«Radar»: jehoovatunnistajate hulgast välja heidetud ei tohi enam lähedastega suhelda

Raul Sulbi
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jehoova tunnistajate kogunemine Saku suurhallis.
Jehoova tunnistajate kogunemine Saku suurhallis. Foto: Liis Treimann

Kanal 2 ajakirjanduslik telemagasin «Radar» kirjeldas, kuidas jehoovatunnistajate kogudusest välja heidetud inimesed ei tohi enam koguduse liikmeteks jäänud lähedastega suhelda.

Jehoovatunnistajate usu kohaselt jäävad pärast maailma lõppu igavesti elama vaid koguduse liikmed.

Jehoovatunnistajad ei pea sünnipäevi, ei tähista jõule, ei lase endale teha vereülekandeid, verivorsti söömine on välistatud, keelatud on läbikäimine kogudusest lahkunute, väljaheidetuga, isegi kui tegu on pereliikmetega.

Paljud noored puutuvad jehoovatunnistajatega tihti kokku vanemate survel.

Leili rääkis «Radaris», et juba lapsena tuleb käia 2 korda nädalas koguduse üritustel. «Minu lapsepõlv oli väga erinev, ei peetud sünnipäevi, jõule, isamaalistel üritustel ei tohtinud hümni ajal püsti tõusta, sellega kaasnes kiusamine teiste õpilaste poolt, kiusamist oli üsna palju,» meenutas Leili.

«Kui kooli vahetasin, otsustasin, et ei räägi sellest kellelegi, 16-aastasena otsustasin, et see pole minu jaoks, sest ma ei tahtnud oma lastele tulevikus sarnast saatust,» rääkis ta.

«Kui 18 sain, kolisin kodust välja, koosviibimistel enam ei käinud, jehoovatunnistajatega ei suhelnud. Oli perioode, kui elasime ühes alevikus vanematega, aga võisime tänaval üksteisest mööda käia kui võhivõõrad, ei vaadanud otsagi,» meenutas Leili.

«Oma esimest sünnipäeva pidasin 18-aastaselt, minu jaoks oli see isegi ebamugav, kuna ma polnud sellega harjunud, ei teadnud, mida minult oodatakse, oli piinlik. Nüüd, kui mul on oma pere, üritan teistsuguseid traditsioone juurutada. Olen mõelnud kogudusse tagasiminekule, kasvõi et saaks suhelda vanematega, aga see ei oleks ikkagi siiras,» tunnistas ta.

Mario Raitar tunnistas, et tema suguvõsas on 50 jehoovatunnistajat ning et vanaisa poolt oli ta 4. põlve jehoovatunnistaja. «Käisin ilmalike inimestega liiga palju läbi, leidsin endale elukaaslaste, seksuaalsuhted väljaspool abielu annavad aluse inimene kogudusest eemaldada,» rääkis Mario.

«Kas minna tagasi, et saaksin suhelda pereliikmetega, aga vastu võtta kogu see kompott, siis minu jaoks ei ole küsimus, ma ei taha sinna tagasi minna,» tunnistas ta.

Kristjan rääkis, et jehoovatunnistajatel on oma õiguskomitee, kuhu kuulub vähemalt kolm kogudusevanemat. «Korraldatakse nn. Tähekambri kohtuprotsess, keegi ei tea, mida seal suletud ruumis räägitakse. Kui inimest välja ei heideta, siis sellest ei räägita, kui välja heidetakse, siis keegi enam temaga ei räägi.»

Eesti Jehoova Tunnistajate Koguduse juhatuse liige Lembit Reile kinnitas, et nende sooviks on soov hoida organisatsioon puhtana. «Me tahame aidata inimest ennast, et ta aru saaks, et on valesti teinud. Ka Eesti Vabariigis on ju nii, et kui inimene on käitunud valesti, siis temaga ei suhelda, kuni ta on ennast parandanud.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles