Sisejulgeolekus ei tohi teha hinnaalandusi
Juhtkiri: vaba varas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kohtueelse menetlemise kvaliteet ei kõlba kuskile, ja ma poleks iial uskunud, et see saab nii kehvaks minna. See on ülikarm hinnang kohtunikult prokuröride, politseinike ja uurijate tööle, ja see on ise sedavõrd masendavalt valus, et võtab jahmatusest vakatama. Kas tõesti uuritakse pätitegusid rahapuudusel – pole usutav, et pahatahtlikkusest – nii pealiskaudselt, et trellide taha minemise asemel jalutavad kurjategijad kohtusaalist vabana minema? Või on tõesti tegemist lihtlabase rumalusega? Kohtunike räägitud lugusid kuuldes tuleb kurvastuseks tunnistada, et mõlemale neile küsimusele tuleb vastata jaatavalt.
Kuid kurjategija, ükskõik kui väike pahategu ka polnud, peab saama karistatud. Siin ei tohi teha mingisuguseid hinnaalandusi, sest see ongi sisejulgeolek, millest on viimasel ajal eriti teravalt räägitud. Ükskõik kui rasked ka ajad poleks, olenemata sellest, kui palju on raha, peavad selleks loodud asutused tagama oma kodanike turvalisuse ja selle, et pahategija saaks õiglase karistuse.
Aga milleks nimetada seda, kui kolme eri inimese ülekuulamisprotokollid on sõna-sõnalt ühesugused? Lohakus? Hoolimatus? See näitab ülekuulamist teinud politseikomissari ükskõiksust ja sedagi, et ta on valel ametipostil. Isegi kui kuriteod olid sedavõrd väikesed, et ta pidas õigemaks aega «säästa» ja kopeerida sama teksti kolme erinevasse kohta, on need ju seotud kannatanutega. Nemad ju ootavad, et politsei annaks endast parima.
Eelmisel aastal saatis prokuratuur maakohtutesse kokku 10 244 kriminaalasja, millest 815 (kaheksa protsenti) saabus arutamiseks üld- ja 9429 (92 protsenti) lihtmenetluses. Pooled (50,2 protsenti) lihtmenetlusasjadest olid kokkuleppemenetlusasjad, ligi 29 protsenti lühimenetlusasjad ja 8,8 protsenti käskmenetlusasjad. Kiirmenetluses saadeti kohtusse 11,9 protsenti kriminaalasjadest. See näitab, et liiga palju lähevad prokurörid lihtmenetluse teed.
Kindlasti meenub viimasest ajast lühimenetlus, kus kolme inimese elu nõudnud avarii põhjustanud noormees Joosep Laiksoo pääses pärast lühimenetlust karistusest kolmandiku mahaarvamisega ning karistuseks kujunes vaid kaks aastat vangistust kaheaastase katseajaga.
Eestis on liiga palju kinnipeetavaid, nende ülalpidamisele kulub väga palju raha, kordab pidevalt justiitsministeerium. Õige, et kurjategijad peavad teadma, et karistus on vältimatu, ükskõik kui väikeseks süüdimõistev otsus kujuneb, kuid ka prokurörid ja praegu vastutusest vabad kohtueelsed menetlejad peavad tunnetama, et nende tegevusetus või lohakus võib neile kalliks maksma minna.