Riigikohus mõistis neljapäeval õigeks noahoobiga oma elukaaslase tapnud naise, leides, et naine tegutses hädakaitse seisundis.
Riigikohus mõistis mehe noaga tapnud naise õigeks
15. oktoober 2015, 14:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pika kohtulahinguni viinud veretöö toimus 2013. aasta 10. juunil õhtusel ajal Maardus asuvas korteris, kus ühise alkoholitarvitamise käigus tekkinud tülis pussitas 39-aastane Julia Vitovets noaga südame piirkonda abikaasat, kes suri sündmuskohal. Naise ütluste kohaselt kasutas mees tema suhtes väga intensiivset vägivalda ning ründe lõpetamiseks haaras ta lauasahtlist noa ja lõi sellega abikaasat.
Süüasjas tuli esimene kohtulahend juba mullu 20. veebruaril, kui Harju maakohus tunnistas Vitovetsi tapmises süüdi ja karistas teda kuueaastase vangistusega. Kohus märkis, et kuigi mehe poolne rünne on tõendatud, ületas naine hädakaitse piire. Samas arvestas kohus süüaluse kodus valitsenud vägivaldset olukorda ning Vitovetsile määratud kuueaastane vangistus on tapmise eest miinimumkaristus.
Ringkonnakohus leidis seejärel, et kuigi naine on olnud aastaid perevägivalla ohver ja ka kuriteosündmuse päeval tarvitas kannatanu tema suhtes vägivalda, ei ole väited teo toimepanemisest hädakaitseseisundis siiski tõendatud. Karistuse määra ringkonnakohus siiski ei muutnud.
Seejärel jõudis kaasus esimest korda riigikohtusse, mis tühistas Tallinna ringkonnakohtu otsuse ja saatis kriminaalasja Tallinna ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Riigikohtu otsusega tuli ringkonnakohtul kriminaalasja uuel arutamisel muu hulgas kontrollida apellantide väiteid teo toimepanemisest hädakaitseseisundis ja anda seejuures hinnang tõenditele, millele tugines küsimuse lahendamisel maakohus.
«Kui tuvastatakse, et süüdistatav tegutses hädakaitseseisundis, on edasi vajalik hinnata, kas kannatanu õigusvastase ründe tõrjumiseks valitud vahend oli eesmärgi saavutamiseks sobivaim ja säästvaim,» seisis riigikohtu otsuses.
Ringkonnakohus arutas süüasja uuesti lõppenud talvel ning jättis veebruaris naise süüdimõistmise tapmises jõusse. Muuhulgas tõi ringkonnakohus esile, et Vitovets oleks võinud vägivaldse mehe juurest lahkuda, abi kutsuda või valida ründe tõrjumiseks vähem kahjustava vahendi. Samuti polnud naisel vaja lüüa meest just südame piirkonda.
Seejärel pöördus Vitovetsi kaitsja kassatsioonkaebusega taas riigikohtusse, mis otsustas neljapäeval naise õigeks mõista.
Värskes lahendis viitab riigikohus varasemale praktikale, et kaitsetegevus seisneb ründe tõrjumise eesmärgil ründaja kahjustamises. «Kaitsetegevuseks valitud vahend peab olema sobiv ründe lõpetamiseks ehk ründe lõplikuks tõrjumiseks, kuid samas ka säästvaim vahend selle eesmärgi saavutamiseks. Samuti peab kaitsja tegevus olema kantud kaitsetahtest, mis tähendab, et kaitsja peab aru saama, et ta viibib ja tegutseb kaitseolukorras, ning lähtuma sellest oma tegevuses,» selgitas riigikohus.
Rngkonnakohus leidis, et Vitovetsil oli võimalik valida, kuhu ta ründajat noaga tabab, ja et Vitovets oleks saanud lõpetada tema vastu suunatud ründe ka siis, kui ta oleks löönud meest noaga vähem eluohtlikkusse piirkonda, näiteks kätte.
Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohtu arutluskäik oletuslik. «Nimelt pole ringkonnakohtu otsuses näidatud ära ühtki tõendit ega sellest nähtuvat asjaolu, mis andis kohtule aluse asuda seisukohale, et Vitovets oleks hädakaitseseisundis põhjustanud abikaasa surma kavatsetult või otsese tahtlusega,» märkis riigikohus.
«Vastupidi - maakohtu tuvastatud asjaoludest nähtuvalt lõi Vitovets abikaasat noaga rüseluse käigus. Seda järeldust pole ringkonnakohus kummutanud. Samuti pole ringkonnakohus lükanud ümber süüdistatava väiteid selle kohta, et noaga löömise ajal hoidis abikaasa teda juustest kinni,» leidis riigikohus.
Ringkonnakohus leidis eksperdiarvamusele tuginedes küll, et abikaasa ei peksnud Vitovetsi jalgadega ega tõuganud teda vastu kappi, kuid ei teinud samas kindlaks ründe tegelikku kulgu ega hinnanud, kas akuutne ründeolukord ja sellest vallandunud hirmuseisund võimaldasid Vitovetsil kaaluda, kuhu ründajat noaga sihtida. «Teisisõnu pole kohtumenetluses tuvastatud asjaolusid, mis annaksid aluse pidada noaga kätte löömise efektiivsust kaitsetegevuse ajal kahtlusteta selgeks ja lööki südamepiirkonda kavatsetult või otsese tahtlusega liigselt kahju tekitavaks,» märkis riigikohus.
«Tuginedes maakohtu süüdimõistvat otsust muutmata jättes oletustele, rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust kriminaalmenetluse seadustikku. Selle vea tõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada,» märkis riigikohus Vitovetsi õigeks mõistes.