/nginx/o/2013/09/06/2327187t1h3a30.jpg)
Eesti Hooldajate Liit saatis täna valitsuse ja riigikogu liikmetele märgukirja, milles väidab, et homme valitsuse istungil arutlusele tulev töövõimereform ei täida praegusel kujul oma kõlavalt sõnastatud eesmärke ning toob erivajadustega inimeste tegeliku tööleaitamise asemel kaasa Eesti ja Euroopa Liidu raha ulatusliku raiskamise.
Hoolimata rohkest ja konstruktiivsest kriitikast, mida sihtgrupid ja partnerid on terve viimase aasta jooksul reformikavale andnud, valmistub valitsus saatma küsitavusi täis töövõimetoetuse seaduse eelnõu (TvTS) riigikokku vastuvõtmisele, seisab Eesti Hooldajate Liidu (EHOL) avalduses.
«Püütakse jätta muljet, justkui oleks see massiivne abiprogramm puuete ja terviseprobleemidega inimestele, et neid tööturule aidata. Tegelikult on tegu hästi planeeritud ettevalmistusega, et suunata märkimisväärne osa riigi sotsiaalkulutustest edaspidi töötukassale, mida täidavad igakuiste kohustuslike töötuskindlustusmaksetega Eesti töövõtjad. Aastaks 2021 nõuaks see nende rahakotist ligi 40 miljonit eurot aastas. Kui edaspidi viiakse töötukassasse üle ka haiguslehtede hüvitamine või isegi töövõime(tus)toetuste maksmine, võib töötajate maksukoormus kujuneda veel oluliselt suuremaks,» teatas EHOL.
«Isegi kui rahade ümbersuunamise plaan kõrvale jätta, on praegu planeeritav reform pillav. Enam kui saja tuhande uue kliendi teenindamiseks plaanitakse töötukassasse luua ametnikele 500 uut töökohta. Kümnete miljonite eurode eest aastas plaanitakse hakata sisse ostma inimeste töövõime hindamise ekspertiise, mis muutuvad senise pensioni asemel makstava töövõimetoetuse saamisel kohustuslikuks ja mille kaudu liigub töötukassasse kogunenud raha tervishoiusüsteemi.»
EHOL-i märgukiri juhib tähelepanu, et reformi fookus tuleb otsustavalt tuua praeguselt süsteemi paisutamiselt erivajadustega inimeste toetamisele.
Kuigi Euroopa Liidu toetusrahaga on plaanis osutada järgmisel kuuel aastal töötuna arvele võetavatele puuetega inimestele ka tööturuteenuseid, juhib EHOL-i avaldus tähelepanu küsitavatele sotsiaaltöö meetoditele ja ebasüsteemsetele lahendustele, mis tõenäoliselt ei hakka andma puuetega inimeste tööhõive suurenemise või nende elukvaliteedi paranemise mõõtmes soovitud efekti.
«On jäetud arvestamata, et puuetega inimeste võimalused ühiskonnaelus osaleda ja tööl käia sõltuvad omavalitsuste väga erinevast tahtest ja võimekusest osutada sotsiaalteenuseid nagu ühis- ja eritransport. Kui inimestele pole tagatud liikumisvõimalusi elu- ja töökoha vahel, võib suur osa sihtgrupist hakata küll täitma aktiivsusnõudeid töötukassaga suhtlemisel, kuid reaalselt tööl käima nad ikkagi ei pääse.»