Politseil on tulnud aastate jooksul tegelda õõvastavate väikelaste vastu suunatud vägivallajuhtumitega, näiteks avastas aastate eest tütrele külla läinud vanaema narivoodile kinni teibitud kahe- ja nelja-aastase lapse.
Vanaema avastas tütre kodust kinni teibitud väikelapsed
16. juuli 2014, 14:48
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ka suud olid kinni teibitud, et lapsed ei karjuks,» meenutas politsei vanemkomissar Ly Kallas.
«Ema oli tavaline naine, lõpetanud kooli, aga tema elukaaslane ja laste isa oli vangla kogemusega. Tavalist vägivalda seal peres polnudki – see oli pigem piinamine.» Vanaema helistas toona ise politseisse ja lapsed antigi tema kasvatada. «Tõsi, ema läks elukaaslasest lahku ja kolis hiljem ka ise sinna,» lisas Kallas.
Nii naabrid ja sugulased kui ka lasteaiakasvatajad ja õpetajad on hakanud hädasolevatest lastest rohkem politseile ja lastekaitsele teada andma.
Politsei on kandnud üleriigilisse riskiperede registrisse üle 14 000 isiku, kellest 2000 on lapsed. Registri loomise peamiseks eesmärgiks on jõuda võimalikult kiiresti appi täiskasvanute süül ohtu sattunud lapsi aitama.
Ühest Põhja-Tallinna korrusmajast pöördus inimene politsei poole teatega, et naaberkorteris haiseb hirmsasti. Kui politsei kohale läks, leiti kõikvõimalikku träni täis korterist pappkarpide vahelt kardina tagant võrevoodi nelja-aastase lapsega. Laps nägi välja kui kaheaastane ega osanud isegi kõndida. Naabrid ei olnud last kunagi näinud.
Politseinikud tõdevad ohates: kui üks naaber poleks lõpuks haisu peale helistanud, võinuks laps sinna surragi ja keegi poleks teda avastanud.
Kui selle pere kohta oligi kusagil politsei andmebaasides varasemaid teateid, olid need tohutusse andmehulka kadunud.
See juhtum on umbes viie aasta tagune ning politsei ja lastekaitsjate koostöö on selle ajaga paranenud. Politseinikud kinnitavad, et nii raskeid juhtumeid tuleb harvem ette.
Samas teavad nii politseinikud kui ka lastekaitsjad paratamatust: isegi väga hästi arenenud lastekaitsesüsteem ei suuda niisuguseid erakordseid ja traagilisi juhtumeid päriselt välistada. Umbes samalaadsest mõne aasta tagusest juhtumist on Postimehele rääkinud isegi viimseni timmitud rikka sotsiaalsüsteemiga Põhja-Norra lastekaitsjad.
Eesti avalikkust vapustas viimati 15-aastase Saaremaa tüdruku jõhker mõrv Tamsalus. Hoolimata korduvatest varasematest pöördumistest politsei poole, jäi tüdruk õigel ajal abita.
Politseileitnant Kati Arumäe sõnul oli just Tamsalu juhtum viimane tõuge, et võtta suurema jälgimise alla inimesed ja aadressid, kus probleemidele viitavad ohu märgid korduvad.
Politseisse tulnud teadete alusel on kindlaks tehtud üle 14 000 abi vajava, sealhulgas mõnel juhul endale ja teistele ohtliku isiku.
«Hakkasime riskiisikute nimekirja koostama möödunud sügisel, arvutiprogrammi abil koondatakse sinna kõigi politseisse tulnud juhtumite seast selgete kriteeriumide alusel teravat tähelepanu vajavad lood: aasta jooksul vähemalt kaks teadet politseile, näiteks vägivald, alko- ja narkosõltuvus, laste puhul vargused, kadunud isikud, ka kodust ära jooksnud lapsed,» loetles Arumäe nimekirja loomise põhimõtteid.
«Politsei reageerib igale meile saabunud teatele, kuid iga esimene juhtum ei pruugi veel kõnelda pikema vinnaga probleemist. Lapsi puudutaval juhul reageeritakse sajaprotsendiliselt juba esimesel politsei huvivälja sattumisel.»
Siiani tegeles politsei nendeni jõudva infoga juhtumipõhiselt, aga nüüd vaadatakse kõike kogumina, et näha tervikpilti kiiremini. «Pildi saime ikka ka varem kätte, aga see nõudis liiga palju aega,» lisas Arumäe.
Keeruliseks on lugude omavahelise seostamise siiani muutnud see, kui riskipered elukohta vahetavad ja uues kohas pole varem juhtunu kohta infot.
Kui näiteks endine Tallinna elanik satub nüüd Valgas politsei vaatevälja, annab register automaatselt teada, kas temaga on ka varem probleeme olnud, ja saab pakkuda kiiremini vajalikku abi.
Riskiperedega tegelevad politseinikud möönsid, et hädasolev laps võib rändava vanemaga siiski endiselt jääda uues kohas varakult märkamata. Seda eriti suurtes linnades, kui nad end uues elukohas arvele ei võta ja naabrid või teised, kellega riskipere kokku puutub, abivajavast lapsest teada ei anna.
Õnneks on inimesed hakanud rohkem politseisse pöörduma ja politseinikud innustavad seda veel rohkem tegema – las spetsialistid hindavad, kas on põhjust sekkuda või mitte.
Vanemkomissar Ly Kallas rääkis hiljutisest juhtumist, kus lasteaiakasvataja teatas viieaastasest lapsest, kes tuli lasteaeda, sääred potisinised. Kahjuks tüüpiline juhtum, kus lapsena vägivalda kogenud isa sama mustri oma lapse peale üle kandis. Ka lapse isaga olid politsei ja lastekaitsja tema lapsepõlves tegelenud. «Aga tema jaoks oli siis juba hilja – nüüd on lootus, et saime varem jaole ning kogu perega tegeletakse,» rääkis Kallas.
Politsei ja lastekaitse tähelepanu alla ei satu vaid karmid juhtumid. Probleeme võib olla ka peres, kus lapse pooletunnise koolist hilinemise peale politseisse helistatakse.
«Igat juhtumit ei pea võtma tõsisele jälgimisele, kuid kui laps on toime pannud seadusrikkumise, siis sellest saadame juba esimesel korral teate kohaliku omavalitsuse lastekaitsele, et nemad otsustaks, kas on vaja lapse või perega edasi tegeleda või mitte,» rääkis politsei- ja piirivalveameti ennetustöö koordinaator Pille Luiga.
«Riskipered on välja selgitatud ja nüüd panustame ühistegevusse, et lastekaitse kodukülastused sageneksid, ja üheskoos vaatame, millist abi pere vajab.»
Politseinikud räägivad juhtumist, kus naaber teatas, et 1. klassi laps istub tundide kaupa kortermaja trepikojas. Selgus, et lapse vanemad, väliselt täiesti tavaline pere, ei andnud lapsele võtit, kartes, et lapsega koos võib korterisse tulla ei tea kes. «Nad muretsesid rohkem oma vara kui lapse pärast,» kahetses Kallas.
Luiga sõnul on pere abistamine väga pikk töö. «Oli pere, kuhu iga kuu olid väljakutsed, kuigi otsest vägivalda polnud. Pereisa tarbis alkoholi. Ohvriabi, lastekaitse ja meie politseis otsisime üheskoos perega võimalusi, kuidas saaks neid aidata,» rääkis Luiga ühest positiivsest juhtumist.
«Mees läks anonüümsete alkohoolikute gruppi, pere käis psühholoogi juures, lapsega, kellel olid koduse olukorra tõttu tekkinud koolis probleemid, tegeles koolipsühholoog. Paranesid peresuhted ja enam sealt igakuiseid väljakutseid pole, aga see on tõesti väga pikk töö ja alati on võimalikud ka tagasilangused,» rääkis Luiga.
Ta lisas, et niisugune abistamine on võimalik vaid juhul, kui pere soovib oma elu muuta.
Politseinikud tõid näite, kuidas ühte joomaseltskonda tulid ema ja isa kaheaastase lapsega, läksid omavahel tülli ja lahkusid, jättes lapse maha.
Lõpuks helistas üks joomaseltskonna liige politseisse, sest joomatuuril emaga ei õnnestunud neil ühendust saada. Kui politsei ema üles leidis, ei saanud ta üldse aru, mis temast tahetakse. «Ei jäänud muud võimalust, kui laps turvakodusse viia,» kahetses Luiga.
«Need on kõige kurvemad lood, kui last ei ole võimalik üle anda tema seaduslikule esindajale ja politsei peab langetama otsuse toimetada laps turva- või lastekodusse. Selliseid juhtumeid on sõltuvalt aastast 250–300 ringis,» tõdes Arumäe.
«Sellise otsuse aluseks on ohuhinnang: mõnel puhul on asi ilmselge, aga kõik pole nii lihtsad ja politseiametnik võib eksida,» lisas ta.
Politseinikud tõdesid, et piirkonniti on võimalused abivajajaid aidata väga erinevad, aga need vahed siiski vähenevad. Politseist läheb aastas kohalikesse omavalitsustesse 10 000 teadet seadusrikkumisega seotud perede või laste kohta ning järjest enam küsib politsei ka tagasisidet järgnenud tegevuse kohta.
«Aastaid tagasi tuli Ida-Virumaalt Tallinna väga palju kodust ära jooksnud lapsi, aga lastekaitsjad teevad kohapeal head tööd ning enam pole kümneid lapsi, kes meie juurde satuvad,» rääkis Kallas.
«Oluline on võimalikult vara hädasolevat last märgata, et tekitatav trauma oleks võimalikult väike ning lapse elutee edaspidi võimalikult normaalne,» lausus Luiga.
Politseinikud tõid näite kardinaalselt erineva suhtumisega kohalikest omavalitsustest. Paldiski linn kaotas hiljaaegu lastekaitsja koha ja on vaid aja küsimus, mil seal probleemid veelgi kasvama hakkavad.
Riskipered ja -lapsed politseiregistris
Riskiisikuid politseiregistris 14 066
• neist 1927 last
Probleemseid aadresse 3838, neist 284 seotud lastega
• neist enam kui 3 juhtumiga 41 protsenti
• üle 10 juhtumi 2 protsenti
• 5 kuu jooksul alustatud süüteomenetlusi 70 protsendi juhtumite puhul
Lastekaitsele või sotsiaaltöötajale 2013. aastal on politseist saadetud 10 961 teadet alaealiste kohta (tubaka-, alkoholi- ja narkootikumide tarvitamine, perevägivald, kus juures on laps või lapsed)
ALLIKAS: PPA/PM