Tarvo Valker: Eesti võiks olla linnuturismimaa

, ornitoloog ja linnugiid
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tarvo Valker
Tarvo Valker Foto: Repro

Hiljuti toimus Inglismaal linnumess Birdfair 2008, järjekorras juba 20., mis on omataoliste seas maailma suurim ja tuntuim ning mida külastas kolme päeva jooksul enam kui 20 000 inimest. Esimest korda messi ajaloos esindas Birdfairil eksponendina Eesti linnuturismi arendaja Estonian Nature Tours.



Selle messi külastaja ei huvitu Eiffeli tornist avanevast Pariisi linnavaatest või Tallinna pubides pakutavast Eesti õllest. Tegemist on omaette sihtgrupiga, kes tahab näha meie metsades elavat kaheksat rähniliiki, sest Inglismaal võib kohata vaid kolme. Ja veel kirjuhahka ning rohuneppi, keda nad on näinud vaid linnumäärajas olevatelt piltidelt.



Kui Estonian Nature Toursi juhataja Marika Mann esimestel aastatel külastajana Birdfairil käis, oli tal seljas särk, mille peal Soome ja selle all suurelt ja punaselt Eesti. Nii lihtsalt oli hea seletada, mis riigist käib jutt.



Nüüdseks on see suur selgitustöö vilja kandnud ning Eesti asukohta keskmine messikülastaja juba teab. Kui messitelki esimesed külastajad saabusid, sammus kohe üks 60ndates briti vanapaar meelekindlusega Eesti boksi poole. Nad on juba kaks korda siinmail käinud ja tahavad järgmisel kevadel ka tagasi tulla. Loodus jättis lihtsalt nii kustumatu mulje.



Eestil on suured eeldused loodus- ja eriti linnuturistide meelitamiseks. Hästisäilinud metsad ja rabad ning mitmed ohustatud taime- ja loomaliigid, mida Euroopas pole suudetud õigel ajal kaitsta, paeluvad tegelikult väga suurel hulgal turiste. Fakt, et Briti Kuningliku Linnukaitseühingusse  kuuluv ligi kaks miljonit liiget, näitab, mida linnuvaatlus Inglismaal tähendab ning millist potentsiaali oleks Eestil linnuturismi arendamisel.



Linnuturismifirmasid on Euroopas palju ja konkurents tihe. Mitmed Inglise firmad töötavad juba koos soomlastega, sest nemad jõudsid selles vallas meist ette. Näitavad meie loodust ja linde oma giididega. Ja seda heal tasemel. Mitte et eestlased tasemel ei oleks, aga jäime lihtsalt  rongist maha. Soomlane teadis Eestis leiduva väärtust, eestlane ise mitte.



Linnuturism ei arene iseenesest, Euroopa tasemeni jõudmiseks on tulnud Estonian Nature Toursil linnuturismi teerajajana väga palju pingutada ning riske võtta. Kuid arendustöö ei tohiks langeda vaid ühe turismifirma õlule, see peab olema riiklik huvi.



Võidavad ju sellest majutusasutused, kelle jaoks hakkab linnuturistide saabumisel aktiivne hooaeg pihta juba varakevadel – märtsis. See toob ka turisti sinna, kuhu tavalised reisid ei vii. Nii süüakse sageli mõnes talus Eesti rahvustoitu, mitte aga uhketes restoranides pakutavat lõhefileed. Nišiturist otsib looduse kõrval ka rahvuslikku ehedust, mida külaelu talle pakub.



Esiteks vajab Eesti tasemel linnugiide, keda on vaja kindlasti juurde koolitada. Vajalike oskustega giidide nappus saab linnuturismi edasiarendamise juures üheks suurimaks komistuskiviks. Giiditöö võiks vähemalt hooajaline elatusallikas olla paljudele inimestele, mistõttu peaks giidide koolitamine ja seeläbi tööhõive parandamine olema riiklik huvi ja tellimus.



Ilma teadmiste pagasita ei ole ühte linnuretke võimalik edukalt läbi viia. Ühelt poolt peab retkejuht teadma giiditöö eetikast ning oskama grupiga suhelda. Teiselt poolt on kindlasti oluline, et osatakse liike näidata: see pole lihtsalt pesaõõnsuse juures poegi toitva rähni näitamine, vaid oskus esitleda liike nende elupaigas ja seda nii, et tundlikud liigid kahjustada ei saaks.



Siit tuleb aga veel teinegi suur vajakajäämine. Hetkel puudub siinsete linnuliikide eksponeerimiseks riiklik regulatsioon. Ja üldine riiklik hoiak loodusturismi suhtes on endiselt ükskõikne või koguni jahe. Mida ja kuidas siis ikkagi võib ja mida mitte? Seda ei saa otsustada turismifirma ja ka mitte giid üksi. Linnuturismi paremaks korraldamiseks ning negatiivsete hoiakute vältimiseks on kindlasti vajalik jõudmine sisulise diskussioonini keskkonnaministeeriumiga.



Riiklikul tasemel arendustöö ega ka reeglite kehtestamise väljatöötamisel pole meil vaja mingit jalgratast leiutada. Meil on võimalus kasutada naaberriikide kogemusi ning neid oma oludele kohandada. Sellega tuleb pihta hakata võimalikult ruttu, sest vastasel juhul ei suuda Eesti loodusturismis juhtohjasid enda käes hoida.



Praeguseks pole aga uuringutest ja analüüsidest paraku kaugemale jõutud. Vaja oleks looduskaitsjate ja -turismi arendajate ühist ümarlauda. Arusaam, nagu oleks õrnade liikide näitamise reguleerimise vajadus vaid looduskaitsjate huvi, on väär. Ka loodusturismi korraldajad soovivad, et need reeglid oleksid olemas. Seda enam, et turismitrendid näitavad omapäi reisivate ehk individuaalturistide arvu tõusu. Kas väikses Eestis võtavad tõesti otsused kauem aega kui 80 miljoni elanikuga Saksamaal?

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles