Tartu Ülikooli Riigiteaduste instituudi Balti poliitika professor Andres Kasekamp tõi välja, et mitte kunagi pole riigikogu välispoliitikaarutelu olnud kantud nii konkreetsetest päevakajalistest teemadest, mis olid kesksel kohal ka välisminister Urmas Paeti kõnes.
«Ma ei mäleta sellist välispoliitilist debatti riigikogus, mis oleks niivõrd päevakajaline – nii välisministri kõne, kui Riigikogu väliskomisjoni ja opositsiooni kõned olid väga Ukraina-kesksed. Ministri kõne oli tavapäraselt ka kataloog sellest, mis maailmas toimub, ent kui ei oleks domineerinud Ukraina, oleks võinud arvata, et piirilepe oleks ministri kõnes tähtsamal kohal,» kommenteeris Kasekamp.
Ta tõi välja, et see-eest rääkis piirileppest põhjalikult riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson, kellel on oluline veenda oma kolleege riigikogus lepet ratifitseerima.
Kasekamp leidis, et üldiselt oli välisministri kõne ühele postmodernsele riigile igati kohane - esitati põhjalik loetelu maailma sündmustest ja mainiti ära nii Birma, Põhja-Korea kui Süüria. Varasematel aegadel on kõnedes olnud esikohal enam lähemal asuvad riigid, ent seekord jõuti piirileppe ja Läänemere piirkonna juurde alles kõne teises pooles.
Samuti oli Kasekampi sõnul näha, et välisministril on Ukrainas toimuvaga isiklik side ning sealsed sündmused lähevad kõigile korda.
Eelmisel aastal oli välisministri kõne Kasekampi sõnul palju abstraktsem - ta alustas sellest, et Eesti jaoks on peamiseks inimõiguste olukord maailmas. «See oli seotud sellega, et Eesti sai ÜRO inimõigusnõukogusse ja Eesti diplomaat sai Rahvusvahelise Kriminaalkohtu assamblee eesistujaks, mis oli muidugi väärt esiletõstmist. Kõne oli aga seetõttu kaugem ja abstraktsem.»
«Ukraina oli esikohal ka debatis, kuigi siinkohal peab mainima, et rahvasaadikuid, kes debatis osalesid ja seda kuulama jäid, oli häbiväärselt vähe,» lisas Kasekamp, kelle sõnul oli täheepanuväärne, et debatis oli Riigikogu küllaltki üksmeelne ning ka opositsioon ei esitanud eriti ründavaid küsimusi.