Signe Kõiv: miks lastakse isehakanud e-kauplejatel kontrollimatult tegutseda?

Hiinas toodetud võlts LV käekott Louis Vuitton kaupluse ees. Foto: SCANPIX

Olen aastast 2012 imestusega jälginud Facebooki butiikide tähelendu, mida majandavad eraisikust aktivistid, kes nimetavad end «vahendajateks», kirjutab E Butiik OÜ juht Signe Kõiv.

Ühel enam kui 30 000 fänniga lehel oli müüja kenasti ära öenud, et ettevõtlus on Eestis tänamatu töö ja seetõttu tegutseb ta eraisikuna. Kõigil taolistel vahendajatel ja müüjatel on mitu ühist nimetajat - nad tellivad või müüvad tooteid ettemaksuga; nad ei paku ostjale taganemis- ega vahetusõigust; nad ei vastuta toote kvaliteedi ega reklaamist erinemise eest. Arvestades asjaolusid, et taolised müüjad ja vahendajad on Hiina internetiavarustest üles leidnud tuhandeid pakkumisi, millega iga päev Facebooki kasutajaid kostitatakse, on mul kahjuks raske uskuda, et nende jaoks on kättesaamatuks jäänud maarjamaal kehtivad seadused. Neid lihtsalt ignoreeritakse.

Alles eile tõstatati teema suletud grupis «OSTAN JA MÜÜN ! Reeglite vaba!», millel on üle 29 000 liikme. Müüja oli tellinud ostjale 94 eurot maksva jope, mis ei vastanud ostja ootustele ning mille ostja soovis tagastada. Pilt, mille müüja lisas, oli Moncler jopest, mille hinnad jäävad 1000 euro kanti. On üsna tõenäoline, et ostja ei saanud pildil kujutatud toodet ning müüja tõstatas küsimuse, mida teised sellisest olukorrast arvavad.

Müüja on oma postitusele kommentaariks kirjutanud: «Varem olid tellijad ja ostjad mõistlikud, nüüd viimasel ajal on ära keeranud inimesed».

Ausalt, mul on selle «ärakeeramise» üle siiralt hea meel, sest ma näen, et tarbijad saavad oma õigustest teadlikumaks ja petta ei ole enam nii lihtne.

Tsiteerin teisi müüjaid ja vahendajaid vestlusest tehtud ekraanitõmmiste vahendusel, kuna enam kui 80 kommentaariga teema kustutati kahjuks kiirelt:

• «Absurdne on hakata mingile veidrale kliendile raha tagastama sellepärast, et temale jope ei istu nii nagu ta tahaks ja mida võiks minna õmbleja juurde kohendama.»
• «Ära üldse põe, sina ju talle seda jopet ei saatnud, et oleksid teise pildi pähe teise pildi saatnud, see tuli talle Hiinast ja olgu vait.»
• «Ongi absurd ju loota, et saad täpselt sama toote, mis on reklaampildil... Ise teadis, millega riskib!»
• «See pole sinu süü, et ostja nii häbematult käitub. Kõik teavad ju et enamus asjad erinevadki pildilt, mis on soodsalt ostetud.»
• «Ainuke jama, mis siit tulla võib on deklareerimata tulu.»

Eesti E-kaubanduse Liidu esindajana pidasin vajalikuks vestlusesse sekkuda ja meelde tuletada Eestis kehtivaid seaduseid, mis reguleerivad e-kaubandust. Sattusin kiiresti üldise põlu alla ning teemaalgataja võttis mu sõnavõtud sujuvalt kokku: ma ei tulnud siia küsima, mis on seadused, tulin küsima, mida inimesed sellises olukorras teeksid, nagu näen, olete ainuke, kes ostjaga samal arvamusel. Ma olin tõesti ainuke, ülejäänud leidsid, et «vaene vahendaja» ei pea millegi eest vastutama.

Hea tarbijakaitseamet, lugupeetud maksu- ja tolliamet - te olete Facebookis kenasti esindatud ja näete samuti siin lokkavat varimajandust ning ebaausat kauplemist. Mis on see kriitiline arv inimesi, kes peavad eelnevalt petta saama, et te tõsimeeli sekkuksite? Ma mõistan, et ressursse on vähe ja tööd on palju, kuid kas pole lihtsam probleemiga eos tegeleda, sest aastal 2012 oli selliseid tegutsejaid mõnikümmend, tänaseks aga sadades? Kas te kujutaksite ette, et ärikad panevad Facebookis püsti oma salaviina ja salasigarettide poekesed, korraldavad auhinnamänge fännide kogumiseks ning kiruvad võidu näiteks metanooli mürgituse saanud ostjaid, et need on nii lollid ja ei mõista, et see ongi «riskibisness»?

Siinkohal on paslik meelde tuletada, et äriseadustik ei tunne sellist mõistet nagu «vahendaja».  Kui keegi pakub oma nimel tasu eest kaupu või teenuseid ning kaupade müük või teenuste osutamine on talle püsivaks tegevuseks, on tegemist ettevõtjaga, kes võib olla nii FIE kui äriühing. Mitte eraisik. Kaupade müük ja vahendamine internetis on e-kaubandus ja see on reguleeritud mitmete seadustega, millest olulisemad on võlaõigusseadus, tarbijakaitseseadus ja kaubandustegevuse seadus.

Tarbijal on internetist ostes õigus:

1. Tooted tagastada või vahetada 14 päeva jooksul arvates kauba kättesaamist (kui 14-päevasest taganemisõigusest on jäetud enne ostu teavitamata, kehtib taganemisõigus 12 kuu jooksul)

3. Esitada kauba kohta pretensioon 2 aasta jooksul arvates kauba kättesaamisest

4. Taganemisõiguse kasutamisel on õigus tagasi saada ka tellimisel tasutud postikulu

5. Tarbija ei pea oma taganemissoovi müüjale põhjendama ja taganemiseks antud tähtaeg loetakse täidetuks, kui avaldus on saadetud 14 päeva jooksul arvates toote kättesaamisest.