Neljapäeva hommikul kogunesid Harjumaal Anija vallas Tõrrepõhja bussipeatuse läheduses politseinikud, vabatahtlikud, pere ja sõbrad, et otsida üle kuu aja tagasi kadunuks jäänud 26-aastast Jaanust. Just selles piirkonnas oli tema telefon viimati sees ning politsei kinnitusel viitab kõik sellele, et ka tema ise jäi kadunuks sealkandis.
Fotod: Harjumaal otsiti enam kui kuu aega tagasi kadunuks jäänud Jaanust
26. november 2015, 23:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kella kümne ajal on kohal Jaanuse pereliikmed ühes sugulaste ja sõpradega, Ida- ja Lääne-Harjumaa politseiametnikud ning operatiivse otsingugrupi ehk OPEROG-i vabatahtlikud. Varsti saabuvad ka politsei koerajuhid koos koertega.
Otsinguid koordineeriv vanemkomissar Heiki jagab instruktsioone ja kirjeldab otsijatele täpsemalt, mida jälgida tuleb. «Otsime igasuguseid esemeid. Teame, et viimati oli tal seljas must seljakott, peas kõrvaklapid, prillid,» ütleb ta. «Ametnikel on raadiosaatjad ja kutsung on staap. Et kõigil oleks side olemas, paneme politseiametnikud ja vabatahtlikud segamini.»
Seejärel laseb ta ringi käima viimase jäädvustuse Jaanusest, et otsijad näeks, mis tal viimati seljas oli. Viimane turvasalvestis temast on Tallinna bussijaamas 19. oktoobril.
Moodustame kitsal metsavahelisel rajal aheliku, politseinikud ja vabatahtlikud läbisegi. Arutatakse, kas kümnemeetrine vahe sobib. Lõpuks otsustatakse, et see on hea küll, sest mets on küllalt hõre.
«Kas olete valmis?» hüüab politseinik Marge. Valmis! Sukeldume okaspuumetsa, et leida midagigi. Kui keegi midagi märkab, tuleb sellest kohe teada anda, mitte ise puutuda.
«Ahelik, seis!» hõikab Marge. See tähendab, et edasi liikuda ei tohi. Ilmselt tahetakse midagi lähemalt uurida, keegi on maha jäänud või on tarvis rida paremini paika sättida. Selgub, et mehed paluvad korra seisma jääda, et põhjalikumalt kraavi ümbrust uurida, aga ei midagi.
«Tõmbame tagasi joone peale!» hüüab politseiametnik. Vaatame, kas vahe kõrvalseisjatega on ikka piisav ning kas paarilised on alles. «Me ei taha hakata ju kaht inimest otsima,» ütleb üks naispolitseinik.
Jääme taas seisma. Koerajuhid kutsuvad staapi. Kohe käib peast läbi mõte, kas tõesti koerad leidsid midagi. «Kodukits oli,» kostub aga raadiosaatjast. Joondume taas ja liigume edasi. Samal ajal märgistatakse läbikäidud kohad.
Maastik läheb aina «ekstreemsemaks». Hüppame üle kraavide, ronime üle mahakukkunud puude või nende alt läbi. Võsarägastikud ja kohati soine maapind tõmbab tempot maha. Mõnel pool katab maad lumi, mistõttu peab olema veel eriti tähelepanelik.
Kolm tundi hiljem oleme läbinud üle kolme kilomeetri, kuid ei mingit tulemust. Metsavaheteel ootab politseiüksus, kes varustab meid pudeliveega.
Vanemkomissar Heiki sõnul alustati planeeritud maastikuotsingut alles praegu põhjusel, et nüüdseks on kogutud piisavalt tõendeid, et mees võib siin piirkonnas olla. Veekogudest pole aga ilmselt põhjust teda otsida, lisab ta.
Vabatahtlike sõnul pole liikumine niivõrd pikas ahelikus kerge, eriti kui maastik on nii raske. Ligi 60 inimest ahelikus, erinev maastik ja tempo – paratamatult jääb keegi maha ja teha tuleb pause.
Jäänud on veel Poolvahe II liivakarjäär ja selle ümbrus, kuid ka sealt ei leia me midagi, mis võiks aidata Jaanust leida.
Vahetult enne pimedat, kui oleme läbi kamminud umbes viie kilomeetri ulatuses maad, jõuame tagasi Tõrrepõhja bussipeatuse juurde. Seal jagab politsei juba toidupakke.
Heiki ütleb, et eesmärk sai täidetud ja plaanis olnud ala läbi vaadatud. Ta tänab vabatahtlikke ja lubab teada anda, kas ja millal järgmine otsing toimub.
Jaanuse isa lisab, et kui järgmine kord pikemalt ette teatada, saab veelgi rohkem inimesi appi tulla. Tema korporatsiooni sõber märgib: «Kui otsingu nädalavahetusel teeme, saab korporatsioonist vast 40-50 meest kampa lüüa!»
OPEROG-i juht Aare võtab päeva kokku, öeldes, et otsinguplaani täitsime ära ja saame vähemalt kindlad olla, et seal, kust me otsisime, teda ei ole.
Endiselt jääb aga õhku küsimus: «Kus on Jaanus?»
Jaanus lahkus oma elukohast Tallinnas Sõpruse puiesteel 19. oktoobril ning tema asukoht on siiani teadmata. Viimane n-ö füüsiline märk temast on bussijaama turvakaamera salvestus. Telefoni teel saadi mehega viimati ühendust 17. oktoobril.
Praeguseks on tänu mobiilside tugijaamadele tuvastatud, et Jaanuse telefon oli Harjumaal Pillapalu-Kehra-Kuusalu kandis sees veel 19. oktoobri õhtul ja 20. oktoobri päeval. Pere ei tea aga ühtegi Jaanuse tuttavat ega sõpra, kes sealkandis pesitseda võiks.
Jaanus on 180 cm pikk ja pigem täidlase kehaehitusega. Tal on pikad tumedad juuksed, mida kannab patsis, lisaks kannab prille ja võib olla habetunud. Elukohast lahkudes oli tal seljas must jope ja hallid püksid.
Kõigil, kel on teavet mehe asukoha kohta, palub politsei helistada numbril 612 5710 või hädaabinumbril 112.