Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Refat Tšubarov: okupantidel on eesmärk põlisrahvas Krimmist välja ajada

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Refat Tšubarov | FOTO: Erakogu

Tallinnas 10. detsembril toimunud inimõiguste aastakonverentsil osalenud krimmitatarlaste kõrgeima täidesaatva esinduskogu Medžlis esimees ja Ukraina rahvasaadik Refat Tšubarov annab ajaloolasena endale aru, et kaitstes Ukrainat ja paljukannatanud krimmitatari rahvast, kaitseb Euroopa tegelikult kogu tsiviliseeritud maailma, kirjutab ajaleht Põhjarannik.

Milline on praegu olukord Krimmis krimmitatarlaste vaatepunktist?

Krimmitatarlased pole valdavas enamuses leppinud ega lepi Vene tegelikkusega. Oodatakse Krimmi naasmist Ukraina koosseisu. Loodetakse sellele, et leiduvad mõjusad hoovad, mis sunnivad Venemaa sealt lahkuma, ja eelkõige oodatakse abi rahvusvaheliselt kogukonnalt. Paljud krimmitatarlased ei taha leppida sellega, et rahvusvahelisel kogukonnal on palju teisi küsimusi ja väljakutseid. Elades tingimustes, kus Vene okupandid suruvad neile peale aina uusi hirme ja kannatusi, kui nende kodudesse tungitakse läbiotsimiste ettekäändel, ei taha need inimesed tunnistada, et rahvusvahelisel kogukonnal tekivad üha uued väljakutsed.

Vahel tunduvad need väljakutsed meile kunstlikult loodud − nagu suur põgenike hulk Süüriast. Meile tundub, et Venemaa osalus konfliktis aktualiseeris Süüria põgenike teemat veel rohkem. Krimmitatarlased ootavad, et rahvusvaheline kogukond asub neid kriise vähemalt võrdsel määral ja samal ajal lahendama. Paljud räägivad sellest, et Budapesti memorandumi garandid pole oma eesmärki täitnud ja on mindud lahendama teisi probleeme.

Kui paljud krimmitatarlased on praeguse okupatsiooni ja annektsiooni tõttu olnud sunnitud oma kodust lahkuma?

Okupantidel ongi halvasti varjatud eesmärk põlisrahvas Krimmist välja ajada. See on seotud väga mitme faktoriga, ent eelkõige sellega, et saadakse suurepäraselt aru, et krimmitatarlased meelt ei muuda. Venemaa näeb Krimmi kui sõjalist platsdarmi NATO lõunaosas, kus asuvad Bulgaaria, Rumeenia, Kreeka ja Türgi. Sestap on repressioonidel, mis on suunatud krimmitatarlaste vastu, eri vorme − kaasa arvatud see, et käesoleval aastal veeres üle maa noorte krimmitatarlaste röövimise ja mõrvade laine. Selle eesmärk oli, et vanemad toimetaksid oma lapsed mujale.

Ma ei saa teile nimetada lõplikku arvu, kui palju Krimmi elanikke, sealhulgas krimmitatarlasi, on okupatsiooni algusest alates lahkunud. Ametlikud arvud kõnelevad 20 000 kuni 22 000 inimesest, kellest pooled on krimmitatarlased, aga eksperdid ütlevad, et nende hulk on ületanud 35 000 kuni 40 000 piiri. Meile on see väga suur hulk inimesi − meid on seal üldse vaid 300 000. Me kutsume inimesi üles iga hinna eest oma maale jääma.

Krimmitatarlaste moraalne liider Mustafa Džemiljev rääkis mulle aasta tagasi, kuidas okupandid tegid katset krimmitatarlasi enda poolele võita.

Oleme läbinud mitu etappi, esimene on see, millest Mustafa rääkis − suurte lubaduste ja otsese äraostmise etapp. Olin Krimmis 2014. aasta juuli lõpuni ja paljud delegatsioonid, mis siis saabusid ning identifitseerisid ennast Putini läkitatutena, kõnelesid loomulikult valdkondadest, mis lubati krimmitatarlastele soodsamaks muuta: osalemine valitsemises, krimmitatari keele ja kultuuri edendamine. Me tegime mõningased testettepanekud, et veenduda ise ja veenda ümbritsevaid, et Moskva deklaratsioonid ja reaalne elu ei kattu üldse.

Nad andsid isegi välja ukaasi, millega kuulutati, et krimmitatari, vene ja ukraina keel on Krimmi territooriumil riigikeeled, ning ütlesid: vaadake, kui õiglased me oleme. Ja Putin hakkas seda kogu maailmas reklaamima − ta ütles mitmel korral oma esinemistes, et Venemaa tõi Krimmile suure hüve. Meie ütlesime: hästi, võtke vastu seadus, et kõik lapsed, sõltumata kooli õppekeelest, õpiksid ühel ajal nii oma emakeelt kui teiste oma naabrite keeli, mis on riigikeeled. Ametlik vastus kõlas, et Venemaa territooriumil on vene keel kõigile kohustuslik õppida, aga teiste rahvuste keeli õpitakse lastevanemate soovi korral. Pärast äraostmise ja lubaduste etappi läksid nad üle hirmutamise ja ultimaatumite teele.

Aga nüüd on repressioonide etapp. Minu asetäitja Ahtem Tšigoz on 29. jaanuarist vangistuses. Ali Asanov ja Mustafa Degermeidži on noormehed, kes lähevad ühes Tšigoziga kohtu alla süüdistatuna osalemises 26. veebruaril 2014. aastal toimunud miitingul − st veel enne, kui Krimmi saabusid nn rohelised mehikesed. Miitingu korraldas oma riigis ja omal maal krimmitatarlaste kõrgeim täidesaatev esinduskogu Medžlis ja sellega me toetasime Ukraina territoriaalset terviklikkust. Samal väljakul korraldas samal ajal miitingu Sergei Aksjonov ühes oma vene toetajatega. Muidugi oli meid tunduvalt rohkem − ligikaudu 15 000. Ja nüüd süüdistatakse Ahtemi, Alid ja Mustafad − vastavuses Venemaa seadustega! −, et nad organiseerisid massirahutusi. Meil on nende advokaatide kaudu info, et just noori püütakse murda, et nad tunnistaksid vanemate vastu, ja selle eest lubatakse neile vabadust. Vene reaalsus on selline.

Kas näete praegu kuskilgi mõnda lootuskiirt, kuidas Krimmi probleem võiks laheneda? Näiteks Türgi on huvitatud probleemi lahendamisest.

Türgis on suur krimmitatarlaste diasporaa − seal on 3-5 miljonit Krimmist tulnute järeltulijat. Pärast esimest Krimmi annektsiooni 1783. aastal viis Vene impeerium ellu krimmitatarlaste väljaajamise poliitikat. Inimesed lahkusid, jätsid oma maa ning sõitsid Osmani impeeriumi aladele. Sestap on meil praegu suured diasporaad Rumeenias, Bulgaarias, Poolas ja eelkõige Türgis. Türgi valitsus püüdis ja püüab maksimaalselt demonstreerida oma muret krimmitatarlaste pärast ja tahan öelda, et isegi perioodil, mil Putinil ja Erdoganil olid üpriski positiivsed suhted − st enne Vene pommitaja allatulistamist −, ei lasknud Türgi eestkoste Venemaal minna üle karmimatele repressioonivormidele krimmitatarlaste suhtes. Muidugi ei õnnestunud Türgil ära hoida krimmitatarlastevastaseid repressioone, aga Türgi oli Venemaale kogu aja pidurdavaks faktoriks. Nüüd võib olukord teha hüppe halvemuse suunas, sest Venemaal on lõkkele puhutud Türgi-vastane hüsteeria.

Krimmitatarlastel pole Vene okupatsiooni tingimustes mingit šanssi Krimmis, omal maal, ellu jääda. Neil võib korduda XX sajandi katastroof − nagu oli 1944. aasta deporteerimine, ent veel koletumas vormis ja hirmsamate tagajärgedega. Nad võivad lihtsalt maa pealt kaduda. Aga krimmitatarlaste ja Krimmi probleemi ei saa kuidagi lahendada väljaspool Ukraina probleemi. Samas annavad kõik endale aru, et tegu pole Ukraina ja Venemaa omavaheliste suhete probleemiga: praegu võrdub Krimmi, krimmitatarlaste ja Ukraina kaitsmine tsiviliseeritud Euroopa kaitsmisega väljakutse eest, mida esitab Kreml. Küsitud lootuskiire kohta: ma ei usu seda pelgalt seetõttu, et olen krimmitatarlane − näen protsesse, mis toimuvad. Hariduselt olen ajaloolane ja nn perestroika-ajal töötasin Läti riikliku arhiivi direktorina. Paljudele tundus siis, et lootused, mida hellitavad Balti rahvad, pärinevad fantaasiavallast. Möödus vaid mõni aasta ja need realiseerusid.

Kui okupatsioon algas, siis mitmed saadikud ja välisministrid, kes meiega kohtusid või kes minuga telefonitsi rääkisid, et meid veidigi toetada ja rahustada, tõmbasid paralleeli Balti riikide ajalooga. Need olid esimesed okupatsioonipäevad, mil Krimmi pinnale vurasid tankid ja muu raskerelvastus. Meenutati, et möödus küll 50 aastat, aga kõik õnnestus taastada. Ma ütlesin neile, et meil, erinevalt Balti rahvastest, pole nõnda palju aega: meid on väga vähe ja me elame maal, kus palju inimesi on asunud meie kodudesse ja kus paljud lihtsalt vihkavad meid. Püüan rahvusvahelist üldsust veenda, et võib leida suvalisi analooge lähiajaloost, aga need ei ole kunagi täiesti kattuvad − ammugi ei saa neist tegevuskava tuletada.

Mäletan dokumente arhiivist, kus töötasin. Tegu oli NKVD agentide ettekannetega, mis rääkisid sellest, mida mõtlesid lätlased 1948.-1949. aastal, mil algas sundkollektiviseerimine. Igas ettekandes mainiti inimesi, kes rääkisid, et kohe-kohe tulevad britid dessandiga; et seal metsas, mingi talu läheduses, tegutseb juba radist, kes valmistab platsi dessandiks; Gotlandil valmistavad rootslased laevu ette Ventspilsi saatmiseks. Oli suur lootus suure valge laeva järele. Tean, et sama asi oli iseloomulik ka Leedule ja Eestile. Praegu tunnevad krimmitatarlased sama.

Aga mida teie isiklikult saate ette võtta?

Rahvusvaheline kogukond on väga mitmeplaaniline ja erisugune. Suhtun austusega igasse liikmesriiki, aga adun ka iga riigi kaalu, vastutust ja võimaluste  määra. On grupp riike, mis on praegu ELi koordineeritud positsiooni katalüsaatoriteks Venemaa suhtes. See grupp ei lase näiteks kaalult mõjukatel riikidel, nagu Saksamaal või Prantsusmaal, kalduda realpolitik'i rajale. Need riigid on Rumeenia, Poola ja kolm Balti riiki. Kui poleks nende riikide sellist väga sihikindlat positsiooni, oleks suurriigid altimad kokkuleplusele − tulles vastu muu seas ka mõne väiksema riigi soovile.

Esmalt püüame tänada neid, kes lähtuvad samadest põhimõtetest, nagu on meil. Kohtun Eesti parlamendi esimehega, mul olid kohtumised välisministeeriumis ja loomulikult olid mu esimesed sõnad tänusõnad. Teiseks arutame ühist lähenemist üleeuroopalistele küsimustele, et iga üksik täiendaks oma osalusega teisi ja EL jätkaks oma koordineeritud poliitikat Venemaa-vastaste sanktsioonide suhtes. Muidugi sooviks sanktsioonide karmistamist, aga praeguses olukorras on isegi olemasolevate juurde jäämine hea tulemus, sest on ka otsesed Venemaa lobistid – nagu Itaalia.

Tagasi üles