Eestis peaks ka naistele olema ajateenistus kohustuslik, leiab tänases Postimehe online-väitluses endine kaitseväe juhataja kindralleitnant Johannes Kert. Kolonelleitnant Leo Kunnas kaitseb vastupidist seisukohta.
Lugege mõlema poole avakõnet ning esitage loo kommentaariumisse küsimusi - paremad neist esitatakse väitlejatele debati teises osas ehk ristküsitluses!
JOHANNES KERDI AVAKÕNE
Sain ajalehelt Postimees ettepaneku osaleda väitluses ja kaitsta väidet, et ajateenistus peaks olema naistele kohustuslik. Arvangi, et teema naised riigikaitses ei ole ühiskonnas laiemalt ja piisavalt läbi diskuteeritud. See teema ei ole kaugeltki väheoluline ja loodan, et väitluse tulemusel avalik riigikaitseline debatt oluliselt võimendub.
Märkasin ka, et ei ole viimastel päevadel, pärast Postimehele jah-sõna andmist, palju muust kui vaid naistest mõelnud, isegi siin-seal olen juttu teinud.
Niisiis arvan ma, et ajateenistus peaks olema naistele kohustuslik. See ei tule sellest, et olen paadunud meesõiguslane ja leian, et ka elu selles aspektis peaksid seaduse ees olema kõik võrdsed, vaid asi on eelkõige muus.
Nimelt on naised Eestis rohkem haritud kui mehed. Statistiliselt on meil palju rohkem kõrgharidusega naisi kui mehi. Miks me küll peaksime ajateenistusest eemal hoidma just harituma osa elanikkonnast? Reeglina on haritud inimesed ka parema tervisega, kuna nad hoolitsevad enda eest teadlikult. Kõrgema hariduse omandamiseks tuleb tavaliselt sooritada uurimistöö vastavalt siis bakalauruse või magistri töö tasemel. See omakorda annab metoodika ja mõttemudeli analüüsiks. Selliste inimeste massiline kõrvalejäämine ajateenistusest on mõtlematu raiskamine olukorras, kus me soovime olla riigikaitses efektiivne ja moodne.
Tean oma kogemustest, et naised suudavad olla meestest isegi efektiivsemad riigikaitselistel aladel, mis eeldavad rutiini talumist ning täitmist. Tegelik riigikaitse oma komplekssuses ei sarnane mitte millegi poolest Ameerika märulifilmiga, kus kassa tekitamiseks on kahte tundi kontsentreeritud hulk seikluslikke sündmusi.
Ka varasematest sõjalistest kogemustest selgub, et naised suudavad olla efektiivsed tervel real aladel, mis vajavad head tunnetust ja keskendumist. Loetelu võib alustada antiiksetest amatsoonidest ehk naisvibuküttidest, peatudes vahepeal näiteks sõjaväe meditsiinipersonalil ja sideväelastel. Nii meditsiinis kui side tagamisel on kahekümnenda sajandi sõdades naisi kaasatud hulkades, mis ulatuvad miljonitesse. Kaasaja uus väljakutse – küberkaitse tunneb juba samuti daame ka meilt Eestist, kes on selles vallas saavutanud kõrge rahvusvahelise tuntuse ja on tunnustatud.
Olulise aspektina tuleb esile tuua see, et mehe ideaali ühiskonnas loob ja kujundab suuremas osas just naine. Naiste ilmumine Eesti kaitseväkke on mõjunud hästi mitmetel erinevatel põhjustel. Mehed muutuvad naiste ilmudes rohkem ja igakülgselt motiveeritumateks, häbenetakse rääkida ilmseid rumalusi, paraneb kõnepruuk jne, kui just ei ole tegemist täieliku matsiga. Domineerima asub tendents tulemuslikkusele, saamatust ja nõrkusi püütakse varjata ning ületada.
Naistele ajateenistuskohustuse laiendamine on igati ratsionaalne tee riigikaitse efektiivsuse suurendamiseks.
LEO KUNNASE AVAKÕNE
Olen nõus, et Eesti naised on keskmiselt haritumad ning hoolitsevad oma tervise eest paremini kui Eesti mehed. Statistika kinnitab neid väiteid.
Olen nõus ka sellega, et vabatahtliku ajateenistuse kehtestamine naistele on mõjunud nende meessoost teenistuskaaslastele positiivselt nii motivatsiooni, käitumise kui ka keelekasutuse suhtes.
Ma ei nõustu sellega, et naised oleksid meestest efektiivsemad rutiinide talumise ja täitmise või hea tunnetuse ning keskendumise poolest. Need on individuaalsed isiksuseomadused ega sõltu soost. Mees- ja naissoo isiksuseomaduste erinevus ei ole teaduslikult tõestatud.
Ma ei kahtle, et naised võiksid ajateenistuses, sõjaväeteenistuses laiemalt ja ka sõjas hästi hakkama saada. Näiteks Nõukogude Liit rakendas Teises maailmasõjas (ka otseses lahingutegevuses) üle miljoni naise.
Miks siis ikkagi Eestis naiste kohtustuslik ajateenistus ei ole vajalik?
Ajateenistus ei ole asi iseeneses. Selle eesmärk on sõjaaja kaitseväe ettevalmistamine. Seega sõltub ajateenistuse maht ehk aastas teenistusse kutsutavate kutsealuste arv esmajoones sõjaaja relvajõudude suurusest.
Näiteks Iisraelis, kus elab umbes 6,1 miljonit juuti, on sõjaaja kaitseväe suuruseks 671 500 inimest. Niivõrd suure sõjaaja kaitseväe ülesehitamine ei oleks ilma naiste kohustusliku ajateenistuseta võimalik. Samas on 5,4 miljoni elanikuga Soome suutunud 350 000 inimesest koosnevaid sõjaaja relvajõude üleval pidada ilma naiste kohustusliku ajateenistuseta, kutsudes aastas riiki teenima 26 000 – 27 000 kutsealust (ligi 80 protsenti meessoost kutsealuste aastakäigust).
Enne kaitseringkondade kaotamist oli Eesti sõjaaja kaitseväe suurus umbes 42 000 inimest. Nelja väekoondise likvideerimise tagajärjel on see vähenenud ligi poole võrra. Ajateenistusse kutsuti 2014. aastal 3200 kutsealust.
Kui veel 1992. aastal sündis Eestis umbes 9200 poissi, siis alates 1995. aastast vähenes see arv alla 7000, saavutas madalpunkti 1998. aastal (6337 poissi) ning tõusis eelmisel kümnendil uuesti üle 7000 poisi aastas. Umbes 14 protsenti Eesti elanikest on teiste riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud, keda ei ole võimalik ajateenistusse kutsuda.
Kui rakendaksime Soomes kehtivaid tervisenõudeid ja ajateenistusse kutsumise praktikat (mille eesmärk ei ole ajateenistusest vabastada, vaid sinna kutsuda ning kus iga vaimselt ja füüsiliselt terve noormees läheb kas sõjaväkke, alternatiivteenistusse või vangi), võiksime aastas teenistusse kutsuda kuni 4500 meessoost kutsealust.
Sellest piisaks kuuest väekoondisest (kahest jalaväebrigaadist ja neljast kaitseringkonnast) koosneva umbes 55 000 inimesest koosneva sõjaaja kaitseväe moodustamiseks. (Keda huvitab sõjaline loogika nende arvude taga, soovitan oma värsket raamatut «Ukraina häirekell. Takerdunud rünnak II»).
Naiste kohustusliku ajateenistuse vajadus võiks tekkida siis, kui sooviksime suurendada meie sõjaaja kaitseväge 80 000 – 150 000 inimese suuruseks.
Järelikult ei ole naiste ajateenistuskohustusel ratsionaalset põhjendust.
JOHANNES KERDI VASTUREPLIIK - Lisatud kell 10.53!
Leo Kunnas on terane nagu alati ja tema argumentidega väitlemine on väljakutse.
See on tõsi, et ka mehed, eriti selleks treenitud, suudavad rutiini taluda ja on igati keskendumisvõimelised jne.
Siiski viitavad mitmed autoriteetsed psühholoogid tendentsile naiste parema rutiini taluvuse osas, samuti paremale võimekusele teha mitut asja korraga.
Praegune kaitseväe mudel loodi mitu aastat tagasi perioodil, mil riigi majandus oli taastumas majanduskriisist ja eelarvesumma oli märksa väiksem. Oluline argument oli kaitseväelaste palkade konkurentsivõimeliseks viimine teiste elualade tasemele ja planeeritavad kallid hanked. Rahvusvaheline julgeolekuolukord erines tänasest kardinaalselt, kuigi märgid halvenemise suhtes olid tunnetatavad. Tänaseks kujunenud julgeoleku olukord Euroopas eeldaks – eriti just meie geopoliitilises asukohas – kiiret ja paindlikku reageerimist ohupildi muutustele. Mind paneb pigem imestama see, et muutusi ei ole veel algatatud ja järgime stoiliku rahuga hoopis teises julgeolekuolukorras tehtud plaane. Annan siinkohas edasi Napoleoni mõttekäigu: «Planeerimine on kõik, kuid see väejuht, kes lahingu muutuvas dünaamikas peab jäigalt kinni esialgsest plaanist, on kindel kaotaja».
Niisiis võib meil vaja minna hoopis suuremaid vägesid, kui me oleme oma plaanidesse kirjutanud.
Naiste ajateenistuskohustus ei tähendaks automaatselt seda, et kõik naised võetakse ajateenistusse. See annaks aga võimaluse valida naiste hulgast just neid spetsialiste, keda meeste hulgas kas ei ole või on, aga madalama võimekusega. Kaitseväe efektiivsuse huvides on täita teenistuskohad selleks kõige sobilikuma personaliga ja kui parimad aastakäigus peaksid olema selleks naised siis just nendega.
Tihti oskavad naised näha asju, mida mehed ei pruugi märgata. Naiste pakutavad lahendused või naiste osavõtul välja töötatud lahendused võivad seetõttu osutuda täiuslikemaks ja probleemi lahendada teisiti, mittetraditsiooniliselt, üllatusena ka vastasele.
Järgmisena algab kell 12 ristküsitlus, mil väitlejad peavad kiirelt ja operatiivselt vastama üksteise küsimustele. Selle osa lõpus esitatakse ka lugejate küsimused. Debati lõpetab kella 14 ajal valmivad osapoolte lõppsõnad. Selle järel annab online-väitlusele hinnangu ka kohtunik.
Online-väitlus toimub Postimehe ja Eesti Väitlusseltsi koostöös.