Järgmise aasta või kahe jooksul peaks Eesti Teaduste Akadeemia kõrvale sirguma selle väike vend, Eesti noori ja juba edukaid teadlasi ühendav Noorte Teadlaste Akadeemia.
Teaduste Akadeemia saab «väikevenna»
/nginx/o/2013/06/13/1827736t1hca5d.jpg)
7. jaanuar 2016, 11:52
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eile kogunes Teaduste Akadeemia saali hulk säravate silmadega inimesi, sest esmakordselt toimus konverents, mis tõi kokku välismaal õppivad ja töötavad Eesti noorteadlased. «Te olete Eesti suursaadikud!» rõhutas avasõnades välisminister Marina Kaljurand.
Ja nii ka on: teemad, millega meie noored teadlased maailma tippülikoolides tegelevad, ei jää millegi poolest välismaistele tegijatele alla. Mõni näide uurimisteemadest, millega Eestist pärit noored teadlased tegelevad: microfluidics platvorm biotehnoloogilistes rakendustes, uue füüsika otsimine Higgsi bosoni abil, genoomi programmeerimine CRISPR/Cas9 abil, planeetide elemendiline koostis ja tuumafüüsika.
Meie noorteadlased tipus
Päris keeruline, või mis? Eilse kohtumise üks eesmärk oligi see, et doktorandid saaksid maailma eri nurkades teadust tegevatele kaaslastele oma uurimisteemat tutvustada, ja seda nii, et ka mõni teise valdkonna ekspert seda mõistaks.
«Mulle tundub, et päris paljudel on ka endal soov oma teadust Eestis ja eesti keeles tutvustada,» rääkis konverentsi idee üks algatajatest, Cambridge’i Ülikooli doktorant Kadi Liis Saar.
Taoline kokkusaamine aitab Saare hinnangul noorteadlastel ka omavahel kontakti hoida. Ja ehkki korraldajad loodavad, et konverents on alles esimene pikas reas, on noorteadlastel peagi ka teinegi põhjus kogunemiseks. Nimelt töötatakse praegu välja kontseptsiooni, et luua teiste riikide eeskujul Teaduste Akadeemia kõrvale ka Noorte Teadlaste Akadeemia.
«Idee on aidata ka noortel teadlastel oma sõnumit kollektiivse häälena ühiskonda edasi viia,» võttis Saar akadeemia loomise mõtte kokku.
«Kõige kriitilisem aeg noore inimese kujunemisel teadlasena, on see aeg, kui ta tuleb mentori varjust välja ja hakkab teadusmaastikul omaette ujuma,» rääkis ka Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere.
Enne või pärast seda ehk doktorandina või juba eduka teadlasena, on kõiksugu organisatsioone, mis võimaldavad ühiselt asjade eest seista. Neil 10-15 aastal, mis jäävad doktorantuuri ja juba karjääri tegevaks teadlaseks kujunemise vahele, tuleb igal teadlasel enamjaolt aga üksi hakkama saada.
Neid n-ö «vahepealseid teadlaseid» esindavaid organisatsioone on imevähe, kuid viimastel aastatel on neid tasapisi tekkinud. Neid hüütaksegi üldiselt noorte akadeemiaks.
Noorteadlaste hääl kõvemaks
Soomere juhib tähelepanu sellele, et teadlasi on õpetatud mõtlema, analüüsima, järeldusi tegema ja tulevikku vaatama. «Meie ühiskond vajab nende ühist häält. Kui me ei õpeta neid oma häält väljendama juba sellel kriitilisel ajal, kui tipptegijad alles kujunevad, siis jätame me selle võitlusvälja teiste hooleks,» rääkis ta.
Kui Teaduse Akadeemiasse valitakse inimesed enamasti alles siis, kui nad on teaduse mõttes juba väga kaugele jõudnud, siis noorte akadeemia annaks võimaluse tegeleda sarnaste rollidega juba enne.
«Ehk siis sama, mida Teaduste Akadeemia ühiskonna jaoks teeb - teaduse rolli üle mõtisklemine, selle kirjeldamine, teaduse suhestumine ühiskonnaga. Võib-olla saab noorteadlane neile aruteludele mingit uut vaadet lisada,» arvas Saar.
Nii Soomere kui Saar usuvad, et Noorte Teadlaste Akadeemia võiks esimest korda koguneda aasta või paari jooksul. Akadeemiasse oodatakse neid noori teadlasi, kellel on oma vanuseklassi kohta tõeliselt hea teadustase ning soov suhestuda ühiskonnaga.
KOMMENTAAR
Eile toimunud konverentsil tutvustas oma teadustöid 16 välismaa tippülikoolides õppivat noorteadlast. Miks aga on üldse oluline, et tippu pürgiv noorteadlane saaks kogemuse ka välismaal?
Vastab Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere:
/nginx/o/2015/01/28/3714323t1he053.jpg)
Ühe teadlase ja ka tippteadlase ja -mõtleja kujunemisel on ääretult olulised vähemalt kaks suunda, milles ta end täiendama peab. Üks on retrospektiiv ehk kogu möödunud kogemuse õppimine ja teine on vaade laiemale maailmale ka horisontaalselt ehk meie praeguses ajas ja ruumis.
Ei aita sellest, et käiakse külas. Tuleb minna elama mõneks ajaks mõnda teise kohta. Ja sellisesse kohta, kust on ka midagi õppida. Mõnikümmend aastat tagasi, sügaval nõukogude ajal, käidi Moskvas, Peterburis, Novosibirskis ja Kiievis, kus olid võimsad teaduskeskused. Nüüd on selge, et tuleb käia Cambridge’is, Singapuris ja Zürichis, kus meie inimesed saavad tagasisidet oma tööle päris tippkeskuste ja –teadlaste käes.
See on suure pildi kujundamise aeg. Ilma selleta on raske uskuda, et lihtsalt Eestis elades ja end täiendades saaks meist maailmakodanikud. Eesti on niivõrd väike ja selleks, et oma riiki hästi pidada, on meil tarvis suurt pilti. Nii minevikust kui praegusest ajast.
EDUKAS NOORTEADLANE
Kadi Liis Saar (23) õpib Inglimaal juba seitsmendat aastat, praegu on ta Cambridge’i Ülikoolis doktorant. Oma doktorantuuri raames on ta välja töötamas microfluidics platvormi, mis võimaldaks kiiret, efektiivset ja hästi-kontrollivat biomakromolekulide, eelkõige valkude analüüsimist ja nende omavaheliste interaktsioonide uurimist nende naturaalses vesikeskkonnas. Samuti töötab ta bioloogiliste päikesepaneelide kallal.
Kas sa plaanid tulevikus Eestisse naasta, et ka siin teadust teha?
Iseseisvaks teadlaseks kujunemise teekond on niivõrd pikk. Doktorantuuris olen ma veel 2-3 aastat ja sellele järgneb järeldoktorantuur, mida ma ilmselt eelistaksin ka maailma tippülikoolis teha. See aitab mul luua uusi kontakte ja jõuda võimalikult kõrgele tasemele. Eestisse tagasitulemist kaalun ma sel hetkel, kui ma n-ö iseseisvaks teadlaseks hakkan.
Miks on noorteadlaste jaoks oluline teha teadust ka väliülikoolis?
Maailma tippülikoolis saab lihtsalt nii hea treeningu - nii otsese treeningu kui kontaktide võrgustiku. Olles selle kätte saanud, on võimalus Eestis tunduvalt parem teadlane olla. Ma arvan, et enamik meie tippteadlasi on mingil hetkel ka ise välismaal olnud. See on väga vajalik!