Politoloog: Venemaal on 28 eri kangi, mida tõmmata

Marian Männi
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu Ülikooli politoloog Karmo Tüür
Tartu Ülikooli politoloog Karmo Tüür Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Politoloog Karmo Tüür ütles Postimehele, et Euroopa Liidu võimetus Venemaale suunatud sanktsioonide osas kokkuleppele jõuda on ilmekas näide sellest, kuivõrd nõrk on ELi ühine välis- ja julgeolekupoliitika.

Konkreetseid otsuseid Venemaale suunatud sanktsioonide ja piirangute osas üleeile Euroopa Liidu (ELi) välisministrite kohtumiselt ei tulnud. Miks?

Sest meil on piltlikult öeldes 28 eri Venemaad. Igal EL liikmesriigil on oma nägemus asjast ning Venemaal on 28 eri kangi, mida tõmmata, pidurdamaks ühisele seisukohale jõudmist. Praegune protsess on ilmekas näide sellest, kuivõrd nõrk on ELi üks alustala ehk ühine välis- ja julgeolekupoliitika.

Mis on see kõige olulisem, mida Euroopa Liidu riigid peaksid tegema, et Venemaa-sõltuvusest nii suurel määral vabaneda?

Ideaalses maailmas oleks majandus ja poliitika lahutatud, reaalsuses pole see kuidagi võimalik. Kuid alustuseks tuleb teha sama, mida iga teise probleemiga tegelemisel - kõigepealt tuleb seda endale teadvustada. Energiasõltuvuse probleem on juba enam-vähem teadvustunud ning sõltuvuse vähendamise mehhanismid on vähemalt arutlusel. Samamoodi tuleb teadvustada ka muud sõltuvuse vormid ning alles seejärel saab hakata selle osas midagi peale hakata. 

Omaette küsimus on, kas kohalikel ja ka üle-euroopalistel eliitidel on soovi selle sõltuvusega sisuliselt võidelda. Schroederiseerumise [endine Saksa kantsler Gerhard Schröder on praegu Venemaa juhitava gaasitorukonsortsiumi Nord Stream nõukogu esimees] tegelik ulatus on meile ju seni teadmata.

Mis oleks see tõuge, see viimane piisk, mis Euroopa Liidu riigid lõpuks ühendaks niivõrd, et nad oleksid valmis näiteks relvamüügipiirangudki läbi viima?

Võib oletada, et selleks võiks olla Venemaa vägede otsene ja varjamatu sõtta astumine Ukraina vastu. Samas võib oletada, et Venemaa ei tee taolist otsust oma sparringupartnerite jaoks nii lihtsaks. Gruusia sõjas kasutatud «humanitaarkatastroofi ärahoidmise» ja Krimmis «viisakate inimeste» taktika on osutunud sobilikult häguseks, et võib eeldada sarnaste mudelite kasutamist ka edaspidi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles