Kas elu maal on võimalik?

Krista Kumberg
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raivo Tihanovi lasteraamatu «Täiega pöördes» lustlike illustratsioonide autoriks on autor ise.
Raivo Tihanovi lasteraamatu «Täiega pöördes» lustlike illustratsioonide autoriks on autor ise. Foto: Pm

Mis küsimus?! Maal ei ole ju mingit elu. Vähemasti seda õiget elu. Kõik normaalsed lähevad linna. Maale jäävad vanurid, veidrikud ja metsikud loomad. Maal võib ju käia. Aga elada?


 Tänan, ei!
Õnneks värske algupärane lastekirjandus sellist lahmivat arusaama ei toeta. Või servapidi siiski? Väärt eesmärgil mõistagi, et tekkinud kuvandit muuta või selles peituvatele headele külgedele osutada. Tihanovi, aga eriti Tomuski sõnum seisneb selles, et maal kujundad sa oma elamist ise ja see pakub rahuldust. Inimestel on üksteise jaoks aega, tehakse tööd ja puhatakse üheskoos.

Kaks kõnealust raamatut viivad oma tegelased, ühtlasi lugeja, maale. Kummaski raamatus ei kirjeldata idüllilist suvevaheaega vanaema juures ega talulaste süütuid ja muretuid mänge á la Bullerby lapsed. Elu maale tuleb importida – linnast või teiselt planeedilt.

Jah, just linlased või tulnukad võtavad kätte ja hakkavad laokil majapidamistes korda looma. Juhtub üht koma teist ja nalja saab ka. Lahkuda ei tahetagi.

Tihanovi «Täiega pöördes» toob meelde ühe teatud Peetri-nimelise telereporteri. Mitte ainult seetõttu, et tegevuspaik asub Võsastes. Midagi sarnast leiab ka vaatenurgas, koguni sõnakasutuses. Loo peategelased on tulnukad – kaks nagamanni planeedilt Trimb. Muidu poisid nagu poisid ikka, kõigepealt teevad ära, siis mõtlevad. Eks nad nii Maale sattunudki.

Võsaste tüübigalerii on värvikas. Korda valvab agar, pisut piiratud ja igavusega kimpus konstaabel Lapats. Onu Kalju, kes võiks ka peedist pesumasina teha, ajab muhedat maamehejuttu (õigemini sellist, mida linnamehed muhedaks maamehejutuks peavad). Küla karjakule, ilastavale ja lalisevale tobu-Ärrile andis autor kõrghariduse, kaks abielu ja mitu õnnetust.

Valla sekretär neiu Pirnika on ainus noor külas ja kaoks sealt ruttu, kui päritud maja ja hea palk teda kinni ei hoiaks. Spordijuht Pauli kannustab kuulsusejanu ning kõmuajakirjanik Teele T. Lehte isiklik pisuhänd Pisukas... kõik see kokku on kahtlemata naljaks ja nati kurb, ehk isegi solvav. Juhul kui lugeja on maalt ja peab kirjandust peegliks.

Autor kasutab loo jutustamisel laia pintslit ja paksult värve, on ka ise kirjutades «täiega pöördes». Talle tundub, et tulnukatest on veel vähe ja toob mängu kummituse. Trimbliidide tehnikavidin teeb kord tobu-Ärrist, kord ajakirjanikupreilist ülivõimeka spordiatleedi. See võimaldab uskumatuid ja kentsakaid pöördeid, mis võivad vabalt südame pööritama ajada. Seda kõike on lihtsalt liiga palju. Hoogne ja naljakas lugeda küll, poisi(kese)lik, aga suurelt jaolt lust lusti pärast. Õnneks lõpp lepitab. Maaelul on oma võlud, tulnukapoisid otsustavad Võsastesse jäädagi. Ei ole küla nii kehv paik midagi!

Tomuski raamatus tegutsevad varasemast tuttavad tegelinskid. Kirjanik on nii Vollist kui Johannesest juba kirjutanud, nüüd on peategelaseks terve perekond. Küll see on üks armas ja ühtehoidev pere! Uskumatu, et ei kosta vähimatki virinat, kui isa puhkusereisi Hispaania päikeserannikule hoopis Parakatku suunas pöörab. Viimase teine nimi võiks olla ka Pärapõrgu. Tõsi, seikluste poolest on see paik liivarannast peajagu üle.

Peesitamise asemel ootab tegelik elu – rohu ja võsa niitmine, lagunenud maja koristamine, pisiremont, kemmergu ehitus... jaa, senimaani käis selles majapidamises keiser jala metsa all. (Muuseas, ka Tihanovi raamatus alustatakse elamise kõbimist sellestsinatsest asutusest?!)

Võtame veel kiledega kinni kaetud katkised aknad ja majas peremehetsevad hiirte ja ämblike hordid (viimaseid nimetab autor pereisa suu läbi ebaõiglaselt vereimejateks), õue peale põikavad karud ja saamegi paiga, millest linnaeluga harjunud inimene pigem eemale hoiaks. See pere aga naudib olukorda.

Nagu kerge taibata, saab palju nalja ja mitte ainult skeemi «linnamees maal» järgi. Poistele meeldib, et nad võivad midagi päris ise teha, olgu selleks siis redel või trepp või kentsakad puukujud. Kui mineku aeg käes, on kõigil kahju lahkuda. Õnneks ei peagi seda lõplikult tegema.
Need kaks raamatut vastavad pealkirjas esitatud küsimusele, et elu maal on võimalik ja mitte ainult. Maal on tore! Vähemasti suvel ja uustulnuka vaatepunktist.

Raamatud

Ilmar Tomusk
«Pöörane puhkus Parakatkus»
pildid Illu Erma
Tammerraamat, 2010

Raivo Tihanov
«Täiega pöördes»
pildid Raivo ­Tihanov
Koolibri, 2010

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles