Ligemale kümnendiku Eesti kauplusevargustest panevad toime üle 60-aastased inimesed. Seejuures ei varasta paljud neist sugugi mitte suure vaesuse pärast.
Röövlitaadid-memmed
8. november 2014, 18:54
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Et meie poodidest varastatakse, teavad kõik. Kuid varguste ulatus ja nende põhjused on üksikasjalikult teada ainult kaubanduskettide omanikele, turvafirmadele ja politseile. Kriminaalkroonikasse satuvad sellised vargused harva, vaid siis, kui varga kinnipidamine muutub vägivaldseks.
Rahva seas on kujunenud stereotüüp, et riiulitelt pistavad kaupu hõlma alla ainult narkomaanid, alkohoolikud ja paadunud pätid. Kui siis äkki ilmub teade, et poevarguselt tabati aastat 80 vana mutike, ollakse kindlad, et selle taga seisab kogu riigi raske majanduslik olukord.
Eakaid kurjategijaid haletsetakse, riik aga manatakse maapõhja veendumusega, et vanainimesed ei varasta sugugi mitte igavuse ja hea elu pärast. Loomulikult leidub ka teistsuguseid, aga ometi on olemas kindel hulk eakaid vargaid, kes ei pane kuritööd toime mitte nälja või protestimeele, vaid hoopis selle pärast, et see neile meeldib. Või on siis lihtsalt vanas eas «nakatunud» kummalisse haigusse, mille nimi on kleptomaania.
Putin ise lubas
Kui süveneda politsei statistikasse – selles aga ei kajastu täielikult tegelik olukord, sest paljud vargad lastakse haletsedes protokolli koostamata minema, võttes röövitu neilt lihtsalt tagasi –, siis selgub, et iga kümnenda varguse panevad toime inimesed, kel vanust üle 60 eluaasta.
Nii turvatöötajad kui ka politsei on täheldanud, et see on muutunud juba kindlaks tendentsiks. Vanamehed üritavad kassast mööda viia väetist, labidaid, hügieenivahendeid ja muid majapidamises vajalikke esemeid, vanamammid aga panevad pihta LED-lampe enam kui 150 euro eest.
Turvafirma G4S kommunikatsioonijuht Julia Garanža rääkis, kuidas üks eakas naisterahvas tassis kauplusest välja korvi mitmesuguste kaupadega (sealhulgas suitsuandur, kosmeetika, mitmesugused galanteriiesemed) enam kui 130 euro väärtuses. Ta püüti mõistagi kinni, aga turvatöötajatele teatas naine: «Putin lubas mul seda teha.»
Teine juhtum: umbes 90-aastane meesterahvas varastas regulaarselt poest leiba. Sama regulaarselt püüti ta kinni ja iga kord selgitas ta oma tegu järgmiselt: «Riik röövib mind, mina aga riiki.»
Pealinna hüpermarketites ametis olevate G4Si turvatöötajate sõnul tuleb iga nädal ette mitu juhtumit, milles süüdlane on vanainimene. G4Si kaubandusobjektide osakonna teenistusjuht Kaido Kalamets nentis, et poes vargusega vahele jäävad inimesed kujutavad endast täielikku läbilõiget ühiskonnast ja selgepiirilisi kauplusevargaid ei ole enam ammu olemas.
Ühtmoodi tihti varastavad nii mehed kui ka naised ning enamikul juhtudel ei teki sugugi kahtlust, nagu ei suudaks nad varastatu eest tasuda. Mõelge ise, kas läheb siis nälja pärast vargile mees, kes kinnipüüdmisel pakub turvatöötajale raha, et see ta vabaks laseks ega kutsuks politseid?
Tabamise järel püüavad paljud asja seletada unustamisega. Loomulikult, selgitavad turvatöötajad, esineb ka juhtumeid, kus inimene unustab maksta mõne kauba eest, aga neid eristab see, et sellisel juhul pöördub kassast läbi läinud ja unustatud kauba avastanud inimene kohe müüja poole või viib selle infoletti.
«Sealjuures on raske seletada unustamisega katseid toimetada välja kaupu, mis on «unustatud» käekoti põhja, taskusse või voodri vahele,» sõnab Kalamets. «Mõnel juhul on eakad inimesed otse tunnistanud, et tasumata kauba jaoks ei jätkunud lihtsalt raha, sest põhiosa läheb toiduainetele.»
Unustasid maksta
Politsei tunnistab, et on eakate kauplusevaraste probleemist teadlik. On teadlik ka sellest, et vargad ei astu kuritegelikule teele mitte seepärast, et ei soovi nälga surra.
Põhja prefektuuri varavastaste kuritegude talituse vanemuurija Viktor Koršunov sõnas: «Paljusid eakaid inimesi, kes poodidest varastavad, võib nimetada juba kleptomaanideks.»
Tema kinnitusel väidavad toidukaupade varguselt tabatud vanainimesed enamasti, et lihtsalt unustasid selle eest maksta. Kui kaup pole rikutud ja on säilitanud kaubandusliku välimuse, ilmutavad kauplused kleptomaani suhtes halastust.
«Mõned vanainimesed varastavad tervislikel põhjustel, andmata endale vanuse tõttu aru, mida teevad. Oli näiteks juhtum üle 80-aastaste daamidega, kes regulaarselt, ühes ja samas kaupluses, «unustasid» kauba eest maksta. Need olid pisivargused, pakike koort või mõned kartulid. Muidugi, on ka selliseid, kes tõepoolest unustavad kogu kauba korvist lindile laduda ja tahtmatult panevad toime pisivarguse.»
Selge see, et mitte iga vanainimest ei vii turvatöötajad kohe politseisse. Tavaliselt minnakse äärmuslikumatele meetoditele üle alles siis, kui «unustajast» ostja jääb vahele juba mitmendat korda ja on ilmne, et tegu on põhimõttelise otsusega mitte maksta kauba eest.
«Näiteks kallite rõivaste või esemete vargused on vanainimeste puhul väga harvad, peamiselt varastatakse lisaks toiduainetele teadlikult kanget alkoholi,» sõnas politseinik. «Tavaliselt on tegu eakate joodikute seltskonnaga, kus üks varastab viina, sealjuures võimalikult kalli, teine aga üritab nihverdada välja midagi pealehammustamiseks.»
Kadunud põlvkond
Psühholoog Oksana Peetsalu sõnul pole midagi imelikku, et vanainimesed nii usinalt poodidest varastavad. «Esiteks ei tasu arvata, et vanasti keegi ei varastanud ja valitses mingi eriline aususe õhkkond,» rääkis ta. «Mäletate, kuidas Raikin ütles: «Mida valvame, see on ka meie oma.»»
«Noorest peast ei pidanud need inimesed riigivargust varguseks. Põhijoontes pole see arusaam tänini muutunud. Kõik teavad, et varastamine on halb ja seda ei tohi teha, aga ainult siis, kui varastada konkreetselt inimeselt, olgu sugulaselt, naabrilt või isegi juhuslikult möödakäijalt. Kauplus aga ei seostu elava inimesega.»
Teiseks võib kõnelda ka teatavast, olgu siis teadlikust või alateadlikust protestivormist. Peetsalu selgitas, et enamasti kõneldakse sellisest nähtusest laste puhul: kui laps hakkab varastama, tähendab see, et ta tahab tõmmata tähelepanu endale ja oma probleemidele.
Kuid ka eakate inimeste puhul võib samast rääkida. Neil on oma kadunud põlvkond, ainult et need pole noored, vaid hoopis vanad. Paarikümne aasta eest selgus äkki, et paljusid inimesi, kes toona olid juba keskeas, ei ole enam kellelegi vaja: muutus riik, muutus riigikord, muutus kõik. Paljud lihtsalt ei suutnud uute tingimustega kohaneda.
«Tänapäeval on väga raske tööd saada, kui oled üle 45 aasta vana, aga mida siis need inimesed peaksid peale hakkama? Paljud ei suuda muutunud olukorraga kohaneda. Põhimõtteliselt pole neid kellelegi vaja ja seepärast nad üritavadki niimoodi endale tähelepanu tõmmata,» ütles psühholoog.
«Pealegi on nende arvates kauplused pursuid ja seega kehastavad riiki. Muide, eks sellist suhtumist esine ka noortel. Näiteks narkomaanide seas valitseb oma vargahierarhia. See, kes varastab poest, justkui ei varastaks üldse. Neid aga, kes ründavad inimesi, peetakse juba nõndanimetatud kontrollimatuteks.»
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Statistika
Kuriteod, mille on 2014. aastal toime pannud üle 60 aasta vanad inimesed
Jaanuar Veebruar Märts Aprill Mai Juuni Juuli August September
Varavastased süüteod 93 92 98 125 85 87 64 70 99
Vargused 8 11 12 28 13 11 24 4 20