Euroopa Rahvapartei kandidaat Euroopa Komisjoni presidendi kohale Jean-Claude Juncker (59) kirjutab, et Ukraina kriis on näidanud, kui oluline on Euroopal tegutseda välispoliitika alal ühtselt. Praegu ei saa sellega tema sõnul rahul olla.
Jean-Claude Juncker: Ukraina õppetunnid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Probleemi suurust, mida Ukraina kriis Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitikale kujutab, saab mõõta vägagi täpselt: punktipealt 50 meetrit on vahet Justus Lipsiuse majal, kus toimuvad ELi valitsusjuhtide kohtumised, ja otse selle vastas asuval Berlaymonti majal, kus tegutseb Euroopa Komisjon.
Niisama lähedal kui need hooned ka asuvad Brüsseli laialivalguva ELi kvartali südames tuksleva Schumani ringtee vastaspooltel, niisama ilmekalt näitavad need ELi praeguse välispoliitika puudujääke ja võimalusi.
Krimmi poolsaare illegaalne annekteerimine Venemaa poolt ning kestev poliitiline ebastabiilsus mitmel pool Ida- ja Lõuna-Ukrainas on toonud rambivalgusse ELi välispoliitika tervikuna. Euroopa ei saa vaikida, kui otse meie vahetus naabruses rikutakse rahvusvahelist õigust.
Lisaks vahetule mureküsimusele – kui tähtis see ka ei oleks – Moskva täpsest osast Ida-Ukrainas peab EL kahtlemata kogu oma majandusliku ja poliitilise mõjuvõimuga asuma rahvusvahelise õiguse, demokraatia ja inimõiguste kaitsele.
Meie ühine Euroopa-projekt loodi kehtestama ja edendama rahu meie maailmajaos, mis võimaldaks meie riikidel õitsele puhkeda. EL on alati püüelnud sõbralike suhete poole Moskvaga ja meie huvides on hoida kõik diplomaatilised kanalid avatud. Kuid see nõuab ühtlasi Moskvalt otsustavaid samme olukorra kiireks deeskaleerimiseks. Praegu on tähtsaim see, et Ukrainas peetaks 25. mail ilma igasuguse sekkumiseta vabad demokraatlikud valimised. See on tõeline lakmustest, mis näitab Venemaa soovi naasta konstruktiivse dialoogi juurde rahvusvahelise kogukonnaga.
ELi senine reageering on koosnenud järkjärgulistest sanktsioonidest. See on kontseptsioon, mida EL on aastatega edukalt viimistlenud. See oli õige suhtumine õigel ajal, mis andis selgelt mõista meie soovi säilitada rahvusvahelise korra terviklikkus ja rahu, jättes samal ajal aga lahti tee läbirääkimistele.
Ometi seavad praegused sündmused kahtluse alla Euroopa võime levitada oma väärtusi üleilmsel või kas või Euroopa tasandil. Kui Venemaa eskaleerib jätkuvalt olukorda, peab sanktsioonide järgmine etapp kohe jõustuma. Me peame samuti kaaluma Venemaalt tulevate ja sinna minevate rahavoogude äralõikamist, sest see oleks sõnum, mis annaks ennast tunda härra Putinit ümbritsevatele oligarhidele.
Mulle kui Euroopa Komisjoni presidendi kandidaadile on Ukraina kriis näidanud, kui oluline on Euroopal tegutseda välispoliitika alal ühtselt. Selleni on veel pikk tee. Usun, et me ei saa rahul olla sellega, kuidas meie ühine välispoliitika praegu toimib.
Kõigepealt läheb meil tarvis paremaid mehhanisme ennustamaks varakult sündmusi ja jõudmaks kiiresti selgusele ühises reageeringus. Alustuseks tuleb meil tagada, et ELi liikmesriigid liiguvad ühel rajal. Nagu Ukraina kriis taas toonitas, on liikmesriikidel erisugused ajaloolised kogemused ning (tegelikud või arvatavad) poliitiline või majanduslik sõltuvus. Vaja läheb aga ühist arusaama Euroopa väärtustest ja Euroopa rahuprojekti tähtsusest meie maailmas. Me peame kindlustama, et need eri rajad liituvad, mis aitab tugevdada ühiseid analüüse ja poliitilisi instrumente. Õige ja juba praegu kättesaadav tööriist on Euroopa välisteenistus. Et olla tõhus, peab see aga olema tugevamalt lõimitud Euroopa Komisjoni suurte kogemustega masinavärgiga, milles leidub märkimisväärseid teadmisi kriisiohjest.
Teiseks on meil vaja senisest tõhusamalt kokku tuua kõik Euroopa välissuhtluse tööriistad: kaubanduspoliitika, arenguabi, meie osalemine rahvusvahelistes rahandusasutustes ja meie naabruspoliitika tuleb kombineerida, et neid saaks rakendada ühe ja sama loogika alusel. Selleks peab järgmine Euroopa välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja olema tugev ja kogenud inimene, kes suudaks ühendada riikliku ja Euroopa tasandi, sealhulgas kõik Euroopa Komisjoni käsutuses olevad vahendid palju tõhusamalt, kui me oleme seda näinud viimastel kuudel.
Ta peab tegutsema tõelise Euroopa välisministrina üheskoos meie kaubandus-, arengu-, humanitaarabi- ja naabruspoliitika volinikega. See nõuab, et kõrge esindaja etendaks komisjoni koosseisus suuremat osa; muu hulgas peaksid teised välissuhtlusega seotud volinikud tegutsema kõrge esindaja asetäitjana juhul, kui viimane põhjendatult, näiteks ametikohustuste täitmise tõttu Euroopas või välismaal, komisjoni istungitelt puudub. Ma lepin ainult niisuguse kõrge esindajaga, kes suudab täita oma kohuseid täiel määral ja kel on selleks vajalikud kogemused.
Kolmandaks usun, et peame julgeoleku- ja kaitseküsimustes taotlema tugevamat Euroopat. Jah, Euroopa tegeleb peamiselt pehme jõuga. Aga isegi kõige tugevam pehme jõud ei saa pikemat aega toimida ilma vähemalt mingil määral lõimunud kaitsevõimeta. Lissaboni leping annab liikmesriikidele, kes seda soovivad, võimaluse ühendada oma kaitsevõime püsivaks koostööstruktuuriks.
Samuti võimaldatakse seda soovivatel liikmesriikidel osaleda ELi ühismissioonidel kriisipiirkondades, nagu on olnud algusest peale vajalik näiteks Malis või Lõuna-Sudaanis. Samuti võivad liikmesriigid ühendada jõud kaitsehangete korraldamisel. Ressursside nappuse ajajärgul peame oma taotlusi ja ressursse kooskõlastama, et vältida tarbetut dubleerimist. Tänapäeva ELis teevad üle 80 protsendi kaitsevarustuse kulutustest endiselt liikmesriigid üksi, ilma koostööta. Seepärast on juba kas või puhtrahaliselt vajalik suurem koostöö kaitsehangete vallas.
Neljandaks, mis puudutab laienemist, siis on see kahtlemata olnud edukas ning loonud meie maailmajaos stabiilsuse ja rahu vööndi. Kuid praegu peab Euroopa ära seedima 13 liikmesriigi lisandumise viimase kümne aastaga. Meie kodanikud vajavad laienemises pausi, et suudaksime konsolideerida 28 riigi saavutused. Seepärast ei toimuks minu presidendiameti ajal järgmisel viiel aastal edasist laienemist.
Käimasolevad läbirääkimised loomulikult jätkuksid ning eriti Lääne-Balkani riikidel peab säilima Euroopa-perspektiiv. Kuid laienemist ei tuleks. Prioriteediks peavad saama sellised alternatiivid nagu assotsieerumislepingud ja privilegeeritud partnerlus. Mis puudutab Türgit, siis see riik on ELi liikme staatusest ilmselgelt kaugel. Valitsus, mis tõkestab ühismeediat, ei ole kindlasti liitumiseks valmis.
Ja viimaks: eduka Euroopa välis- ja julgeolekupoliitika tunnusmärgiks peab olema see, mida on võimalik saavutada nii, nagu liikmesriigid ei suudaks saavutada üksi. EL peab minema tagasi oma juurte juurde ja tegema üheskoos seda, mida saab kõige paremini just üheskoos teha. Selleks tuleb selgelt sedastada, et koostöö ELi tasandil ei tähenda riikliku suveräänsuse kaotamist, vaid avardab hoopis tegutsemisvõimalusi. Ajalugu on korduvalt näidanud, et EL on nii kodanikele kui ka suveräänsetest riikidest liikmesriikidele parim siis, kui suudab seista ühtsena.
Kätte on jõudnud aeg ehitada tõeline sild ülemkogu Justus Lipsiuse maja ja Euroopa Komisjoni hoone vahele. Kõik, kes tunnevad Brüsseli kurikuulsat kaootilist liikluspilti, teavad, kui oluline see on – ja see ei pea olema mitte ühesuunaline tee, vaid sild, mida mööda saaks turvaliselt liikuda mõlemas suunas. Mida kiiremini me selle rajamisel edasi liigume, seda tugevam on Euroopa, kui tekib vajadus vältida meie naabruses puhkenud kriiside edasist eskaleerumist.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Jean-Claude Juncker
• Euroopa Rahvapartei (EPP) juhtiv kandidaat maikuistel Euroopa valimistel.
• Oli Luksemburgi peaminister aastail 1995–2013.
• Eesti erakondadest on Euroopa Rahvaparteiga ühinenud IRL.
Kommentaar
Ahto Lobjakas
kolumnist
Enne kui rääkida Jean-Claude Junckeri kandidatuurist Euroopa Komisjoni presidendi kohale, peame rääkima olukorrast. Olukord on pretsedenditu.
Komisjoni presidendi on seni määranud Euroopa Liidu liikmesriigid, Euroopa Parlament on valiku hääletusega kinnitanud. Nüüd usub parlament, et olukord on teinud 180-kraadise pöörde: kandidaadiks saab eurovalimised võitnud fraktsiooni juht, kelle kinnitavad ametisse valitsusjuhid. See tõlgendus on aga järele katsumata. On tõenäoline, et Saksamaa koos ülejäänud liikmesriikidega tõlgendab olukorda vana moodi ja presidendi valivad pealinnad isekeskis.
Praegu on üks võimalus vältida suurt tüli liikmesriikide ja Euroopa Parlamendi vahel. Selle nimi on Jean-Claude Juncker. Luksemburgi kristlikust demokraadist ekspeaminister tunneb Euroopa Liitu kui oma viit sõrme, saab läbi Angela Merkeliga ning räägib saksa, prantsuse ja inglise keelt. Kui tema Euroopa Rahvapartei (EPP, meil IRL) valimised võidab, oleksid hundid söönud ja lambad terved.
On siiski üks «aga». Valitsusjuhtide teed on tihti mõistetamatud.
Järgmise komisjoni presidendi ametiajal lahendatakse Suurbritannia Euroopa Liitu kuulumise küsimus. Juncker on tuntud kompromissitu föderalistina ning tema kandidatuuri vetostamine poleks esimene kord, kui Londoni vikat niidaks Beneluxi mehe.
Ja et säiliks mõõdutunne: Bild am Sonntagi hiljutine küsitlus näitas, et Saksamaa valijatest teab seitse protsenti, et Juncker on EPP kandidaat komisjoni esimehe kohale.