Maakonnahaiglad koonduvad kahe kompetentsikeskuse alla

Põhja-Eesti regionaalhaigla. Foto: Liis Treimann

Põhja-Eesti regionaalhaigla (PERH) on suve edenedes üha innukamalt asunud maakonnahaiglaid enda alla koondama ehk ametlikus kõnepruugis võrgustama.

Pikas plaanis soovitakse saavutada olukord, kus PERHi alla on koondunud Põhja-Eestis ja saartel asuvad haiglad, Tartu Ülikooli kliinikumi (TÜK) alla Ida-Viru keskhaigla ja Lõuna-Eesti haiglad. TÜK ongi sel teel juba esimese sammu astunud ja Lõuna-Eesti haiglas osaluse ostnud.

Vormiliselt näeb see välja nii, et regionaalhaigla saab üldhaigla sihtasutuses endale enamusosaluse, pakkudes selle eest investeeringuraha ning lubades lahendada maakonnahaigla personaliprobleeme.

Ametlikud läbirääkimised on PERHil käimas Raplamaa ja Läänemaa haiglatega. Otsus tuleks teha oktoobris, et regionaalhaigla osalus maakonnahaiglates realiseeruks uuest aastast, ütles PERHi juhatuse esimees Tõnis Allik.

PERHi huviorbiidis on ka Rakvere ja Kuressaare haiglad, kes on Alliku sõnul öelnud, et on küll koostööst huvitatud, aga mitte esimeses järjekorras. «Ilmselt nad ootavad-vaatavad esimesi liitujaid ja nende kogemust.» Liitumisettepaneku on ta teinud ka Hiiumaa haiglale, kuid sealt vastati, et nad tahaksid omaette olla. «Usun, et eks me võtame seda teemat veel arutada ning kuna tegu on riigi asutatud haiglaga, on lõppotsus riigi käes.»

Koostööettepanek on tehtud ka Järvamaa haiglale. Järvamaa omavalitsuste liidu juhatuse esimees Kristjan Kõljalg ütles Järva Teatajale, et omavalitsusjuhid otsustasid ära kuulata ka teise suure haigla, Tartu ülikooli kliinikumi pakkumise ja alles seejärel otsustada. Vastust ootab PERH augustiks.

Tõnis Allik täpsustas, et juriidilises mõttes on tegu regionaalhaigla osalusega maakonnahaiglates. «Haiglad säilitavad oma juriidilise iseseisvuse. Meie näeme, et osaleksime nõukogu tasemel juhtimises, kuhu me kaasame rohkem eelkõige kliinilist, aga ka finantsilist ja juriidilist kompetentsi.»

Huvi muudatuseks peaks Alliku sõnul tulema eelkõige üldhaiglate endi poolt. «Probleem on rohkem nende õuel: eelkõige järelkasvu puudumine arstide, aga osaliselt juba ka õdede osas. Sellele katsuksime leida lahenduse,» ütles ta.

«Võttes vastu 20-30 noort arsti aastas, oleme küsinud, kas neil oleks midagi selle vastu, kui nad ühe päeva nädalas töötaksid maakonnas. Siiani pole vastu oldud. Sel moel katsuksime leida püsipersonali, kes käiks maakondades vastuvõtte tegemas,» kirjeldas Allik.

Samas ei ole arstide nappus ka PERHile tundmatu probleem. «Eks meil on ikka sama mure, mõnedel erialadel isegi väga suur. Aga ma näen, et oleme arstidele atraktiivne ja soov meile tööle tulla on mõnel erialal isegi suurem kui meil kohti pakkuda on.»

Missioonitunne

Küsimusele, mis on regionaalhaigla huvi sellises koostöös, vastas Allik: « Me näeme tervishoius enda vastutust laiemalt kui Tallinna haigete ravimine. Soovime, et tervishoid toimiks hästi ka maakondades. Kui maakonnahaiglad suletaks, poleks meil haigeid kuskile majutada – seetõttu peavad üldhaiglad olema jätkusuutlikud,» põhjendas Allik oma missioonitunnet. «Pealegi on maakonnahaiglates olemas mõistlik infrastruktuur ning poleks mõtet Tallinna haiglaid liiga suureks ehitada.»

Et liitumist läbi viia, soovib PERH rahaliselt panustada investeeringute tegemisega. Kui suur summa mingisse haiglasse investeeritakse, sõltub tema sõnul konkreetsest vajadusest. Siin näebki ta omavalitsuste huvi põhjust, sest ka euroraha ei saada ilma omafinantseeringuta.

Millistest summadest jutt käib? «Eks meil ole Tartu Ülikooli kliinikumi poolt maamärk maas – nendel on esimene konkreetne tulemus Lõuna-Eesti haigla näol olemas ja selle tehingu hind oli 2 miljonit eurot. Ma arvan, et sõltuvalt haiglast peaksidki tehingute summad jääma 1-2 miljoni euro vahele,» ütles Allik.

Mitmete haiglatega ühinemiseks Alliku sõnul aga regionaalhaiglal ja kliinikumil enda rahast ei jätku. «Ma arvan, et riigi poolt oleks mõistlik sellisesse arengusse panustada,» viitas ta.

Ajakavast rääkides võrdles Allik haiglate liitumiskava haldusreformiga: «Meie tahame sellega kiiremini valmis jõuda,» muigas ta. Kindlasti kulub selleks aastaid, kuid olulise tähtsusega on esimeste «pääsukeste» kogemus. «Kui neil läheb hästi, siis liituvad ka teised kiiremini,» uskus Allik.

«Täna ei olegi maakonnahaiglates olukord nii kehv, et nad homme hakkama ei saaks. Kui aga pikaajalist trendi vaadata, on palju küsimärke. Samuti hakkavad haiglajuhid väsima sellest, et pidevalt peavad kuskilt hankima arste vastuvõttudesse. Koostöö teeks elu lihtsamaks,» arvas Allik.

Lõuna-Eesti: tasa ja targu

Lõuna-Eesti haiglate võrgustumist vedava Tartu Ülikooli kliinikumi juhatuse liige Mart Einasto eelistas täpsete plaanide osas kidakeelseks jääda. Ta põhjendas, et protsess on pikaajaline – näiteks läbirääkimised Lõuna-Eesti haiglaga liitumiseks algasid 2006. aastal. «Kogu protsessi jooksul ei tahtnud me välja anda avalikke sõnumeid ega tekitada tähelepanu, sest kogukonnad vajavad otsuse tegemiseks aega,» selgitas Einasto.

«Selliseid koostööleppeid on meil mitmete haiglatega: Valga, Elva, Jõgeva, ka kaugematega. See iseenesest ei tähenda veel midagi, me tasapisi suhtleme ja katsume vastastikku huvi leida, ilma surve avaldamiseta edasi minna,» lausus ta.

Vaid Pärnu haigla on esialgu plaanidest välja jäänud. «Pärnu haiglaga saame juhtkonna tasandil sõbralikult läbi, aga seda, et me postuleeriks, et haarame Pärnu enda alla, ei ole. Ilmselt ei ole põhjust seda öelda ka PERHil. Pärnu on suur piirkond, haiglal tubli juhtkond olemas. Üksi nad ilmselt ei jää, aga praegu pole ei üks ega teine neid oma plaanidesse kaasanud,» tõdes Einasto.

Einasto tunnistas, et haiglate liitmise jutt tekitab kohalikus kogukonnas arusaadavalt muret. Ta tõi paralleeli koolivõrgu ümberkorraldamise või pangakontorite sulgemisega. «Elanikel on hirm: kui anname enda kontrolli käest ära, tuleb äkki kellegi kuri käsi ja haigla pannakse kinni,» märkis ta.

«Suurte kompetentsikeskuste mure on aga selles, et arstide tööjõudu napib ning haavatavas  olukorras võivad olla eriti kitsamad erialad. Teisalt teame, et kuna arste on vähe ja neid oodatakse igale poole, teevad arstid oma vabast ajast ikka vastuvõtte mitmes kohas. Meie eesmärk on see kogemus kokku võtta: mis arstid kust käivad, mis nende huvi on ja kas nad seda tegevust ka liitumise järel jätkaksid,» selgitas Einasto.

Ida-Tallinna keskhaigla juhatuse esimees Ralf Allikvee märkis, et tervishoiuvõrk vajab tõesti suuri ümberkorraldusi. Tema pidas aga mõistlikuks,  kui Lõuna-Eesti poolelt liidaks haiglaid üks suur haigla ehk Tartu Ülikooli kliinikum, Põhja-Eesti poolelt aga kaks suurt haiglat. Keskhaiglatena võiksid Allikvee hinnangul ka edaspidi jätkata Pärnu haigla ja Ida-Viru Keskhaigla. «Siis oleks Eesti vajaduspõhiselt arstiabiga kaetud ning võrgustumine läbimõeldud.» 

«PERH on läinud aga seda teed, et püüab ühendada kõiki maakonnahaiglaid, kasutades selleks riigilt saadud raha - kellele on lubatud 1,8 miljonit, kellele rohkem, kellele vähem. Ma ei räägi seda mitte kadedusest, vaid seetõttu, et hea asi läheb reaalsest elust kaugele, patsiendid sellest ei võida.»

«PERHi jaoks on see tükk lihtsalt liiga suur,» sõnas Ralf Allikvee. Põhja-Eesti koondab rahvaarvult ligi 900 000 inimest. Selles piirkonnas peab olema kaks suurt haiglat. Kardan, et regionaalhaigla üksinda pole Põhja-Eestis võimeline selleks, milleks Tartu Ülikooli kliinikum Lõuna-Eestis.»

«Nüüd öeldakse, et Allikvee on kade – ei, pigem olen nördinud. Poliitiliste tõmbetuulte keeristes on patsientide vajadused tegelikult tahaplaanile jäetud,» leidis haiglajuht.

--

KAKS HAIGLAVÕRKU

Põhja-Eesti, kompetentsikeskus PERH:

SA Läänemaa haigla

SA Rapla maakonnahaigla

SA Hiiumaa haigla

SA Kuressaare haigla

Mõlema huvi: AS Järvamaa haigla

Lõuna-Eesti, kompetentsikeskus Tartu Ülikooli kliinikum:

Lõuna-Eesti haigla AS

SA Elva haigla

SA Jõgeva haigla

Valga haigla AS

Põlva haigla AS

SA Viljandi haigla

SA Ida-Viru keskhaigla

Esialgu plaanidest väljas:

Pärnu Haigla

Kommentaar:

Ivi Normet, sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsler

Haiglate võrgustumine on Eesti geograafiat ning demograafiat silmas pidades väga õige lähenemine. Patsiendi huvid tuleb alati esikohale seada. On oluline, et kõrgema etapi haiglad seoksid ennast kohalike haiglatega. Nii toob võrgustumine ka väiksematesse kohtadesse juurde kompetentsi, mis tagab tervishoiuteenuse kvaliteedi ja patsiendile nii olulise teadmise, et arstiabi on vajadusel olemas.

TÜ Kliinikumi ja Lõuna-Eesti haigla näitel teame, et võrgustumise läbi saab kvaliteetne tervishoiuteenus kättesaadavamaks. Ka teised haiglad kaaluvad sarnase koostöö tihendamist.

Tegemist on põhimõtteliste ja pikaajaliste otsustega, mida osapooled põhjalikult kaalutlevad. Kahtlemata aitab võrgustumine kaasa ka sellele, et juba olemasolevaid vahendeid maksimaalselt kasutataks ja investeeringuid tehtaks targalt.