OECD avaldas möödunud nädalal kokkuvõtte selle kohta, kui paljud koolinoored tahavad tulevikus õpetajaks saada. Ligi 40 riigi võrdluses on selge, et Eesti teismelistele ei paku õpetajaamet sugugi huvi.
Eesti koolinoored ei taha tulevikus õpetajaks saada
/nginx/o/2013/06/13/1827736t1hca5d.jpg)
14. detsember 2015, 16:52
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nagu uuringust nähtub, köidab õpetajaamet enim Türgi noori - ligi veerand 15-aastastest õpilastest plaanis uuringu tegemise ajal end tulevikus just õpetajatööga siduda. Türgile järgnesid Korea, Indoneesia, Iirimaa ja Luksemburg.
OECD riikide keskmine jääb esikoha napsanud Türgi tulemusele märkimisväärselt alla, jäädes napilt alla viie protsendi. Eesti protsent jääb keskmisest jällegi väga kaugele - vaid 0,6 protsenti meie 15-aastastest avaldas soovi tulevikus õpetajaks hakata. See annab Eestile pingereas ka viimase koha. «Alla-ühe-protsendi-klubis» on lisaks Eestile ka Saksamaa ja Ungari (vaata edetabelit artikli lõpus).
Liiga väike palk
Tage Talvoja liitus «Noored kooli» programmiga ligi kaks aastat tagasi. Täna on ta väikeses Pärnu Rääma põhikoolis inglise keele õpetaja.
Ehkki ta usub, et palk on ilmselt kõige suurem põhjus, miks õpetaajameti valikus kaheldakse, siis tema isiklikult palgaolukorda väga hulluks ei pea. «Mina ei ole sellega iseenesest nõus,» ütles ta. «Jah, okei, minu meelest võiksid Eestis olla palgad kõikidel ametitel kõrgemad, aga esialgu on see veidi utoopiline.»
Kas tema kavatseb peale «Noored kooli» programmi lõppu õpetajaks edasi jääda? «Jah, kindlasti jään!»
Eesti Haridustöötajate Liidu juhatuse esimehe Reemo Voltri sõnul ei ole mingit küsimustki, et elukutse vähese populaarsuse taga on madal palk. «Kui me paneksime kõrvale palgatabeli, siis me näeme enam-vähem sama olukorda ehk siis meie palgad on selles seltskonnas vähemalt kõige viimased,» oli ta kindel.
«Me võime küll rääkida, et õpetajatöö väärtustamine peab sisaldama ka muid aspekte kui palk. Peab küll, jah, aga kõigepealt peame me palgad saama siiski konkurentsivõimeliseks,» sõnas Voltri.
Tema sõnul seisneb probleem ennekõike selles, et õpetajaamet eeldab magistriharidust, mis tähendab noore jaoks omakorda viit aastat ränka vaeva. Selle teekonna lõpus avastab noor, et palk ei ole selline, nagu teistel magistrantuuri lõpetajatel. «See palk on nii palju allpool, et inimesed ei lähegi õppima seda, rääkimata pärast sellele tööle minemisest,» lisas ta.
Palgatõus prioriteediks
Haridusministeeirumi õpetajaosakonna juhataja Kristi Mikiver juhtis tähelepanu, et OECD kasutatud andmed on aastast 2006, mis tähendab, et tolleaegsed vastajad on täna 24-aastased. Samuti märkis ta, et toona küsiti õpilaste käest, millist tööd nad arvavad end tegevat 30 aasta pärast ning vastusevariante antud ei olnud.
«Viimase üheksa aasta jooksul on uuenenud nii õppekava kui ka seadusandlus, mis on andnud õpetajatööle oluliselt juurde autonoomsust ning suund õppijakeskusele. Uuenev õpikäsitus ei olnud 2006. aastal nii selge läbi prioriteet kui näiteks viimased kaks aastat,» sõnas Mikiver.
Samuti märkis Mikiver, et õpetajate palgatõus viimastel aastatel olnud riigi üheks prioriteediks ja 2019. aastal peaks õpetaja töötasu ületama 20 protsendi võrra Eesti keskmist töötasu.
Ka Voltri tundis headmeelt selle üle, et viimaks on probleemi tõsidus jõudnud kohale ka poliitikutele ning sellest räägitakse kõnedes ning see sai märgitud ka koalitsioonilepingus. Seetõttu on tema sõnul oluline, et õpetajate keskmine töötasu oleks 120 protsenti riigi keskmisest palgast.
«Minister on lubanud, et järgmistel aastatel tuleb palgatõus jõulisem. See peab tulema ikka väga märgiline, sest muidu me ei muuda seda kuvandit, et õpetajaks lähevad need, kes mujale ei saa,» pidi Voltri nentima.
«Õpetajaameti külgede avamine ja võimaluste näitamine on see, mida tuleb teha õpetajaameti atraktiivsuse suurendamiseks kõigil tasanditel - nii õpetajate endi seas, ülikoolides kui ka kogu riigis,» arvas haridusministeeriumi esindaja. Mikiver tõi näiteks ka paari aasta taguse uuringu, millest selgus, et õpetajad ei taju nende töö väärtustamist ühiskonnas. Seda tahab riik kindlasti muuta.
«Tegevused on suunatud kolmele sihtrühmale: nii töötavatele õpetajatele; noortele, keda ootame õpetajaks õppima ning karjääripööret kavandatavatele täiskasvanutele. Kontseptsiooni eesmärk on aidata kaasa õpetajaameti kuvandi nüüdisajastamisele, õpetajaameti maine tõusule ning õpetajaameti atraktiivsuse kasvule - et kasvaks nii õpetajaks õppijate arv kui õpetajaks tööle pürgijate hulk,» lausus Mikiver.
Ta lisas, et kuigi OEDC andmed ei anna põhjust rõõmustamiseks, leiab neist siiski ka midagi positiivset. «Eesti õpilased, kes väljendasid soovi saada õpetajaks, nende matemaatika ja lugemisoskuse tase oli sama kui neil, kes olid valimas mõnd teist kõrget kvalifikatsiooni nõudvat ametit. Mitmed Eestist eespool tabelis olevates riikides nii ei olnud. Näiteks mitmed tugeva haridussüsteemiga riigid nagu Uus-Meremaa, Austraalia, PISA komeet Poola - nendel oli küll õpetajaks saada soovijaid rohkem, kuid tahtjad eristusid sellega, et neil olid madalamad matemaatika ja lugemisoskused,» osutas Mikiver positiivsele.