tekitas hõljuk suurema tolmupilve kui skuutrimeeste maasturid mitme peale kokku. Siiski ilmnes mõningaid puudujääke.
Nimelt selgus, et maismaal jätab juhitavus paremat soovida. Isegi pisike kallak kippus hõljukit oma teed vedama. Korra põrutas hõljuk kruusateel põõsastikku, nii et õhukast sai kergelt viga. Teinekord oli tegu, et enne parklapiiret pidama saada.

Sellegipoolest kiskus Alan Pikka vee poole, sinna, kuhu skuutrimehed aegamisi oma sõidukeid kihutama sättisid. Seda enam, et Emajõe kevadisest suurüleujutusest tekitatud lompidel näis hõljuk saavat sisse just õige hoo. Mootori kuraditosin hobujõudu andsid lootust kiiruseks 60 km/h.

Niisuguse kiirusega võiks isegi skuutritele konkurentsi pakkuda. Oleks see alles vaatepilt: omatehtud vineerist-riidest-penoplastist sõiduk kihutamas võidu Jaapani tehasetoodanguga.
Aga mis siis saab, kui kallis riie pikapeale siiski õhku ei pea? Kui vesi kuskilt õhupatja tungib? Kui mootor keset veekogu välja sureb? Kui vee peal osutub juhtimine veelgi keerulisemaks kui põllumaal?

Kriitilised küsimused tõid lõpuks kaine mõistuse võidu emotsioonide üle. «Tobedaid riske oleks alguses suht mõttetu võtta,» nendib Alan Pikk. «Ma ei taha, et asi läheks mineviku vormi – et mul oli hõljuk.»

Seda enam, et tal on tekkinud juba arendusplaanid. Järgmisel kevadel ootab teda TTÜs magistritöö kaitsmine. Bakalaureusetööks konstrueeris ja ehitas ta vaatlusroboti, mida saab sõjas kasutada näiteks pommide otsimiseks (vt kõrvallugu). Magistritööks on tal tekkinud mõte ehitada hõljuk isejuhtivaks. See tähendab, et kui hõljuki aju on saanud teekonna algus- ja lõpp-punkti koordinaadid, leiab see ise sobiva marsruudi ning manööverdab end takistustest mööda.

Siis on Mercedeste ja skuutrite juhtidel palju rohkem imestada kui nädal tagasi: appi, mehed, vaadake sinna, seal on üks hõljuk lahti pääsenud – tuleb otse meie peale!
Ei ta tule. Küll ta mööda keerab. Kui selle ehitaja piisavalt nutikas on olnud.
Järjekindel, hoolimata tagasilöökidest, on ta seni olnud küll.

Luurav robot
Kui Eesti kaitseväelased Afganistanis või Iraagis muretsevad, kas hoones, kuhu neil on ülesanne tungida, võivad peituda lõhkekehad, oleks neil abi TTÜ mehhatroonikatudengi Alan Pika leiutisest.
Mullu kevadel valmistas ta bakalaureusetööna haradel liikuva kompaktse vaatlusroboti. Selle võib heita aknast hoonesse. Ükskõik millisesse asendisse robot maandub, ajab see end õigesse asendisse püsti. Nii saab plastist põrutuskindlasse korpusesse peidetud kaamera abil jälgida, mis hoones paikneb ja mis seal toimub. Robot on arvuti teel juhitav.

Alan Pika sõnul saab tema konstrueeritud roboteid – juhul kui neid on mitu tükki – panna omavahel koostööd tegema ehk näiteks teatud piirkonda valvama. Samuti võib neile peale kaamera paigaldada ka teisi andureid, näiteks kehasoojuse või liikumise fikseerimiseks, mis kokkuvõttes muudaksid valve- või luuretöö veelgi inforikkamaks.

Alan Pika ehitatud roboti omahind on 4500 krooni. Töökindluse garantiiks on TTÜ hindamiskomisjoni antud maksimaalne hinne viis.