«Radar»: Anvelt puksis esialgu saate tegemisele vastu

Andres Anvelt saates Radar Foto: Kanal 2

Kanal2 saate «Radar» tegijad kinnitasid, et põnev lugu sellest, kuidas Andres Anvelti kodust läks kaduma sularaha, ei jõudnud saatesse justiitsmintri enda initsatiivil.

Eilses saates meenutas justiitsminister Andres Anvelt, kuidas ta asus endiste politseikolleegide abil sõprade seast kadunud raha välja peilima. Tema kogemus on pandud isegi filmi «Rotilõks». Kuna Anvelti kogemus ulatub viie aasta taha ning filmgi valmis 2011. aastal, siis tekkis lugejates küsimus, miks teema praegu just õhku on kerkinud. Sama lugu kajastasid ka mitmed teised väljaanded..

«Radari» toimetaja Robert Kõrvits põhjendas, et saadet ei olnud lihtsalt varem, mistõttu ei saanud ka seda lugu kajastada. «Anvelt ise teemat ei pakkunud, vaid see oli meie initsiatiiv, millele minister alguses ka vastu puksis,» kinnitas Kõrvits.

Anvelt ise arvas esialgu samuti, et lugu on juba vana ning filmi valmimisel sellest juba ka räägiti. Samas oli saatetegijate huvi suur, mistõttu ta nõustus oma kogemusi uuesti jagama.

Vähesed teavad, et poliitdraamas «Rotilõks» nähtud pidu juhtus ka tegelikult, Andres Anvelti kodus pärast Anvelti ja Puustusmaa eelmise filmi «Punane elavhõbe» võtete lõppu. Peole olid kutsutud paljud filmi- ja kinoinimesed. 

Peol avastas Anvelt, et tema kodus olnud suur hulk sularaha on kadunud.

«Ülemisel korrusel oli üks summa raha, mida ma teadsin, et see on sinna ära pandud. Hommikul ma ei leidnud seda.»

Olles põhjalikult oma kodu läbi otsinud ja veendunud, et raha kusagil ei ole, langes Anvelti kahtlus mõistagi viimasele neljale külalisele, kes vastu hommikut kodudesse läksid. 

Siis hakkas Anvelt viimast nelja külalist telefonikõnedega pommitama.

«Meie pere jaoks oli see korralik summa,» ei avaldanud Anvelt täpset numbrit. «Aga suures mastaabis mitte midagi kolossaalset.»

Anvelt nimetas kõlakatest kuuldud summasid 200 kuni 500 000 linnalegendiks: «Selliseid summasid pole mina kunagi käes hoidnud. Tegemist oli pere rahaga, mis oli tuntav meile, selleks et teha kodus mingi investeering. Tegemist polnud erakonna rahaga, minul polnud toona poliitikaga mingit tegemist.»

Anvelt ei avaldanud ka seda, kes olid need «musketärid», kes peolt viimasena lahkusid. 

Anvelt otsis raha taga endiste politseikolleegide abil. Kaasati ka politseikoer ja Anvelt tahtis peol olnud semud isegi valedetektorikontrolli saata.

Pärast päevi kestnud otsimist ja sõprade kahtlustamist helistas Anvelt kahtlusaluste ringile teab mitmendat korda veel. Seekord olid tal head uudised.

«Siis ma leidsin selle üles. See hetk, kui ma selle õnnetu raha üles leidsin - ütlen ausalt, et mul tekkis iiveldus,» tunnistas Anvelt. «See oli nii õudne tunne, sest sa teadsid, mis ise oled üle elanud ja mida teised on üle elanud.»

«See oli nii totter koht. Triikraua karbi sees oli teine triikraua karp, mille sees oli triikrauakarp. Vanad karbid,» naeris ta. 

Mis ajas härra Anveltit öösel peo käigus sularaha peitma?

«Kuna ma olen relvaomanik, tean, et kodus peavad olema mitu asja nii peidetud, et mitte keegi ei tea, kus see on. Kui sul isegi sõbrad külas... No milleks hoida selliseid asju kättesaadavas kohas? Järsku keegi läheb otsima midagi, suitsupakki või mida iganes. Selleks, et ära hoida piinlikke olukordi, on parem sellised asjad ära panna. Mitte, et ma kedagi ei usalda, vaid selleks, et ennetada teineteise mittemõistmist,» ütles ta.