Martin Schulz: pingete kruvimist tuleb vältida
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ukraina kriis on Euroopa Liidu julgeoleku- ja energiapoliitika jaoks äratuskell, kirjutab Euroopa Sotsialistide Partei (PES) kandidaat Euroopa Komisjoni presidendi kohale Martin Schulz.
nam kui kahekümne aasta eest kirjutas politoloog Francis Fukuyama kuulsa artikli, milles väitis, et külma sõja lõpp tähistab «ajaloo lõppu». Sellega mõtles ta, et lääne demokraatia ja liberaalse kapitalismi triumf viib maailma rahu ja kindlatele reeglitele tugineva rahvusvahelise korra ajastusse. Rohkem pehme kui kõva jõu poolest tuntud Euroopa Liit paistis sellesse ajastusse nagu valatult sobivat. Lõppude lõpuks oli ju EL loodud just vanamoelise jõupoliitika vältimiseks, mis tõi eelmisel sajandil kaasa kaks hukatuslikku sõda.
Kuid Venemaa ambivalentsed sammud ja avaldused seoses Ukrainaga on näidanud, et vanamoeline geopoliitika pole kuhugi kadunud. Praeguse juhtkonna eestvedamisel teeb Moskva seda, mida «suurriigid» ikka on teinud: laiendab oma mõjusfääri. EL peab selle keskkonnaga kohanema, et suuta paremini ja kiiremini reageerida ähvardavatele või otseselt vaenulikele sammudele ükspuha kus oma piiride taga. EList ei saa teist NATOt. Selleks pole vajadust ega tahetki. Küll aga on võimalik tugevdada ELi pingutusi nõndanimetatud kolmanda samba ehk ühise julgeoleku- ja välispoliitika ülesehitamisel. Oleme viimasel ajal näinud, et kui EL kõneleb ühel häälel, võib ta etendada otsustavat osa konfliktide lahendamisel, millest räägin pikemalt pisut hiljem. Samuti peaks EL looma tõeliselt ühtse energiaturu. Niisuguseid reforme tervitataks mujalgi kui ainult Balti riikides, kus ollakse mõistetavalt ärevad Venemaa edasiste kavatsuste suhtes pärast seda, kui viimane on ebaseaduslikult liidendanud Krimmi ega anna paljude meelest endast sugugi kõike Ida-Ukraina stabiliseerimisel.
Soovitan tungivalt suhtuda ettevaatusega üleskutsetesse paigutada võimsaid sõjalisi jõude EL piiridele, mis tekitaks «ohustsenaariumi» ja tooks seeläbi kaasa tarbetuid jõudemonstratsioone.
Aga enne kui üksikasjalikumaks minna, lubage mul öelda midagi päris ilmselget. Mõnigi kord võib kuulda hirmu külvavaid kommentaare, et Venemaa üritab taasluua kunagist impeeriumit ja on võtnud praegu ette Ukraina, misjärel jõuab kätte mõningate teiste, sealhulgas Balti riikide järg. Seda ma kindlasti ei usu ja põhjus ei ole ainult see, et Eesti, Läti ja Leedu kuuluvad ELi ja NATOsse, mis pakuvad kaljukindlat julgeolekugarantiid, mida ükski riik ei söanda kahtluse alla seada. On ütlematagi selge, et NATO ja EL seisavad kindlalt iga oma liikme eest, kui seda peaks tabama vaenutegevus, katsed riiki destabiliseerida või poliitiline väljapressimine.
Kuid EL ei peaks piirduma vaid oma liikmesriikide julgeolekuga. Me peame olema suutelised kujundama rahvusvahelist korda ja tõukama sündmusi soovitud suunas, niisiis tegutsema juba ette, mitte ainult tagantjärele. EL on palju edenenud võrreldes ajaga, mil teda kutsuti «majanduslikuks hiiglaseks, aga poliitiliseks kääbuseks». Lissaboni lepinguga loodi ELi välispoliitika juhi ametikoht, mida praegu täidab Catherine Ashton, kes on saavutanud mitmel rindel tähelepanuväärset edu, suutes näiteks vahendada Kosovo ja Serbia ajaloolise kokkuleppe ning kokkuleppe Iraaniga viimase tuumaprogrammi asjus. EL ei ole tühja tuult tallanud ka kaitsevallas, saates välismaale rahutagamis- ja politseimissioone ning luues lahingugruppe, mis kõik koosnevad mitme ELi riigi vägedest. Kuid neid ELi jõude on jätkuvalt raske mobiliseerida, neid ei saa väga kiiresti kuhugi paisata ja need sõltuvad liiga palju riikide heast tahtest ja võimetest. ELi kaitsetööstus on endiselt killustunud. Rahutagamismissiooniks valmistumine käib aeglaselt. Ja mis kõige tähtsam: EL kõneleb väga harva ühel häälel, kui asi puudutab julgeoleku- ja välispoliitikat. ELi indu etendada rahvusvahelisel areenil keskset osa on veelgi vähendanud eurotsooni võlakriis, mis on sundinud ELi pilku rohkem sissepoole pöörama.
Viimased sündmused Ukrainas, millel on ühine piir mitme ELi liikmesriigiga, peaksid kõlama tõelise äratuskellana, mis ajendab ELi tugevdama oma julgeoleku- ja välispoliitikat. Kui EL esineb ühisrindena, nagu näiteks kaubandus- või konkurentsipoliitikas, seisab ta võrdsena Ühendriikide ja Hiina kõrval. Ent välispoliitikas pole seda seni juhtunud. Seepärast peavad kitsalt rahvuslikud huvid andma teed ELi kui terviku huvidele. Kaugemale vaadates toob see kõigile kasu. Liikmesriikide diplomaatia ei peaks õõnestama välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja tegevust. ELi välispoliitika peab olema rangelt koordineeritud liidu sammudega kaubanduse, energeetika ja arenguabi vallas. Me peame taotlema ühist esindatust mõnes rahvusvahelises organisatsioonis või kui see ei osutu võimalikuks, siis vähemalt ühist strateegiat ja kooskõlastatud hääletamist.
Kaitseküsimustes peab EL hakkama lähtuma 2013. aasta detsembri tippkohtumisel kokkulepitust: ELi juhid kutsusid seal üles looma «usaldusväärset ja tõhusat ühist julgeoleku- ja kaitsepoliitikat». Sellega peab kaasnema kaitsekoostöö süvendamine ja muutmine kooskõlalisemaks ning missioonide ja operatsioonide ettevõtmise võime parandamine. Tippkohtumisel leiti õigustatult, et lahingugrupid peavad olema paindlikumad ja siiratavamad. Kaitsetööstuses, eriti sellele nii olulises teadus- ja arendustegevuses, tuleb kasutada ära eeliseid, mida annab sünergia ja jõudude koondamine.
Ma mõistan mõningate Balti poliitikute ja asjatundjate üleskutseid suuremale valvsusele ja valmisolekule NATO piiririikides. See on nende seisukohast täiesti õigustatud ja mõistlik, kui arvestada nende riikide ajaloolist kogemust ja praegust ebakindlustunnet, mida on põhjustanud mõningad piiri tagant kostvad ähvardavad, triumfaalsed avaldused.
Siiski soovitan tungivalt suhtuda ettevaatusega üleskutsetesse paigutada võimsaid sõjalisi jõude ELi piiridele, mis tekitaks «ohustsenaariumi» ja tooks seeläbi kaasa tarbetuid jõudemonstratsioone, musklite näitamist või mitut laadi vastastikust pingete üleskruvimist. Pole sugugi naiivne ega lühinägelik anda rohkem ruumi ja absoluutne prioriteet mõistuse häälele, püüelda olukorra rahustamise, dialoogi poole, keskenduda meie ühistele huvidele ja koostööle, niikaua ja nii paljudes kohtades, kui me suudame.
Arutelu võimalike majandussanktsioonide, nende tõhususe ja usaldusväärsuse, aga ka nende mõju üle meie enda majandusele on sundinud meid taas tõdema, kui abitus sõltuvuses on mõned ELi liikmesriigid Venemaa energiaekspordist. On lausa skandaalne, et 40 aastat pärast naftašokki ei ole me endiselt suutnud saavutada suuremat sõltumatust energeetikas.
Seepärast peame võimalikult kiiresti lõpule viima Euroopa energiaühenduse rajamise. Ühine energiaturg kaitseks ELi sõltuvuse eest Venemaa gaasi- ja naftatarnetest ning ühtlasi õhutaks majanduskasvu ja looks töökohti. Energia on meie konkurentsivõime ja julgeoleku Achilleuse kand. Me oleme vapustuste eest vähe kaitstud, meie partnerid võivad meid ähvardada ning meie tööstus kaotab eeliseid konkurentide ees. Keskmiselt maksavad meie ettevõtted kaks korda enam kui Ameerika rivaalid.
Esiteks tuleb meil kiiresti lõpetada riiklike gaasi- ja elektrisüsteemide ühenduslülide rajamine. Me vajame üleeuroopalist supervõrgustikku. ELis ei tohi olla enam eraldiseisvaid energiasaari. Teiseks peame suhetes oma energiatarnijatega kõnelema ühel häälel. Võime siin alustada Euroopa Komisjoni osalemisega liikmesriikide läbirääkimistel energiaimpordi üle. Tulevikus võiks vajalik olla Euroopa agentuur, mis ostaks energiat liikmesriikide eest. Kolmandaks peame oma energiaimporti mitmekesistama. Peame ehitama rohkem terminale vedelgaasi importimiseks ning pöörduma gaasi- ja naftaimpordi asjus Aasia ja Aafrika riikide poole. Ja viimaks on äärmiselt oluline arendada taastuvenergiat, ilma et see satuks konflikti meie pikaajaliste eesmärkidega.
Kõik kriisid kujutavad endast eelkõige probleemi, aga pakuvad ka võimalusi. Ärgem laskem võimalusi silmist ka praeguse kriisi korral.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.
------------------------------------------------------------
Kommentaar
Ahto Lobjakas
kolumnist
Euroopa Parlamendi president Martin Schulz, Euroopa sotsialistide liider ja kandidaat Euroopa Komisjoni esimehe kohale, esindab Postimehe kolmest diskussandist (vt ka Jean-Claude Juncker 15. mail ja Guy Verhofstadt 20. mail) kõige valitsuskaugemat joont. Ta pole kunagi olnud ei minister ega peaminister. Seega puudub tal juhikogemus, mida komisjoni juhilt üldiselt oodatakse. Kuna on teada, et Angela Merkel sotsialisti ELi täitevvõimu eesotsas näha ei soovi, siis pole võimatu, et Schulz manööverdabki juba praegu mõne teise positsiooni nimel. Sellest siiski allpool.
Schulzi artikkel on Euroopa sotsialisti kohta esmapilgul märkimisväärselt resoluutne. Tema hinnang ELi võimekusele on karm ning vaade ühenduse ees seisvatele väljakutsetele realistlik – realistlikum kui Verhofstadti ja Junckeri oma. Aga nagu ikka peitub kurat nüanssides ning viimased on Eesti vaatepunktist tähelepanuväärsed. Esiteks tõmbab Schulz selge joone NATO ja ELi vahele. Erinevalt USAs tugevnevatest häältest ei näe Schulz Euroopa sõdurite jaoks rolli Balti riikide kaitsmisel. Vastupidi, ta peab loengu NATO-legi: «Ma mõistan mõningate Balti poliitikute ja asjatundjate üleskutseid suuremale valvsusele ja valmisolekule NATO piiririikides.» Kuid Schulz hoiatab «tarbetute jõudemonstratsioonide» eest, apelleerides «mõistuse häälele» – seega ELi esindatud kompromissikursile suhetes Venemaaga.
Schulz soovib, et EL teeks paremini seda, mis ühenduse loomuses: edendada oma maailmanägemist pehme jõu, diplomaatia ja ühel häälel rääkimise abil ning lõpuks ometi välja arendada korralikud rahuvalvejõud. Schulz ei ole siin kaugel ametliku Berliini positsioonidest. Kusjuures eilne Frankfurter Allgemeine küsitlus näitas, et vaid 13 protsenti sakslastest toetab Saksa vägede kasutamist välispoliitika instrumendina. Schulzi artikkel jätab mulje, nagu oleks tegemist motivatsioonikirjaga ELi välisteenistuse juhi kohale. Kui nii, siis see annaks sotsidele ja Saksamaale soliidse ametikoha ning hoiaks samas ära kogenematu sotsi tõusmise komisjoni juhiks. Kelle asemel saaks selle koha valitsusjuhtide eelistusel keegi teine. Nii et ettevaatust, europarlamendi valijad, komisjoni presidenti põrsana kotis ostes.