Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Arter

:

Jürgen Ligi: siin ei ole mingit ohverdamist!

Kas teate, kes on meie riigis need, kes rahandusministri sõnul on oma poriste jalgade ja joobnud olekuga vaidlustanud kõik selle, millega Eesti on end maailmas selgelt kehtestanud?


Rahandusminister Jürgen Ligi (51) on viimasel ajal tihti lennus. Nädala algul käis ta Luksemburgis, ikka Eesti asja ajamas. Kümmekond päeva enne seda külastas Washingtoni, kus sai Maailmapanga ja Rahvusvahelise Valuutafondi aastakoosolekul areneva Euroopa tänavuse parima rahandusministri auhinna.

Ligi tiheda graafiku tõttu leppisin juba möödunud nädala algul kokku, et ilmun küsimustega tema palge ette kolmapäeval pool tundi pärast keskpäeva. Täpselt kell 12.30.
Kell 11.45 tuli Ligilt ootamatu kõne. Kuhu ma jäänud olen, päris ta. Aega ju on veel, kolmveerand tundi, vastasin.

Vaat mida tihe elugraafik ja sage lendamine teha võib – ajad lähevad lihtsalt sassi.
Sportlik kiirreageerimine võimaldas segaduse veerand tunniga likvideerida.

Kas töist tõmblemist on nii palju, et aeg võib paratamatult sassi minna?

Tõmblemist on välismaa vahet tõesti olnud palju. Sel kuul olen kolm korda lennanud, käinud ka USAs. Bioloogiline kell on, jah, sassis.

Töö tõttu jäi tänavu suvel ka üle Väikse väina ujumata?

Ei, sel ajal on mul viimasel ajal Eesti meistrivõistlused triatlonis.
Aga iga ilmaga ei tahagi väinas ujuda, sest pärast lõdisen. Mul ei ole piisavalt paks nahk.

Kas kaks nädalat tagasi Washingtonis saadud Euroopa parima rahandusministri auhind tuli üllatusena või oli see ette teada?

Muidugi ei olnud see Hollywood, et «Oh my God, my God!» – istun esireas, haaran peast ja tõusen püsti. Varem oli ikka hoiatatud.

Tegelikult ma ei teadnud, et selline auhind on jagamisel. Aga kui oleksin kuulnud, et on jagamisel ja Eesti ei saa seda, siis oleksin küll olnud üllatunud, sest me oleme praegu nii väljapaistvad, lausa mudelriik, et sellest ilmajäämine oleks olnud ülekohtune.

Milles auhind seisneb?

See on klaasist jurakas, mille võib lauale panna, nimi on peal.
Miks Eesti on suutnud end kõrvupidi majandusmülkast välja tõmmata, aga teised ei ole? Palun seletada nii, et ka nelja klassi haridusega inimene aru saaks!

Nelja klassi haridusega inimene meie koolis (viitab inglise keele süvaõppega Miina Härma gümnaasiumile, mille oleme mõlemad lõpetanud – P. P.) saaks aru väljendist good governance – hea valitsemine. Ma ei häbene seda öelda: meil on valitsemiskultuur olnud väga kõrge. Alati on valitsuses või vähemusvalitsuse ajal riigikogus olnud jõud, kes ei ole lasknud kihva keerata riigi rahandust.

Aga korrektne oleks alustada vastust sõnadega smart people (nutikad inimesed). Salaja võtan [Washingtonis] saadud karikat ja ka eurot kui eluloopreemiat. Olen 1995. aastast rahandusasja ajanud, olnud sel teemal Eesti poliitikas esiridades. Samas ma ei arva, et peaksin oma personaalset rolli siin esile tõstma – see on sisuliselt ikkagi auhind riigile.

Aga mul on hea meel, et mu pisike poliitiline karjäär on osake, ütleme nii, et mülkasse mitte kinnijäämisest.

Aga mida kosta neile, kes väidavad, et valitsus on suure euroidee nimel ohverdanud kümnete tuhandete inimeste heaolu?

Täiesti sisutu jutt. Sest esiteks ei ole me euro nimel rabelenud. Oleme kaks aastakümmet tegutsenud selle nimel, mida ka Euroopa on hakanud nüüd tegema – eelarve tasakaal ja võlgade vältimine. Euro on lihtsalt olnud väga väärtuslik boonus, mis hakkab ise majanduskasvu tootma. Selle saamine on enese tõestamine maailmale ja turgudele.

Mis puudutab äkilist tööpuudust, siis siin oli süüdi kollektiivne ülemeelikus tarbimises pluss rahvusvaheline finantskriis. Valitsus ei oleks saanud seda ülemeelikust, laenu-, tarbimis- ja kinnisvarabuumi kuidagi säilitada. Üritamine olnuks suur viga.

Mida valitsus tegi – ta võttis paberid ette ja viis arvud eluga kooskõlla. Siin ei ole mingisugust ohverdamist ega kellegi elu hävitamist.

Mil määral olete siiski tundnud, et kärbete tegemine pole ainult arvude lõikamine, vaid ka paljude inimeste saatuse mõjutamine ja nende heaolust tüki äralõikamine?

Loomulikult oleks illusioon parem ning tuleviku arvel elamine ja võlgade kasvatamine mugavam. Aga elu ei saa olla mugav lõputult.

Ega valitsuse tasemel saa teha poliitikat nii nagu toimetavad ajakirjanikud, kellel on kogu aeg silme ees sotsiaalpornograafiline sümbol 27-aastasest Marist või 56-aastasest Endlist, et mis neist saab. Valitsus tegeleb inimhulkade, suurte arvude ja suurte protsessidega. Mis tahes muudatuste tegemisel keegi kannatab, aga meil on vaja, et kogu ühiskond võidaks.

Kui palju teate isiklikult neid, kes on palju kannatanud, kuni töötuks jäämiseni välja?

Loomulikult tean. Aga jällegi – otsustajana sa pead end lahti rebima üksiksaatustest ja panema asjad üldisse konteksti. Sellega tegeleb riigi tasemel poliitika. Meie elukutselistest poliitikutest tegelevad väga paljud inimeste käe hoidmisega, käivad matustel, pulmades ja avamistel, aga neist ei ole tegelikult elu parandamisel abi. Nad küll parandavad mõne inimese meeleolu ja võtavad selle eest hääli. Aga rahandusministrid ei kuulu sellesse seltskonda.

Olete otseütlevamaid ministreid, kohati lähete minu arvates lausa provokatsiooni piirini. Millest see tuleneb?

Ma ei tea, miks teised ei taha otse öelda. Alati peab olema mõtetes selgus. Ei ole mõtet üksteisele udu ajada.

Minu eelis on muidugi see, et ma ei ole kunagi sõnastanud oma missiooniks häälte arvu, ja sellest on ka valijad aru saanud – nad ei anna neid mulle. Küll aga olen ka sellest aru saanud, et teen vajalikke asju, ja seda üldiselt mõistetakse.

Miks mitte teinekord rahulikumat stiili kasutada?

Ei maksa arvata, et kui ma mõnikord mingi
e-kirja kirjutan, siis kirjutan seda hirmsas ärevuses. Kirjutan lihtsalt reljeefselt ja teadlikult, ning väga harva. Mingit juhuslikku sõna ei poeta, tean, millega riskin, ja valdan oma keelt.

Ja ma ei lähtu ka avalikust arvamusest, kui see on minu omaga vastuolus. Selle järgi ei saa joosta. Poliitiku juurde käib võitlus ideede eest. See on maailmaparandaja amet, andke andeks.

Mistõttu sai teist just turuliberaal?

Ma defineeriks ennast ja ka oma erakonda kui konservatiivseid liberaale. Veider on kuulata väiteid, nagu kellegi arvates paneks turg kõik paika. Sellist turuliberaalsust Eestis ei eksisteeri.
Tehniliselt juhtus kõik nii, et 1980. aastate stagnaajal teadsin ma modernsest ühiskonnast üsna vähe.

Pöördepunkt saabus siis, kui hakkasin mõtlema, mis ma tegelikult saan teha ja mis minust tegelikult saab. See oli 1980. aastate lõpus, kui loobusin vegeteerimisest Plaaniinstituudis, kus ülemistel korrustel oli vaja teha nägu, nagu eksisteeriks Eestis majandusteadus, ja seda ilma statistikata, mida saaks võtta tõena.

Oma koha otsimine käis mul üsna pikalt. Kõigepealt läksin 1989. aastal, 30-aastasena, õppima majandust. Geograafiat läksin 1977. aastal õppima lihtsalt seepärast, et olla nende inimeste vääriline, kelle hulgas ma kasvasin (Ligi suguvõsas on palju silmapaistvaid teadlasi – P. P.), ja saada targaks, kellena ma end koolis ega suguvõsas ei tundnud. 1989. aastal hakkasin end tõsiselt harima juba elu vajaduste järgi. Mulle jättis väga arusaadava mulje Siim Kallas, kelle sõnad haakusid sellega, mida lugesin välja ülikooliõpikutest. Siis ei olnud ka mingi juhus, et kui Kallas hakkas 1994. aastal erakonda tegema, läksin kaasa.

Mis teile vasakpoolsete juures kõige rohkem pinda käib?

Kui küsida neilt, kas võib pakkuda õlut, siis nad vastavad, et jah, ja veini ja viina ka.
Neil on emotsionaalne hoolivus seal, kus on vaja kainet pead. Teatud poliitikate kujundamisel on vaja jõuda kaine otsuseni – aga annad vasakpoolsetele viisakalt natuke õlut ja küsid nende eelistust, siis nad leiavad, et andke kõike ja palju, ja siis joobuvad sellest.

Vasakpoolsus on igal juhul ummikus ja mul on väga kahju, et Eesti vasakpoolsus, mis hulk aega päris ummikus ei olnud, vaid oli lihtsalt ühekülgne, keskendus üksikutele teemadele, ignoreerides täiesti näiteks majandust, on nüüd oma poriste jalgade ja joobnud olekuga vaidlustanud kõik selle, millega Eesti on end edendanud ja ka maailmas kehtestanud.

Eesti on Euroopas mudel, pääsenud hästi ka sajandi kriisist. Aga selle asemel et hoida Eesti kainet meelt, on neil nüüd vaja rääkida alternatiivist, teha asju tagurpidi või vähemasti deklareerida seda. See on hästi tobe.

Kummaline, et olete humanitaarsest suguvõsast, käisite humanitaarkallakuga koolis, aga nüüd olete parempoolne rahandusmees.

Geograafe ja ajaloolasi oli mu ümber nooruses rohkelt ja üldine huvi selle informatsiooni vastu valitses igal pool. Aga see ei pakkunud töökohta. Vene ajal piisas sellest, kui olid tark ja haritud, et elu oleks huvitav. Aga kui see ei andnud hiljem elukutset, siis see hakkas muret tekitama. Läksin ja õppisin mitu aastat ülikoolis ja erinevatel kursustel majandust peale.

Kas Saaremaa-periood 1990. aastate algul oli n-ö provintsis karastumine?

Tegelikult küll. Olin noor pereisa, mul ei olnud Tallinnas normaalset elukohta – kinnisvara-, finants- ja üüriturgu siis ei olnud –, polnud ka korralikku palka. Tuli ennast lahti raputada ja otsida oma võimalust. Läksin isa sünnipaika tagasi.

Eks mul läks raskelt. Väga keeruline oli muutuvates oludes leida oma kohta elus. Aga ühiskond läks huvitavaks, mul oli pere ja siis hakkasin ka enda pärast muret tundma.

Kust tuli mõte, et hüppaks Saaremaalt suurde poliitikasse, otse riigikokku?

Mulle tundub, et ma ei jätnud Saaremaal kõige rumalama inimese muljet. Ma ei väida, et mul muid häid omadusi oleks olnud, aga palju õppinud ja natuke asja jagav ma selleks ikkagi olin, et mind pandaks valimisnimekirja.

Erakonnaga liitumist ei olnud mul vaja kaua kaaluda, kuigi pakkumisi oli mitu. Teine valik oleks olnud Isamaa, aga seal puudus selgelt majanduspädevus. Muidu nende konservatiivne ja rahvuslik pool mind köitis.

Kuid riigikogulase kohaga ei olnud nii, et oleksin esimese hetkega nõus olnud – perekondlikel põhjustel. Põdesin väga pikalt, et kuidas ma lähen Tallinna: mul on Saaremaal kodu, perekond, väiksed lapsed... Üks mu elu ilusamaid hetki on siiani, kui pere elas veel Tallinnas, mina olin nädala Saaremaal tööl olnud, ja aastane poeg tundis mind nädala pärast ikkagi ära. Ma ei tahtnud, et ma ka 6- ja 7-aastase lapse kasvamist ei näe. Lõpuks läksin perega Tallinna tagasi.

Mida poisid nüüd teevad?

Kahe peale kokku seda, mis mina. Vanem, Rasmus, õpib Tartus geograafiat, noorem, Sander, Tallinnas majandust.

Aga abikaasa Kaja?

Tema tegeleb DeRoyal Estonia ASi finantsjuhtimise, minu väljakannatamise ja näiteks tervisespordiga. Mu lapsed kasvatas ka suureks, natuke kahasse minuga.

Kui tõsiselt te omal ajal sporti tegite?

Teen siiani liiga tõsiselt. Tol ajal oli sport äärmiselt konkurentsitihe. Oma tollaste tulemustega võidaksin nüüd Eesti meistrivõistlustel kogu aeg medaleid.

Päris pisikesena tahtsin saada Kalevi korvpalluriks. Siis tahtsin igal võistlusel isiklikku rekordit joosta ja jõuda Eesti koondisse. Ma ei tahtnud mõelda kaugemale – selles mõttes, et tegelikult tuleb sein ette (viitab NSV Liidu koondisele – P. P.). Seda mõtet ma vältisin.

Eks mu karjäär jäi lühikeseks. 20-aastaselt jooksin aja, mida Eestis selles vanuses on väga vähesed jooksnud [1500 meetris 3.50,4], ja võitsin Eesti koondise katsevõistlused. See oli küll pisike asi, aga üks elu emotsionaalseid tipphetki.

Kuhu see isiklik rekord viis?

Viis selleni, et  Balti maavõistlusel, mis oli mulle peaaegu maailma kõige tähtsam asi, jäin haigeks. Ja tulid traumad – sinna see jooksja karjäär läkski.
Tegelikult ei ole ma spordis õieti päevagi vahele jätnud. Mis seal salata, ka Luksemburgis olid jooksuasjad kaasas.

Sel aastal olen teinud kaasa 12  triatlonit ja duatlonit ning oma vanuses kõik ära võitnud. Tühine asi, aga mulle hirmsalt tähtis. Naudin seda, kui olen trenni ära teinud – vot siis alles on päriselt hea olla.

Intervjuud kokku leppides ütlesite, et ei taha spordist väga rääkida. Miks?

Rahandusminister ei peaks spordihulluna välja paistma.

Millele veel peale spordi aega üritate võtta?

Lugeda tahaks rohkem. Tahaks pigem rahu ja vaikust kui reisimist või seltskonnaüritusi, sest neid on niigi küllastumiseni.

Kui eurole saab üle mindud, siis mis võiks olla järgmine siht?

Euro pole olnud siht, vaid vahend ja sümbol. Kui stress kõrvale jätta, siis mulle mu töö meeldib ja sobib. Ma ei pea endale eesmärke ekstra sõnastama. Aga isa sihtide kõrvale tekivad tasapisi poegade omad.

CV Jürgen Ligi

rahandusminister

Rahvusvaheline
majandusväljaanne
Emerging Markets nimetas ta kuu algul areneva
Euroopa 2010. aasta parimaks rahandusministriks

Sündinud 16. juulil 1959
Tartus
Lõpetanud Tartu 2. keskkooli (nüüdne Miina Härma gümnaasium) 1977
1982 lõpetas Tartu Ülikooli geograafina ja 1993 lõpetas samas välismajanduse õpingud
1993–1995 õppis Estonian Business Schoolis ärijuhtimist
1982–1989 Plaaniinstituudi ökonomist
1989 Saaremaa ATK
peaspetsialist
1989–1990 Kaubandus-Tööstuskoja Saaremaa
osakonna juhataja
1990–1992
ettevõtluskonsultant
1992–1993 Saaremaa
Kaarma vallavalitsuse
majandusnõunik
1993–1995 EVEA panga
Kuressaare filiaali juhataja
1995 aastast valitud neli korda järjest riigikogu liikmeks, sh juhtinud Reformierakonna fraktsiooni,
keskkonna- ja rahandus-
komisjoni
2005–2007 kaitseminister
Reformierakonna aseesimees
Abielus, kahe poja isa

Jürgen Ligi on ajaloolase Herbert Ligi poeg ja arheoloogi Priit Ligi (hukkus Estonia laevakatastroofis) vend. Tema vanaisa oli arheoloog ja ajaloolane akadeemik Harri Moora. Õde, poetess Katre Ligi on abielus luuletaja Hando Runneliga. Ta on sugulane ka luuletaja
Juhan Viidingu ja poliitik Indrek Tarandiga.

Arvamused

Meelis Atonen
vana võitlus- ja võistluskaaslane:

Jürgen on kole tõsine spordimees, väga palju tulemusele keskendunud. Aga tema õnnetus on see, et tal on väga palju vigastusi. Mind paneb imestama, kuidas ta neid trotsides on nii kõrges vanuses ikkagi nii häid tulemusi saavutanud. Mõni viletsama tahtejõuga ja nõrgema mõtlemisega mees oleks tema asemel juba ammu käega löönud. Paar aastat tagasi jooksime koos ühte maratoni ja mitu head aastat temast noorema mehena tuleb mul tunnistada, et ta oli kiirem.

Jürgeni sportlik sihikindlus lööb välja ka poliitikas. Ta ootas oma tundi väga kaua – teenekamad mehed olid ees –, enne kui sai kaitseministriks. Ja pidi ootama veel, enne kui sai rahandusministriks, mis oleks juba ammu olnud tema õige koht.

Paul-Eerik Rummo
kirjanik ja poliitik

Jürgeniga seostub mul mõtteis mõndagi paradoksaalset. Näiteks oleme rääkinud temaga loome- ehk kultuurimajandusest. Mina olen leidnud, et ettevõtluse ja kunstnike loomingulise fantaasia seostamine võiks olla mõlemalt poolt vaadates tore, inspireeriv ja igas mõttes tulus, Jürgen aga on ajanud puhta, raha ja majandusega määrimata kunsti rida. Kuigi meie kummagi tausta arvestades võiks eeldada vastupidist.

Üldiselt on Jürgen nagu üks romantilise kirjanduse stereotüüp: karm kest, aga (enam-vähem) kuldne süda. Seda võiks illustreerida näiteks vanemahüvitise mudel (mis, nagu paljud ehk ei teagi, on suuresti Jürgeni disainitud) – raudselt loogiline, ratsionaalne, samas tundeline ja kriitikute vastuväidetele vaatamata tegelikult ka õiglane.

Paradokside hulka kuulub ka see, et vahel on teda küllalt lähedalt tundeski raske tabada, millal on tegemist tema kurikuulsa otseütlemisega ja millal tegelikult iselaadi huumoriga, kuhu mahub ka eneseiroonia. Ime siis, et mehel alatasa pahandusi on.


Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
Telli Postimees endale koju
Kuuluta Postimehe paberlehes
Viimased uudised
E24
Sport
TallinnCity
Naine
XXVI laulu- ja XIX tantsupidu
48h populaarsemad teemad
Gallup

Küsitluses on osalenud  inimest
Välisuudised
Tarbija24
Arvamus
VIIMASED GALERIID
Postimees +
Gallup

Küsitluses on osalenud  inimest
SOOV.EE
Juhtimine
Elukeskkond
Sünnipäev täna - 20. aprill

Palju õnne!

Urmas Paet

40

Urmas Paet

poliitik

Arvo Kruusement, 86

filmilavastaja

Aimée Beekman, 81

kirjanik

Tiiu Erelt, 72

keeleteadlane

Peep Aru, 61

poliitik

Neeme Punder, 56

flötist

Pille Lill, 52

laulja

Raivo Põldmaa, 52

teatrijuht

Margus Saar, 48

teleajakirjanik

Evelin Ilves, 46

presidendi abikaasa

Meelis Rooba, 37

jalgpallur

Horoskoop
Tartu Postimees
Pärnu
Viljandi
Rakvere
Paide
Valga
Top lood
Top kommentaarid
Arhiiv
Pilt.postimees.ee viimati lisatud
Valuutakursid
USD
0,722 EUR
GBP
1,213 EUR
LTL
0,29 EUR
SEK
0,11 EUR
RUB
0,02 EUR
=
Kursid seisuga: 17.04.2014