«Pealtnägijale» rääkisid oma loo Eesti mehed, kes veavad kaupa Mandri-Euroopast Inglismaale. Teekonna keskel Põhja-Prantsusmaal Calais´s puutuvad nemad ja nende sajad Eesti kolleegid kokku probleemiga - immigrantide hordid, silme ees unistus heast elust Inglismaal, jooksevad autodele tormi ja autojuhid omakorda teevad kõik endast oleneva, et «jänestest» vabaneda. See on nagu õnnemäng, milles võidupileti tõmbavad kavalamad.
Vahele jäänud immigrantide eest maksavad vedajad kopsakaid trahve, mis tihti küündivad üle paari tuhande euro ülejooksiku kohta. Pealtnägija rääkis paljude Eesti roolikeerajatega, kes on selles ruletis osalenud, vahendab ERR uudised.
Guido Kapp on 29 aastat veoautorooli keeranud mees, kes kuulub professionaalsete autojuhtide kutseühingu juhatusse. Oma auto haagisest on ta immigrante välja tõstnud paarkümmend korda.
«Parklas, kus sa ööbid ja ootad oma järjekorda, et üle minna, siis terve see tsurkade kari jookseb sul ümber auto ja siis on siuke sütenööri taoline härrasmees, kes käib ja vaatab ja valib autosid välja. Ja kelle juurde on parem sisse pääseda. Loomulikult tehakse sul uksed lahti, kui sul lukku ees ei ole ja vaadatakse sisse kui palju on sinna sisse võimalik peita. Ja kui ei ole võimalik, siis pannakse täpselt samamoodi ilusti kinni,» rääkis Kapp.
Tema arvates soovivad immigrandid Suurbritanniasse jõuda parema elu ja soodsa asüüliseaduse tõttu. Igaüks, kes on asetanud jala saareriigi pinnale võib paluda pagulasestaatust, millega kaasnevad hüved ja toetused.
Laps tagarehvis
Guido kutsub seda päkaseaduseks. Kõige rohkem on tal kastis olnud lausa kaheksa isehakanud reisijat. Kasu pole sellestki, kui külmhaagise või konteineri uks on lukustatud, sest siis poetakse peitu raamide vahele.
«Nad mahuvad isegi aluste vahele, te ei kujuta ettegi, aga nad mahuvad ära ja mitte midagi teha ei ole. Ja kõige lahedam juhtum oli see tagavararehvi – haagise all, seal on mul loomulikult kate peal – oli pandud teismeline laps. Ja ta oligi sees,» ütles Kapp.
Guido ihukarvad ajas kõige rohkem turri mõne aasta tagune juhtum. Hommikul ärgates tundus kõik olevat korras, aga auto ja haagise vahelt läksid jäljed. Kogenud autojuhina haistis ta «jäneseid», kes olid haagisesse pugenud katusesse lõigatud augu kaudu.
Tavaliselt sukelduvadki immigrandid autosse, kui juhid teevad oma kohustuslikku pausi ja magavad. Mõned väljatõstmised on kogenud autojuhil kujunenud õige ebameeldivaks ja tooreks.
«Teinekord on isegi kaklused sellised, et ühe korra ma tulin koju, siis käed olid kõik sinised. Lihtsalt kaklemisest. Tegelikult provotseerija on autojuht ise, kes avastab nad ja neid välja ei saa. Noh, palub välja tulla, välja ei tule. Siis võtad kratist kinni, ikka aru ei saa. Siis tuuseldad teda natukene, kuni karvad lendavad, küll ta siis aru saab,» rääkis Kapp.
Kapi sõnul on mureallikaks see, et Prantsuse politsei ei kipu veoautojuhtide väljakutsetele reageerima. Viimases hädas võib abi saada prantsuse tolliametnikelt. Guido õpetuste kohaselt tuleb keelduda enne edasi liikumast, kuni piiritöötajad on autost iga viimse kui immigrandi välja tõstnud. Kogenud sõidumehe nõuandeid tasub kuulda võtta, sest hoolimata paarikümnest kokkupuutest priiküüdile pretendeerinud immigrandiga, pole Guido trahvi saanud.
Tal on ka immigrantides kahju hakanud.
«Isegi siis on kahju, kui ma kellegi kätte saan ja ta ei kuula mu palvet ära minna ja me nüüd rüseleme seal,» sõnas ta.
Näide number kaks on noorem ja rohelisem – 26-aastane Paide noormees Veiko Tomilin, kes oma ristsed sai mullu novembris, kui käis esimesel tööotsal Inglismaal.
«Mul esimene reis oligi niimoodi, et ma ei läinud otse Inglismaale Eesti koormaga, kaubaga, vaid ma läksin Prantsusmaale. Andsin Lyoni kandis Eesti kauba maha ja siis tuli sisetöö. Võtsin Prantsusmaalt koorma Inglismaale Delfordi. Siis ma teadsin, et seisma ei tohi enne sadamat jääda, kuskil mingeid peatusi teha. Et magada tuleb ka kuskil sada kilomeetrit ennem, seal kuskil bensukas enne sadamat, enne Calais´d,» rääkis ta.
Vahetult enne sadamasse suundunumist kontrollis Veiko auto põhjalikult üle. Kõik paistis normis – plommid, trossid ja tent ehk haagise kattekile olid terved.
«Inglise poole peal võttis toll maha. Ja vaatas mu kabiini, pluss narkokoeraga käisid ümber auto. Aga midagi õnneks, minu õnneks, ei avastatud, kuna seal on väga karm see teema, et kui oleks minult avastatud, siis minu elu oleks väga raskeks muutunud. Kuna need trahvid on väga suured,» ütles Tomilin.
Veiko autot röntgenisse ei saadetud. Samuti ei läinud tema haagise puhul käiku nn südametukse aparaat, mis peilib välja iga viimse sõidukis pesitseva hingelise. Sel hetkel veel Veiko ei teadnud, et tegelikult oli ta vastu oma tahtmist transportinud Inglismaale kolm uut elanikku. See tõsiasi sai mehele alles ilmsiks keset Inglismaad, vahetult enne kauba mahalaadimispunkti.
«Hakkasin kabiinis pabereid kokku panema ja siis, nagu autojuhi instinkt on, korra pilk käib peeglisse ja vaatasin, mingisugune poole meetri pikkune, siuke hästi must inimene hüppab välja haagisest. Ja teine järgi, siis mina hüppasin kabiinist välja, mõtlesin teen kurja häält. Siis tuli kolmas ja nad panid võssa jooksu,» meenutas veoautojuht.
Ilmselt elasid Veiko auto kastis mitu päeva lapsed, sest haagise kattekilesse oli põgenemiseks lõigatud imepisikene auk. Tagantjärele arvab noormees, et immigrandid sokutati tema autosse juba kauba laadimispunktis Ida-Prantsusmaal.
«Tegin küljed korra lahti, et rihmasid peale panna, panin rihmad peale, aga nad pidid sellel hetkel seal üleval olema. Täitsa seal kastide peal ja siis katuse vahel. Ja siis ma ei saanudki näha, panin rihmad peale, tõmbasin tendi kokku, panin oma trossid läbi,» rääkis Tomilin.
Veiko arvates oli kogu asi organiseeritud, sest laadimiskohas teati, kuhu ta on teel ja paigaldati turvaplommid, mille võivad koorma kontrollimiseks eemaldada vaid politseinikud. Õnnesärgis sündinud Eesti noormees pääses küll 8100 euro suurusest trahvist, kuid ka tema ei jäänud karistuseta.
«See, mis mulle sinna jäeti haagisesse, oli kohutav. Mina pidin seda kõike koristama pärast, nad elasid ikka mitu päeva seal. Suitsukonisid oli sinna maha jäetud, hea et mind põlema ei pandud. Siis oli kommipabereid ja siis oli kaks kotti, üks oli kahesaja liitrine kott, teine oli väiksem. Üks oli kindlasti roojamise eesmärgil sinna jäetud, teine oli urineerimise eesmärgil. Ja isegi urineerimiskott oli täitsa seal olemas. Aga seal oli ka kauba peale lastud, et noh kui rõve see tegelikult on - niimoodi kliendile oli pärast seda kaupa toimetada,» ütles Tomilin.
Näide number kolm on kahe veoautoga väikese transpordifirma omanik Robert Tomson, kes on oma autojuhtidele kehtestanud reegli, et Prantsuse tollis peab nõudma kogu sõiduki läbivaatamist. Seda põhjusel, et Prantsusmaa seadused ei karistada immigrantide vedamist trahvimisega. Aga saatus armastab mängida vingerpusse. Tomsoni ettevõtte jäi võimudele hambusse eelmise aasta oktoobris.
Trahv lööb firma põlvili
«Tookord autojuht hakkas ületama piiri, ta juba tuli kabiinist välja, tegi taba lahti, üritas Prantsuse tolliametnikule nii-öelda kongi ette näidata, aga tekkis mingi situatsioon, kus öeldi, et sõida paarsada meetrit edasi ja näita nii-öelda Inglise poole peal see asi ette. Ja loomulikult kui inglise poole peal uks avati, ilmnes, et meil on 18 immigranti seal taga kongis. Seal on vahelejäämise võimalus 99,9 protsendiline, kuna kõik isotermautod läbivad röntgeni ja röntgenis võib hetkega iga elusolendi sealt välja lugeda. Ja kindlasti oleks nad ka juba Prantsuse poole peal vahele jäänud kui nad oleks lihtsalt vaadatud sinna sisse. Aga noh, see on puhtalt minu oletus, et need kuritegelikud grupeeringud mängivad Prantsuse tolliga kokku,» rääkis Tomson.
Autojuht kuulati kohe üle, ta esitas juhtunust omapoolse versiooni ja tolliametnikud kinnitasid, et ei näe roolikeerajal inimsmuugeldamisele kaasaaitamises süüd. Ometi jälgib Tomson nüüd iga päev ärevusega postkasti, sest teda ähvardab hoolimata kõigi nõuete täitmisest, mitmekümne tuhande euro suurune trahv.
«Seda trahviotsust saab ka edasi kaevata. Ja kindlasti see Inglise migratsiooni pool midagi vähendab. Aga kui me ikkagi lähtume 36 000-st, kui isegi jääb pool või alla selle, siis on see firmale täiesti vastuvõetamatu. See on ikka väga suur raha. Kui me ikkagi räägime siin 10, 12 või 15 tuhandest - see ikka täitsa tavalise keskpärase firma lööb kohe põlvili,» sõnas Tomson.
«Ja asja kõige kurioossem pool ongi see, et füüsiliselt me ei toonud ju mitte kedagi üle. Inglismaale ei jõudnud neist mitte keegi,» lisas ta.
Trahv ripub Tomsoni pea kohal ähvardavalt nagu giljotiin. Ta ise usub, et inimsmuugeldamise taga seisavad organiseeritud kuritegelikud jõugud, kes raha nimel inimesi üle väina lubavad toimetada.
Tema auto külmkambrisse istutati «jänesed» ilmselt Calais´ ühes bensiinijaama parklas, kus juht puhkepausi pidas. Seal seisid kümned autod, aga ometi valiti välja just Tomsoni firma sõiduk, mille kastis oli 6 kraadi sooja, mitte krõbedad miinuskraadid.
«Ma arvan, et need grupeeringud, kes nende immigrantide pealt raha teenivad, nemad on juba spetsialiseerunud sellele, nad on soetanud endale spetsiaalsed võtmed. Nad oskavad vaadata juba isotermkongi temperatuuri. Ja mingi kindla raha eest nad kupeldavad need inimesed sinna peale, sulatavad või joodavad need plommid kinni, panevad tabad samasse asendisse ja jääb mulje, et ei ole mitte kedagi peal,» ütles Tomson.
18 immigranti trampisid ära ka suure osa Tomsoni autos veetud kaubast.
«Kaubaga oli tõsine probleem sellepärast, et ilmselgelt see logistikakeskus, kes selle kauba pidi vastu võtma, saatis meid kohe minema sealt. Tookord oli siis 7000 sulatatud juustu kastist, millest 2000 praagiti välja. Selle küll katab kindlustus, aga oma vastutus tuleb nii ehk naa firmal maksta,» rääkis ta.
Eesti firmadest ja veoautojuhtidest võiks ohvrite nimekirja pikendada kümnete meesteni. Ühel või teisel viisil on kõik sajad Suurbritannia vahet sõitvad Eesti veoautojuhid immigrantidega kokku puutunud.
Tomsoni sõber sai hiljuti trahvi 12 800 naela kaheksa jänese eest autokastis. Guido Kapp teadis rääkida lugusid mitmest Eesti autojuhist, kes illegaalide smuugeldamise pärast lausa kuningriigi arestikambris istusid ja hiljem seetõttu veokijuhi ameti maha panid.
Välisministeeriumi konsulaarabi büroo direktor Tarmo Punnik ütles, et Eesti saatkondadel ei ole paraku pädevust, et trahve väiksemaks või olematuks rääkida. Küll aga oleks abiks, kui säärastest vahejuhtumitest antaks rohkem teada, sest nemad on kuulnud vaid üksikutest intsidentidest.
«Ma arvan, et kui veoautojuhid annaksid teada igast sellisest probleemist, siis kõigepealt me saaksime autojuhtide organisatsiooniga kokku istuda ja nõu pidada, mõelda välja preventiivsed meetmed, mida iga autojuht peaks teadma. Illegaalide Euroopa Liidu sisene liikumine, kas või sellesama veoautojuhi näidetel, on tegelikult selline rohkem tehnilisem probleem. Et nende lahenduste otsimist tuleb alustada natukene kaugemalt, » rääkis Punnik.
Aafrika ja Lähis-Ida humanitaarkriiside tõttu kahekordistus mullu Calais´s peatuvate immigrantide arv. Pagulased elavad sadama lähedal telklinnakustes. Eelmise aasta nelja esimese kuu jooksul hoiti ära 18 000 katset illegaalselt Inglise kanalit ületada, kusjuures see on 60 protsenti rohkem kui tunamullu. Ehk siis, Prantsuse sadamalinnas proovib kuningriigi unistuse poole pürgida ja piiri ületada umbes 3000 immigranti igal kuul. Enamik neist on Eritrea, Etioopia, Sudaani või Süüria päritolu.
«Kui Inglismaa näiteks muudaks oma seadust, et lõppeks ära see seadus, nagu meie ütleme päkaseadus – kui sa saad juba jala Inglismaale maha panna, siis on õigus nõuda süüa, toitu, elamist, kõike. Sellepärast nad sinna ronivad. Ja meie autojuhid oleme paraku need, kes peavad selles jubedas sõjas osalema, » ütles Guido Kapp lõpetuseks.