Intelligentselt pssst!

Praegu rahvusvaheliselt tunnustatud helilooja Erkki-Sven Tüür ei ole oma rockiminevikku unustanud ja astub ikka veel aeg-ajalt avalikkuse ette muusikuna, kelle intensiivne esitus mõjub kui energiapurse. Foto: Artur Sadovski

Terase kõrvaga jälgis Margus Kiis, mida räägiti 12. septembril muusikaakadeemias toimunud foorum-seminaril intellektuaalsest rockmuusikast. Teema vallandas temas laviinijagu mõtteid.

«Hush! Music...» ehk Maria Mölderi korraldatud intellektuaalsele pop- ja rockmuusikale pühendatud foorum-seminar äratas allakirjutanus taas kunagi kõrvale lükatud problemaatika, nimelt rocki tegelikud seosed klassikalise, traditsioonilise ja süvamuusikaga.

On ju rockmuusikal tegelikult hästi varjatud, kuid siiski täiesti eksisteerivad sarnasused just 19. sajandi, nii modernismieelsete klassitsismi kui ka romantismi traditsioonidega. Rock, nagu ta 1968. aastaks pärast tosina-aastast arengut põhimõtteliselt lõplikuna välja kujunes ja näiteks The Beatlesi albumil «The Beatles» (1968) kristalliseerus, on muusikana lausa hämmastavalt raudse struktuuri, süsteemi ja distsipliiniga. Kindel koosseis (kitarr, klahvpill, basskitarr, trumm, vajadusel lisaks veel mõned instrumendid), suhteliselt vähe varieeruvad muusikalised normatiivid ja teoseformaadid, kohustuslik neljale rütm, kindel esitustraditsioon jne.

Romantismist oli rock saanud ekspressiivsuse, teatud infantiilsuse, staarikultuse, tõmbe n-ö pahade nähtuste poole, kalduvuse eelistada lihtsaid ja meeldejäävaid meloodiaid, aga samas ka üllatavaid sarnasusi keskaegse muusikaga (lihtsus, traditsioonilisus, repetatiivsus jne).

Paradoksaalsel kombel just progressiivrock (rohkem tuntud kui brittide algatus, esimeseks pääsukeseks võib lugeda ehk The Who pikka mitmeosalist ja pikale muusikatraditsioonile viitavat miniooperit «The Quick One» aastast 1966) ja avantrock (seostub eelkõige New Yorgi Velvet Undergroundi ja Los Angelese Frank Zappa leiutistega, mis ilmusid plaatidena umbes samal ajal) olid alguses just sellise klassitsismi vastu.

Nad vähemalt üritasid seda klaasistuvad formaati uuesti puruks peksta. Ja selleks tõid nad sisse just «klassikalise muusika» ja nüüdisaegse süvamuusika elemente. Lõhkusid seda neljandikrütmi, venitasid senise traditsioonilise kolmeminutilise teosepikkuse mitme- ja mitmekümnekordseks, laiendasid koosseise, vältisid lihtsust ning äraarvatavust, vähemalt üritasid eirata eeskujusid ja iidoleid. Mingil hetkel tundus, et see õnnestub (isegi majanduslikult), aga siis tõi punk vanad väärtused tagasi. Seega rocki ja süva- ning klassikalise muusika suhted on siiski keerulisemad, kui pealtnäha tundub.

«Hush! Music...» ise jäi ebaprogelikult lühikeseks, kuna mõni esineja ei tulnud kohale. Algupoole esinenud mitmekülgne kunstnik ja muusikaeksperimentaator Andres Lõo rääkis oma katsetustest tuntud rockilugude juppidega, mida ta oma koduarvuti ja lihtsate programmidega töötleb. Demonstratsiooniks lasi ta lugu, milles David Bowie «Life In Marsis» umbes esimese minuti lõpus leiduv hüüatus «Oh Man!» oli erineva pikkusega korrates ja efektidega töödelduna tehtud uueks looks. Siin on muidugi vihje rohkem avantrockile, kus kordamine on alates Frank Zappa ja Mothers Of Inventioni 1966. aasta kompositsioonist «Help I’m A Rock» täiesti tavaline praktika.

Foorumi ehk huvitavaim ettekanne oli Erkki-Sven Tüüri jutustus oma (prog)rockmuusiku-kogemusest ja selle mõjudest tema hilisemale süvakomponistikarjäärile. Üsnagi intrigeeriv oli Tüüri avaldus, et rockarikarjäärist loobumise üks tähtsamaid põhjusi oli suuresti ka mittemuusikaliste perspektiivide ahtus kohalikus mastaabis (eriti 1980ndatel), seega mingil hetkel tundus talle ainsa võimalusena läbilöömine just komponistina.

Rockitaust on aga selgelt mõjutanud Erkki-Sven Tüüri hilisemat heliloojakäekirja. Rockmuusikule omane multifunktsionaalsus on teda pannud kohe muusika kirjutamise faasis mõtlema nagu helide looja, kõlade disainer ning teda huvitab ka kõlavärvide pidevas muutumises olek.

Rockmuusikale väga omaste elektrooniliste efektiprotsessorite kasutamine on samuti Tüürile suur inspiratsiooniallikas. Kuid kõige rohkem huvitab teda rockile omase psüühilise energiavälja loomine. Teatavasti on rock- (ja metal-)muusika spetsiifilise esitusega kaasnev ekspressiivsus ning sellega kaasnev publiku aktiivne kaasaelamine lääne kultuuriruumis mõneti isegi ainulaadne. Seetõttu on Tüüri tema enda sõnul alati huvitanud löökpillid. Neid õppis ta ka kunagi maineka trummari Andrus Vahti juures. Rocki-le omaseid kõlasid on Erkki-Sven Tüür proovinud tekitada ka sümfooniaorkestriga.

Viimane aspekt tekitas allakirjutanus isegi natuke imestust – kas selline kohaldamine on  puhtmuusikaliselt mõttekas, või tehakse seda mõnes mõttes siiski ka institutsionaalse maine pärast – sümfooniaorkester on siiski n-ö ametlikus muusikamaailmas ikka tõsine ja suur, rockbänd aga räpane kommertskultuur, millele ükski nn süvakomponist praktiliselt ei tohigi midagi kirjutada. Tüür lükkas sellise oletuse muidugi kohe ümber, põhjendades keelpillikoosseisudele kirjutamist eelkõige viiuli unikaalsete kõlaomadustega. Samas hoiatas ta rockilugude seadmise eest sümfooniaorkestrile, mis tegevat palad läägeks ja jõuetuks. Lõpuks mängis Erkki-Sven Tüür plaadilt ette lõike oma 5. sümfooniast, kus on kohati kasutatud trummikomplekti ja vabalt improviseeritavat elektrikitarri.

Kolmandaks ja viimaseks esinejaks oli kuulsa Kanada bändi Arcade Fire sõsarkoosseis, postrocki viljelev Bell Orchestre (kuhu kuulub kaks AFi liiget), mis kasutab helide tekitamiseks eelkõige n-ö klassikalisi pille (viiul, kontrabass, metsasarv, trompet). Nad rääkisid oma loomingulistest meetoditest, grupikoostööst, loomisest redutseerimise teel, ideede genereerimisest – kõik täpselt nii, nagu enamik rockbände teeb. Muusikalise näitena toodud lugu intrigeeris pigem seal kasutatud diskorütmide poolest kui väidetavate Arvo Pärdi mõjude pärast.

Bell Orchestre esines samal õhtul kohvikus Juuksur (ei tea küll, kuidas nad sinna ära mahtusid?) koos Eesti ansambliga Tõele Näkku Vaadates Võib Näha Ükskõik Mida, mis oma eklektilise joonega esindab pigem eelmainitud avantrocki ja jazz-rocki liini.
Viimane on Eestis läbi aegade olnud üllatavalt populaarne ja laialt viljeldav nähtus. Kui ehtsaid progerockbände on aegade jooksul Eestis olnud ühe-kahe käe sõrmede jagu, siis improvisatsioonilist instrumentaalset fusiooni on siin kuuldud piisavalt.

Ei tea, kas on see «laulurahva» eripära või mis? Igatahes niisuguse muusika mängimine valmistab kindlasti rõõmu ja arendab intellektuaalselt. Raha teenimiseks on mitmed muud, palju rumalamad vahendid. Ehk siis: vähem juttu, kiirem käsi!

Eesti proge

•    Esimeseks intellektuaalrockibändiks võib lugeda 1971. aastal asutatud Rein Rannapi Rujat.

•    Eesti intellektuaalrocki eripäraks oli noorte heliloojate aktiivne osalemine, selle üks eredamaid näiteid on Erkki-Sven Tüüri loodud ansambel In Spe.

•    Teataval moel võib eesti intellektuaalrocki üheks tipphetkeks pidada heliloojadiplomiga Alo Mattiiseni «Viit isamaalist laulu» 1988. aastal, mida esitas ansambel In Spe.

•    Viimastel aastatel on Eestis tekkinud uus laine noori muusikuid, kes kasutavad loomingus intellektuaalse rockmuusika vahendeid.