Marina Kaljurand etendab presidendikandidaatide küsitluses värsket nägu, kellele pole seni tõsiselt mõeldud, pidas politoloog Vello Pettai naise edu põhjuseks.
Politoloog Kaljuranna edust: ta etendab värsket nägu
21. detsember 2015, 13:42
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Postimehe tellitud ja TNS Emori tehtud presidendikandidaatide populaarsusküsitluses on endiselt kõige suurem toetus Marina Kaljurannal, keda toetas detsembris 20,3 protsenti 15–74-aastastest Eesti elanikest. Edgar Savisaare toetus oli detsembris 12,6 protsenti ning Siim Kallasel 10,6 protsenti. Indrek Tarandit sooviks tulevase presidendina näha 9,5 protsenti küsitletutest.
«Praegu etendab Marina Kaljurand värsket nägu, kelle peale pole veel tõsiselt mõeldud, mis aga küsitluse puhul läheb hästi peale,» leidis Tartu Ülikooli võrdleva poliitika professor Vello Pettai.
«Seejuures on jätkuvalt küsimus, mis tähtsust omavad sellised rahvaküsitlused lõplikule tulemusele, kui me teame, et presidenti valitakse hoopis teistpidi. See teenib ilmselt seda aspekti, et tõstab radarile teatud inimesi, kelle üle poliitikud võivad mõtteid vahetada, aga see ei pruugi kaugeltki siduvaks ega tähenduslikuks osutuda,» arvas ta.
See küsitlus ja muud spekulatsioonid teevad elu põnevaks Siim Kallase jaoks – kas ta oskab nii laveerida, et tal oleks väljavaateid siin kandideerida?
Mis Kaljuranna edu on põhjustanud? «Ta täidab ju välisministri ametit, pole avalikult seadnud end presidendikandidaadiks ega alustanud kampaaniat, vaid on lihtsalt oma töös silma paistnud. Välispoliitilised sündmused on võimaldanud tal avalikkuse ette astuda, olgu see siis Pariisi kliimakonverents või muud teemad. Pole ime, et rahvas on tema nime ja olemasolu teatavamaks võtnud.»
Kui ka küsitluses on tema nimi loetellu seatud, siis inimesed vaatavad ja tunnevad ära, et seda inimest on värskelt nähtud esinemas.
«Analüütiliselt tuleb kaaluda, kas tema nime esilekerkimine võib hakata mõjutama kalkulatsioone, mis erakondadel käivad. Neil on ju praktika kandidaate kooskõlastada, kõrgeid ametikohti jagada, seda enam, et presidendivalimine tuleb keeruline. Niisama nad seda jätta ei kavatse, aga kui tunnetavad, et ühe mitteparteilise kandidaadi poolt on rahva surve, siis võib see mõju avaldada,» arvas Pettai.
«See küsitlus ja muud spekulatsioonid teevad elu põnevaks Siim Kallase jaoks – kas ta oskab nii laveerida, et tal oleks väljavaateid siin kandideerida? Küsitlus avaldab survet, teisalt tuleb meeles pidada, et president oleks siis samast erakonnast kui valitsus. Kas erakonnad mängivad nii välja, et Siim Kallas EI saaks Reformierakonna kandidaadina presidendiks? Sel juhul avaneks võimalus sõltumatule kandidaadile, nagu Marina Kaljurand,» rääkis Pettai. Tema hinnangul on Kaljurand siiani veel säilitanud oma sõltumatu olemuse.
Seda, millist presidenti Eesti rahvas ootab, ei osanud politoloog pakkuda. «Arvan, et Eesti põhiseaduslik süsteem on tema positsiooni määratlenud, kolme presidendi puhul on võimupädevused paika loksunud. Aeg-ajalt on erakonnad presidendile koha kätte näidanud või vastupidi,» arutles ta.
«Eks presidendi roll on osaleda kõikidel tasanditel, aga kõige enam ikka riigisisesel tasandil. Erakondade kemplemist ohjata aeg-ajalt, olla filtriks, vajaduse korral vetostada... Välispoliitiline roll pole kõige tähtsam. Meil on juba välja kujunenud praktika, et Euroopa Liidu üritustel esindab Eestit peaminister, paljudel teistel üritustel välisminister, ma ei näe, et meie tava võimaldaks presidendil välispoliitiliselt ette astuda.»
«President on põhiseaduse vaimus ikkagi riigisisene tasakaalustav jõud. See, et praegune ametihoidja on olnud välispoliitikas aktiivne, tuleneb tema taustast, aga see ei pea nii olema,» leidis politoloog.