Sellal kui viimsilased pakatavad tervisest nagu purikad ja vaid kolm protsenti tööealistest saab seal töövõimetuspensioni, on Jõgevamaa Kasepää valla elanikud pehmelt öeldes kehvakesed.
Teisipäeval Postimehes: värske õhk töösanti ei ravi
17. märts 2014, 21:42
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vanaduspensionäre on siin niigi suur osa, aga neile lisanduvad veel töövõimetuspensionärid, keda on ligi 41 protsenti tööealistest elanikest. Vaid Tartumaa kääbusvallas Piirissaares ja Põlvamaal Mikitamäel on neid veel rohkem.
Kasepää valla põhiosa kujutab endast mööda Peipsi kallast seitsme kilomeetri pikkuseks venitatud ridaküla, mis on üht otsa pidi ühendatud Mustveega. Ühe ja sama tee äärde rivistub neli küla, mille piirid mööduvad nii märkamatult, et mina ei julge küll pakkuda, kes millises külas elab. Ka naaberlinn Mustvee on oma 37 protsendiga Postimehe koostatud Eesti töövõimetuse edetabelis kõigist linnadest kindel number üks.
Enamiku Kasepää majade akendest avaneb hunnitu vaade järvele. Merikotkas võttis eile päikeses sillerdavast veest matti kalda lähedale hulpinud kalaraipeist.
Aga ainult looduse ilust ja värskest õhust paraku ei piisa. Mustvee poolt sisse sõites kinnitas juba esimene kohatud pere, et tervisega on siin lood kehvad. Õues puid lõhkunud Nikolai Tarassov kutsus oma head eesti keelt kõneleva kaasa Nadežda Aleksejeva seletama, miks nad mõlemad on invaliidid. «Mina olen nüüd juba pensionil, aga enne seda olin 14 aastat töövõimetuspensionär – süda on haige. Juba enne seda oli selg läbi, siis käisin kolm korda operatsioonil,» rääkis Nadežda. Naine töötas Venemaal leivakombinaadis, siin Eestis aga lasteaia majandusjuhatajana. «Süda hakkas siis jukerdama, kui ma juba seljaga olin töövõimetuspensionär. Eks ma matsin oma esimese abikaasa ka maha ja see kindlasti mõjus. Nikolai ei ole veel pensionil, temal juhtus 14 aastat tagasi Venemaal raske autoavarii. Ta oli Jakuutia kullakaevanduses autojuht, sõitis mäest autoga alla, aga üles sõitis traktor. Kütuseveoki pidurid läksid katki... Kuu aega oli teadvuseta, sest pähe tungis mingisugune kruvi. Nii me siin elamegi Nikolaiga juba 12 aastat, kaks invaliidi, nagu me oleme.»
Nadežda sõnul hinnati mehe töövõimetus enne sajaprotsendiliseks, nüüd määrati aga 80 protsenti. «Nüüd on tal juba kopsud ka läbi, oli haiglas. Eks ta on ka suitsumees, kuidagi ei saa lahti...»
Nadežda sõnul on vallas siiski ka selliseid noori inimesi, kes küll saaks tööd teha, aga ei taha. «Nad ei tööta, aga kusagilt saavad ju raha,» lausus ta. «Mustvee Konsumi juurest leiab küllalt noori mehi, kes on invaliidid ja joodikud.»
Mul on grupp
Paar kilomeetrit edasi nägime puid raiumas Natalja Põdrat, kes on oma töövõime samuti kaotanud tervelt 80 protsendi ulatuses. «Mul on grupp,» kinnitas naine. «Töötasin Marati vabrikus pikka aega õmblejana, seejärel farmis lehmatalitajana. Lõppkokkuvõttes oli mul insult, seejärel veel rida tervisehädasid ja lõpuks ka astma.»
Alles järgmine keskealine mees ütles, et tema pole töövõimetuspensionär. «Seni on ikka käed-jalad küljes,» naeris ta. «Ma arvan, et need töövõimetuspensionärid on siit ka juba ammu jalga lasknud, ainult pensionärid on jäänud...» Ilja Annikov on ainus tõeliselt noor mees, keda eile Kasepääl nägime. Võttis ja loopis hoovis mõnuga lund, ise teades, et see sulab kohe ära. «Eks inimesed kasvatavad siin oma aias vajalikud köögiviljad ja saavad töövõimetuspensionilt minimaalse lisa,» lausus ta. Annikovi kinnitusel võiks osad sellised inimesed ka tööl käia.
Pikemalt loe teisipäevasest Postimehe paberlehest või Postimees Plussist!