Suured lootused purunevad kildudeks

Igor Gräzin. Foto: Pm

Postimees rekonstrueerib värvikate ja dramaatiliste sündmuste jada, mille tulemusena läks Urmas Paet lõpuks Brüsselisse ning Igor Gräzin jäi pettununa Eestisse.

Täpselt nädal tagasi, laupäeva hommikul kella kümne ajal, istub vastne Euroopa Komisjoni asepresident Andrus Ansip oma Tallinna kodu ees Kadrioru külje all musta Audi A6 rooli. Kõrvalistmel seab end sisse abikaasa Anu, kellega koos ta eelmise päeva hilisõhtul oli naasnud Brüsselist. Enne kui Ansip suuna Tartu peale keerab, põikab ta läbi Mustamäelt. Seal  võtab ta peale riigikogu liikme Igor Gräzini.

Abikaasa Anu kolib tagaistmele. Ansipi kõrvale sätib end Gräzin. Mehi ootab ees pikk jutuajamine.

Ansip hakkab valmistama Gräzinit ette oma järglaseks Euroopa Parlamendis. Ta jagab kogemusi, milliste lennukitega on mugavam Brüsseli vahet sõita, seletab, millised komisjonid on seal tähtsamad ja keda maksab usaldada. Infot on palju.

«Kurat, hakka üles kirjutama, sul läheb muidu meelest ära,» ütleb Ansip ühel hetkel Gräzinile.

Gräzin kougib oma asjade hulgast välja väikeseformaadilise «Euroopa Parlamendi liikmete põhimääruse» ja kritseldab selle tagumised tühjad lehed tihedalt täis.

Kahe tunni pärast jõuab Ansip Tartus Tammelinnas oma eramu ette. Aga suur hulk nõu on veel jagamata. Mehed astuvad sisse. Ansip pakub külalisele kohvi ja angerjavõileiba.

Praktilise inimesena ei põlga Ansip jagada ka kommunaalnõu. Ta soovitab tingimata üürida Brüsselis kohe korteri, sest hotellid küsivat enamasti hingehinda.

«Ja kui sa korteri soetad, siis on oluline,» lisab Ansip, «et seal oleks pesumasin ja triikraud, sest musta pesuga edasi-tagasi Eesti vahet sõita on üksjagu tobe.»

Ootamatu teadaanne

Gräzin on tänuväärne kuulaja. Lõppeks on ta viimased kuus-seitse aastat unistanud europarlamenti pääsust. Euroopa Liidu äriõigus on ju tema eriala. Ta on seda õpetanud kaks kümnendit nii Moskvas, Ameerikas kui ka Austraalias, Eestist rääkimata.

Nüüd, kui lähiaastail tõuseb päevakorda Euroopa Liidu ja USA vabakaubanduslepingu sõlmimine, haistab Gräzin, et europarlamendi liikmena võiks miski tema elutööst leida ka suurt praktilist rakendust.

Ent vaid kaks päeva tagasi näis tema lootus pääseda Brüsselisse vastu taevast lendavat.

Esimese pakkumise – üle-eelmise nädala neljapäeval – minna Ansipi asemel Brüsselisse saab vabariigi valimiskomisjonilt välisminister Urmas Paet, kes oli kogunud europarlamendi valimistel Reformierakonnas suuruselt teise häältesaagi, 8655. Gräzini poolt hääletas 975 valijat.

Eelmise nädala esmaspäeval teatab Paet, et soovib jätkata välisministrina. Mis tähendab, et tee Euroopasse läheb valla Gräzinile.

Gräzin saab erakonnast soovituse, et viisakas oleks Paetile sel puhul helistada ja mõned sõnad vahetada. Ta proovib kaks päeva ühendust saada, aga see ei õnnestu. Arusaadav: Paet viibib ju töövisiidil Ameerika Ühendriikides.

Suur jao eelmisest nädalast veedab Gräzin Alatskivil ja Kallastel. Sealkandis asub ju tema valimisringkond, ning enne kui ta Eesti pori jalgelt pühib, on ta saanud parteilise ülesande Peipsi-äärseis kohtades kevadiste riigikogu valimiste kampaaniat ette valmistada.

Gräzin peatub Alatskivilt nelja kilomeetri kaugusel Nina Kordoni külalistemaja sinises toas. Eelmise nädala neljapäeva õhtul kella kaheksa ajal saab ta sealt lõpuks telefoni otsa Paeti.

Gräzin tänab Paeti talle loovutatud europarlamendi koha ja usalduse eest ning kinnitab, et kui Paetil peaks Brüsselis olema vaja tema abi, võib ta alati temaga arvestada.

Paet vastab seepeale, et teeb homme selle asja avalikuks.

Mille sa avalikuks teed, küsib Gräzin segaduses.

Ma teen avalikuks, vastab Paet, et olen otsustanud minna Brüsselisse, ja arvasin, et sa seda tead.

Gräzin on üdini šokeeritud. Kolmandat korda elus. Nagu siis, kui 26 aastat tagasi, pärast Eesti NSV suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmist, nägi ta koos Edgar Savisaarega Tallinnas inimtühje tänavaid ja relvastatud sõjaväelasi ning jõudis veendumusele, et nüüd võetakse nad kinni ja pistetakse 25 aastaks vangi. Ja nagu siis, kui ta pidi 1989. aastal Moskvas Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongressil esinema seoses Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide avalikustamisega, kümned rahvusvahelised telekaamerad talle suunatud, ning teda haaras hirm, kas ta on võimeline üldse rääkima.

Hetke end kogunud, pärib Gräzin Paetilt, mis on tema meelemuutuse põhjus.

Paet vastab, et tervis, ja lisab, et ei taha sellest rääkida.

Millele Gräzin vastab, et tema ei taha sellest kuulda.

Nad lõpetavad kõne.

Varsti pärast seda saab Ansip Gräzinilt kõne, et laupäeval, mil ta plaanis sõita autoga Tallinnast Tartusse ja sellal Gräzinit instrueerida, pole neil enam mõtet kohtuda.

Kihutades pealinna

Kuid järgmisel hommikul pöörduvad tuuled taas. Paet kinnitab vabariigi valimiskomisjonile esitatud avalduses, et loobub europarlamenti minekust ning jätkab välisministri kohal.

Kui Gräzin Paeti avaldusest Reformierakonna sekretärilt telefonis kuuleb, istub ta Peipsi-äärses Nina külas otsekohe autorooli ja kihutab, spidomeetri näit sageli 130 km/h-ni küündimas, Tallinna. Kella kolme ajal leiab ta riigikogus oma arvutist vabariigi valimiskomisjoni esimehe Alo Heinsalu digitaalselt allkirjastatud kirja, kus on küsitud, tulenevalt Paeti loobumisest, tema nõusolekut osaleda Euroopa Parlamendi töös.

Gräzin haarab kaks valget paberilehte, millest ühele kirjutab käsitsi avalduse loobumaks riigikogu liikme kohast ning teisel teatab, et soovib osaleda europarlamendi töös ega vaja selle otsustamiseks ettenähtud kümnepäevast järelemõtlemisaega.

Seejärel pistab ta avaldused heledasse ümbrikusse, liimib selle kinni ja jätab ümbriku riigikogust lahkudes pääslasse korravalvuri kätte. Palvega, et too viiks ta avaldused vabariigi valimiskomisjoni endises Komandandi majas, sest tööpäev läheneb lõpule ning ainult korravalvur pääseb pärast seda valimiskomisjoni hoonesse.

Peagi saab Ansip Gräzinilt kõne, et neil on ikka mõtet järgmise päeva hommikul üheskoos Tartusse sõita.

Ansip jagab laupäeva keskpäeval Gräzinile enda pool õpetusi veel tervelt kaks tundi. Tegelikult pole selles midagi erandlikku: samamoodi, juba kuid varem, mil kerkis päevakorda Ansipi tõus Euroopa Komisjoni volinikuks, oli ta jaganud elulisi näpunäiteid Brüsselis toimetamiseks Paetile. Aga nüüd tekitavad Paeti korduvad ümbermõtlemised Ansipis nõutust. Mis on nende tegelik põhjus, seda ta ei tea – või vähemalt ei näita välja, et teaks.

Ka Gräzinile jääb mulje, et Ansip ei mõista oma endise kauase välisministri käitumist. Kuigi Gräzin teab ja annab sellest endale selgelt aru, et Ansip oleks igal juhul eelistanud näha Brüsselis tema asemel Paeti. Kas või seepärast, et europarlamendi valimistel oli Paet saavutanud Gräzinist ikkagi palju tugevama tulemuse.

Ent erinevalt oma mantlipärijast, peaminister Taavi Rõivasest, kes on Paetiga viimastel päevadel pidevalt telefoniühendust pidanud, pole Ansip vanu sidemeid kasutanud ega veennud Paeti kordagi Brüsselisse suunduma.

Laupäeva pärastlõunal kella kolme paiku istub Ansip oma Tartu kodu ees taas Audi rooli ja sõidutab Gräzini kesklinna, Tartu Ülikooli raamatukogu juurde. Gräzin soovib seal viimistleda oma artiklit visuaalse kunsti semantikast nüüdisaegses arhitektuuriruumis.

Õhtul kella viieks sammub mees sinnasamma kõrvale, Shakespeare’i kohvikusse Vanemuise suures majas, et saada kokku Jõgevamaa reformierakondlastega. Kell seitse lähevad nad kõik üheskoos vaatama Vanemuise farssi «Minu järel, seltsimees!», mis räägib Nõukogude Liidust põgeneda püüdvast balletitantsijast, kes pärast kogemust läänes hakkab igatsema tagasi koju.

Sedasi on Gräzini mobiil enamiku päevast välja lülitatud.

Sõnum enne matuseid

Pühapäeva hommikul naaseb Gräzin Tallinna, et jõuda pärastlõunal Metsakalmistule Tarmo Leinatamme urnimatusele. Keskpäeval leiab ta telefoni näppides sealt sõnumi: «Tere Igor. Rääkinud veel põhjalikult oma perega, ma siiski läheksin europarlamenti. Köike head soovides, Urmas.»

Gräzin, kelle vana Nokia telefon on sageli vingerpussi mänginud, ei saa esimese hooga aru, millal sõnum on saadetud. Ta oletab, et sõnum on seotud tema neljapäevaõhtuse Paetiga peetud telefonivestlusega.

Aga ta eksib. Paeti sõnum on saabunud eelmisel päeval, laupäeval kell 12.59 – ehk sellal, kui Ansip jagas talle juhiseid Brüsselis hakkama saamiseks.

Kui Gräzin pühapäeval enne kella kahte Metsakalmistu ette jõuab, kohtab ta erakonnakaaslast Tõnis Kõivu. Viimane surub Gräzinile käe pihku ja soovib õnne, et ta pääseb europarlamenti.

Aga Gräzinil pole põhjust õnnitlusi vastu võtta. Veidi vähem kui tund aega tagasi oli talle helistanud Reformierakonna fraktsiooni nõunik, kes teatas, et olukord on muutunud: Paet on otsustanud siiski minna europarlamenti. Selleks oli ta laupäeval toimetanud vabariigi valimiskomisjonile käsipostiga käsitsi kirjutatud avalduse.

Sellega on Gräzini elu suurlootus kokku kukkunud.

Päev hiljem, esmaspäeval, helistab Gräzinile Ansip ja soovitab, et ärgu lasku tujul langeda.