Vanarahva uskumuste seas oli palju endeid, mis kuulutasid ette kellegi surma. Olgu selleks üle katuse lendav must kaaren või seina sees allesjäänud elupäevi tiksutav puukoi. Käo lubatud eluaastaid loeb ehk tänini iga kevadine looduseskäija.
Hoiatus meie vereproovist
9. märts 2014, 09:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pole välistatud, et muistsed ended said alguse juhuslikest kokkulangevustest, kui näiteks peatselt pärast ronga ilmumist tabaski majapidamist lein. Inimene on ikka meister leidma seoseid ja süüd sealt, kust tahetakse. Kuid selline järeldus pole kindlasti teaduslik, erinevalt ajakirjas PLoS Medicine ilmunud artiklist, mille juhtautor on Eesti Geenivaramu vanemteadur Krista Fischer.
Siiski tükib rahvatarkuse ja teadustulemuse võrdlus vägisi pähe: teadlaste leid, et teatud verenäidud ennustavad tugevalt peatse suremise riski, ka näiliselt tervetel inimestel, on justkui aiateibal istuva kaarna nägemine. Hirm hiilib südamesse, ent ette võtta midagi ei saa, sest me ei tea, mida tegelikult karta.
Selles suhtes ongi Fischeri ja tema kolleegide avastus rabav: verenäitude põhjal moodustatud skoor võib küll näidata fataalse lõpu riski, ent ei anna viiteid sellele, kuidas see saabub. See on ühtaegu avastuse tugevus ja nõrkus.
Universaalseid surmariski näitajaid praegu arstide käsutuses ei ole. Tavapärasest verenäidust saab küll välja lugeda juba alanud haigusi, näiteks põletikke, või esile tuua kindlate haiguste riskitegureid, näiteks kolesterooli taset südame-veresoonkonnatõbede puhul. Kuid ei midagi, mis annaks arvu, kui suur on üldine oht õige pea surra.
Just seda aga Krista Fischeri juhtimisel läbi viidud töö suutis. Algas see soovist vaadata geenidest kaugemale. «Kui mõtleme, kuidas mingisugune haigus või omadus kujuneb, siis on DNA see, mis midagi algselt sisse lülitab,» selgitab Fischer, «aga edasi toimub pikk protsess, kuni jõuame lõppväljundini. DNA põhjustab otseseid muutusi teatud valkudes ja need valgud põhjustavad muutusi milleski muus, kuni see jõuab muutusteni teatud organites.»
Just neid vahelülisid soovis Fischer jahtida, et neid siis võrrelda geeniinfoga ja geenidoonori jagatud andmetega haiguste ja eluviiside kohta. Pea 10 000 geenidoonori vereproovid sõidutati Kuopiosse, kus asub Turu ülikooli labor tuumamagnetresonantsseadmega, mille abil saab ühest proovist korraga tuvastada kümneid ühendeid.
Kui Soomest laekusid andmed, asus Fischer, hariduselt matemaatik, neid läbi töötama. «Vaatasimegi praktiliselt huupi eri näitajaid, kas mõni näitaja geenidoonorite terviseandmetest seostub nende andmetega,» ütleb ta.
Kuidas jõuti aga suremuseni? «(Geenivaramu andmetes) näeme inimest sellisena, nagu ta oli liitudes,» räägib Fischer. «Sellest, mis geenidoonoritest edasi saab, me praegu väga palju ei tea. Protsess andmete kogumiseks on käivitunud ja üks koht, kus ta on väga hästi käivitunud, on just linkimine surmapõhjuste registriga.»
Nii selguski numbreid statistikaveskis jahvatades, et 106 uuritud ainest omasid neli tugevat seost peatse surmaga. Arvuliselt väljendudes: neist, kes kuulusid nelja verenäidu põhjal moodustatud skoori alusel ülemise viiendiku sekka, oli 15 protsenti viis aastat hiljem surnud. Alumises viiendikus oli see protsent 0,8.
Ka siis, kui võtta arvesse kõiksugu võimalikke mõjutajaid ja jätta alles vaid proovi andmisel end terveks tunnistanud alla 65-aastased inimesed, jääb ülemise viiendiku surmaprotsent viie ringi, mis on endiselt kordi kõrgem kui alumise viiendiku oma. Efekt püsib, vanusest ja soost sõltumata.
Ka rahvusest sõltumata. Meie teadlased palusid Soome kolleegidel läbi viia sarnane uuring soomlaste peal. Seos oli küll pisut nõrgem, ent endiselt selge: see, kellel on neli verenäitajat rohkem normist väljas, sellel on suurem tõenäosus lähiaastatel surra.
Kuna kahtlemine on teaduse olemuses, ootavad teadusringkonnad aga rohkem avastust kinnitavaid andmeid kui vaid geenidelt kui elustiililt üsna sarnastelt eestlastelt ja soomlastelt pärinevad. Nii märgib artiklit saatev ajakirja PLoS Medicine toimetaja kommentaar: «Ei ole veel teada, kas tulemused oleksid samad teiste rahvusrühmade või teistsuguse elustiiliga populatsioonide puhul.»
Teine suur küsimus, mille uuring õhku paiskab, on küsimus põhjuste kohta. Tulemuste tõlgendamise üks aksioomidest kõlab: korrelatsioon ei tähenda põhjuslikkust. See, et kaks asja kipuvad koos esinema, ei pruugi tähendada, et üks tuleneb teisest.
Kahtlemata näitavad nood neli verenäitu midagi. Ent mida? Krista Fischer ise võrdleb avastatud verenäitusid palavikuga. «Kui inimesel on palavik, siis on ta tõenäoliselt haige,» tõdeb ta. «Aga mis tal konkreetselt viga on, seda palaviku fakt iseenesest veel ei ütle.»
«Me ei leidnud ühte või kahte konkreetset asja, vaid oli päris pikk nimekiri haigustest, mille tõenäosust skoori kõrge väärtus suurendas,» tõdeb Fischer. «Me ei saa öelda, et oleks väga selge protsess, mis välja joonistuks.»
See on ka põhjus, miks pole mõtet tormata vereproovi tegema. «Kui me ei tea, mis seal taga on ja mida inimene saaks selle teadmisega teha, ei näe ma põhjust, et tema kõrget skoori praegu inimesele öelda,» lisab ta. «Enne kui [põhjused ja võimalikud raviviisid] on selged, pole mõtet asjatut paanikat külvata. Võimalik, et mõnedel juhtudel on see ajutine seisund.»
Üks realistlikumaid hüpoteese on tema sõnul see, et näitude kõrge väärtuse taga on kroonilised põletikud, mis väljenduvad organismis eri haigustena. Samas ei tea me, kas näitusid saab mingil moel alla tuua ravi või eluviiside muutmisega, ning kas see seejärel ka surmariski kahandab.
Geenivaramu on juba alustanud koostööd Põhja-Eesti regionaalhaiglaga, et kutsuda uuringutele neid, kelle verenäit oli ohtlikus tsoonis. Samuti uurivad nad edasi leitud näitajate võimalikke seoseid geenidega (mis esialgu ei näi olevat tugevad) ning tervisenäitajate ja eluviisidega. Üks selge seos käitumisega on andmetest aga juba välja tulnud: kui inimene on kõrge riskiga grupis, on tema tõenäosus lähiaastail surra kaks korda suurem juhul, kui ta suitsetab.
Verised ended
Eesti Geenivaramu uuring tuvastas neli biomarkerit, mille väärtuste kombineeritud skoor on tugevas seoses peatse suremusega.
• vereplasma albumiin
• α-1 glükoproteiin
• tsitraat
• VLDL-partikli diameeter