Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kvoodipagulasi taga otsiv Eesti näitab keele ära õppinud Vao perele ust

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Samal ajal kui Eesti otsib tikutulega kvoodipagulasi, keda siia tuua, on politsei- ja piirivalveamet andnud ühele Vaos elavale perele soovituse hakata kotte pakkima. Eesti asüüli ei anna. Mis sest, et kaks peretütart räägivad omavahel puhtas eesti keeles ning kolmas on Eestis sündinud.

Ei huvita kedagi ka see, et pereisa on selgeks õppinud keevitaja ameti ja jõudnud pool aastat seda praktiseerida.

Albaanias kriminaalpolitseinikuna töötanud Almen (täisnimi on Postimehele teada – T. K.)  ei õhka enam Eestist rääkides tänutundest või uuest algusest, nagu varjupaigataotlejatel uude riiki jõudes kombeks. Tema jutust kõlab kibestumus. Isegi kui palun tal Eesti kohta midagi head leida, jõuab ta oma jutuga lõpuks ikka tõdemuseni, et tema pere ei ole siin soovitud. Kõige hullem on see, et põhjusest, miks neid ei taheta aidata, ei ole ta siiani aru saanud.

Vaidlus asüüli pärast politsei- ja piirivalveametiga (PPA) on käinud läbi haldus- ja ringkonnakohtust. Kui kohtud on andnud lootust ja mõlemal korral palunud PPA-l negatiivne otsus uuesti läbi vaadata, siis möödunud aasta lõpul saabus politseilt taas tuttav e-kiri. Veel enne ametliku otsuse saabumist teatas PPA migratsioonibüroo, et kõigi eelduste järgi on see negatiivne – Almen, tema abikaasa Manjola, tütred Amanda (10), Artjona (4) ja Alyssa (1) peavad riigist lahkuma.

Alyssa. Foto: Erik Prozes

Kolm aastat kestnud juriidilise jagelemise tulemusena tunnistab Almen nüüd, et ei soovikski lõplikult Eestisse jääda. «Ma ei tea kedagi, kes ei tahaks oma kodumaale lõpuks tagasi minna. Lähen tagasi, kui midagi muutub,» ütleb ta ausalt. Kui võimud suudavad võidelda korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevusega, mille ohver perekond on. «Miks mulle ja minu perele seda aega ei taheta anda, ma ei saa aru.»

Tagakiusatud või mitte?

Sellel keerukal lool on kaks probleemikeset. Üks seisneb selles, et konservatiivse immigratsioonipoliitikaga Eesti ei anna rahvusvahelist kaitset «humaansetel kaalutlustel», nagu paljud teised riigid teevad. Seega ei ole mingit tähtsust faktil, et Amanda ja Artjona räägivad eesti keelt ja Almen on siin ära õppinud uue ameti. Isegi kui perekond on tõestanud, et suudab ja tahab Eesti ühiskonda integreeruda, pole taotlusi läbi vaataval PPA-l alust seda arvestada.

Teine probleemikese ilmneb, kui vaadata Almeni kohta tehtud kohtuotsuseid, mis toovad ilmsiks vajakajäägid ka asüülitaotlustega tegeleva PPA töös.

Selleks et aru saada, mis sundis meest Albaaniast lahkuma, tuleb minna ajas kümme aastat tagasi.

2007. aastani töötas Almen kriminaalpolitseinikuna. Oma viimasel ametikohal pidi ta võitlema eelkõige salakaubaveo ja narkootikumidega. Enda sõnul sai tema karjäärile ja elule koduriigis saatuslikuks ühe marihuaanakasvatuse likvideerimine ja sellega seotud isikute arreteerimine. Üks kinnipeetu osutus kõrge ametniku sugulaseks.

Almeni sunniti süüdistusest loobuma ning kui ta seda ei teinud, sai kriminaalpolitseinik hoopis ise jaburana tunduva süüdistuse: telefoni röövimine relva ähvardusel. Sellele järgnes ilma ametliku kohtupidamiseta kaks ja pool aastat vangistust.

PPA on hinnanud usutavaks, et Almen tõepoolest töötas politseinikuna. Samuti on PPA pidanud võimalikuks, et Almen sai süüdistuse korrumpeerunud kohtunikult ning tema vangistus võis olla seotud süüdistuse esitamisega ametniku sugulasele. See ei ava veel Eesti Vabariigi uksi varjupaigataotlejale.

Kuigi Almen väidab, et teda on ka pärast vabanemist ähvardatud ning lubatud tagasi «vanglasse mädanema saata», on PPA seisukohal, et otsest ohtu talle Albaanias praegu ei ole. Niisugusele järeldusele jõuab ametkond seetõttu, et Almen ei suuda vastupidist tõestada.

Asjaolu, mida PPA Almeni vastu kasutab, on see, et kui mees 2010. aasta suvel kodumaal vanglast vabastati, siis ei lahkunud ta kohe riigist, vaid püüdis seal oma elu uuesti järjele seada. Ähvardused olid mehe kinnitusel aga jätkunud. Kuna tema identiteet sai vanglas viibides kurjategijatele avalikuks, kartis ta, et ähvardajateks on ka isikud, kelle ta kinni pidas.

Kodust lahkus Almen lõpuks 2012. aasta 21. oktoobril. Esialgu üksi ja bussiga läbi Balkani maade, Itaalia, Saksamaa, Rootsi ja Soome.

Eestisse saabus ta sama aasta detsembris. Veel samal päeval läks ta PPAsse, et esitada taotlus varjupaiga saamiseks. Miks ometi siin, Eestis, kust asüülitaotlejad pigem eemale hoiavad? Seda ei suuda ära imestada ka ametnikud.

«Ma ei ole siin majanduslikel põhjustel, ma käin tööl. Kui ma oleksin majanduspõgenik, oleksin jäänud Itaaliasse, Saksamaale, Rootsi. Minu eesmärk oli mitte puutuda kokku kaasmaalastega, tahtsin jääda anonüümseks ja otsisin paika, kus see oleks võimalik,» väidab mees. «Praegu olen ma aga sellises seisus, et mul ei ole enam midagi kaotada,» põhjendab ta otsust oma lugu ikkagi ära rääkida.

2013. aasta kevadel tulid Almenile Eestisse järele õmblejana töötanud abikaasa Manjola ning tütred Amanda ja Artjona. Ka Manjola oli langenud ähvarduste ohvriks, temalt küsiti Almeni kohta.

Hävitav kriitika politseile

Praegu õpib Amanda Vao lähedal Kiltsi koolis küll veel individuaalsel õppekaval, kuid tema hindamine ei ole kaasõpilastest erinev. Nelja-aastane Artjona on Vao keskuse juhi Jana Selesneva ja õega jutustades õppinud samuti eesti keelt rääkima. Vanemad püüdsid talle leida kohta ka lasteaias, et Artjona omavanustega suhtleks, kuid see jäi raha taha. Peagi kaheaastaseks saav ja siin sündinud Alyssa ütleb esimesi eestikeelseid sõnu.

Amanda õpib Kiltsi koolis. Foto: Tairo Lutter

Almen ja Manjola räägivad eesti keelt vähe. «See pole raske keel, ma suudaks selle ära õppida,» ütleb Almen, kuid nendib, et motivatsioon pole just suur, kui riik ähvardab pidevalt väljasaatmisega. «Ma ei tea, mida arvata – kas ma peaksin eesti keele ära õppima või pigem mõtlema, kuhu edasi kolida.»

Esimese keelduva otsuse sai Almen 2013. aasta juulis. Talle tehti ettekirjutus Eestist lahkumiseks. «Taotleja ei ole esitanud veenvaid ütlusi või tõendeid selle kohta, et talle soovitakse jätkuvalt kätte maksta. […] Taotleja hirmul kriminaalide ees, keda ta politseinikuna töötades vahistas, puudub seos pagulase staatuse andmise alustega,» seisis PPA otsuses.

Almen kaebas edasi halduskohtusse, mis aasta pärast, 2014. aasta juunis otsustas PPA senise otsuse tühistada. Samuti mõistis halduskohus PPA-lt sihtasutuse Eesti Inimõiguste Keskus kasuks välja Almeni menetluskulud 1590 eurot.

Kohtu kriitika PPA aadressil oli karm: PPA ei ole vaadanud varjupaigataotlust läbi erapooletult ega kontrollinud kõigi esitatud tõendite ja andmete õigsust; otsusest jääb mulje, et PPA on püüdnud leida põhjuseid, miks Almeni taotlus tagasi lükata.

«Kui menetlejale jäi midagi arusaamatuks, oleks võinud esitada täpsustavaid küsimusi, mitte tõlgendada seda kaebaja kahjuks. […] Tegemist on otsitud vastuoluga. […] Küsitlusel on kaebaja rääkinud kogu oma loo niisuguse üksikasjalikkuse ja loogilisusega, et ei ole põhjust teda kahtlustada selle väljamõtlemises. […] PPA on teinud uurimis- ja kaalutlemisvea ka kaebaja esitatud tõendite ja materjalide hindamisel,» olid halduskohtu etteheited politsei tööle.

Sellise otsuse peale apelleeris nüüd juba PPA ise ja palus ringkonnakohtus halduskohtu otsus tühistada ja jätta Almeni kaebus rahuldamata. PPA kinnitusel on Almeni jutus vasturääkivusi ja fakte, mida ei suudetud tõestada.

«Albaania korruptsiooni taseme punktiseis on 31 (skaalal 0–100), millest nähtuvalt ei saa riiki pidada väga korrumpeerunuks riigiks,» märkis PPA muuhulgas. Samuti tõi PPA esile, et Almen lahkus alles 2012. aasta oktoobris, kuigi ähvardused olid olnud juba aastal 2011. Samuti oli PPA hinnangul tema vanglast vabanemisest piisavalt aega möödas. «On alust arvata, et tagakiusamine ei kordu,» leidis PPA.

Ringkonnakohus jättis mullu aprillis PPA kaebuse rahuldamata ja saatis Almeni otsuse tagasi PPA-le uue otsuse tegemiseks. Ringkonnakohus usub, et PPA on erapooletu, kuid nendib, et PPA on kõik kahtlused põhjendamatult tõlgendanud Almeni kahjuks.

Tõlkes kaduma läinud

«Vastuolude esinemine ei tähenda igal juhul ütluste ebaõigsust. Isik ei pruugi mõista, kui oluline on juba varjupaigataotluses ammendavalt ära näidata kõik varjupaiga taotlemise põhjused. Samuti on varjupaiga taotlemise ning selle taotlemist tinginud sündmuste vahel enamasti oluline ajavahe, mistõttu isiku mälestused võivad olla ebaselged ning moonutatud,» leidis ringkonnakohus.

Samuti tõi kohus esile, et Almeni küsitluses osales korraga kaks tõlki. «Isegi kõigi osaliste parima tegutsemise korral on võimalikud erisused algselt öeldu ning kirjasaadu vahel. Neid erisusi ei pruugi kõrvaldada ka protokolli ülelugemine.»

Ringkonnakohus nõustus Almeniga, et tagakiusu ei tõenda vaid vahetud ründed kaebaja vastu. «Oluline on ka emotsionaalne tagakius, pidev hirm enda ja oma pere julgeoleku pärast. Arvestades asjaolu, et kaebaja oli juba kaotanud töö ning kandnud 2,5-aastast vanglakaristust, annab märku, et ähvardustesse ei saa suhtuda kergekäeliselt ning ähvardajatel on võimalused kaebajat «karistada». Üksnes ajafaktorile tuginedes ei saa tõsikindlalt väita, et kaebajat enam mingi oht ei ähvarda,» heitis politseile ette ringkonnakohus.

Taas pidi politsei maksma Almeni õigusabikulud summas 1128 Eesti Inimõiguste Keskusele.

«Olen esitanud politseile kõik dokumendid, mis mul on. Vahel mõtlen, et ilmselt oleks olnud lihtsam tulla dokumentideta ja öelda lihtsalt, et mult tahetakse elu võtta, aidake mind,» ütleb Almen.

Koduriiki ta vähemalt esialgu tagasi minna ei kavatse. «Võib-olla me peame uuesti alustama uues riigis, uue keelega. Minu lapsed on õnneks veel väikesed ega mõista paljusid asju selles olukorras.»

______________

KOMMENTAAR

Liis Valk
PPA migratsioonibüroo välismaalaste talituse juhataja

Foto: Mihkel Maripuu

Perekonna lugu on keeruline ja raske. Inimlikult on nende inimeste mure igati mõistetav ja saame aru, et nad soovivad oma elu Eestis jätkata, kuna lapsed käivad juba Eestis koolis ning pereisa on leidnud töö. Samas ei ole see rahvusvahelise kaitse taotlus põhjendatud. Tõepoolest on olukord, kus PPA juba teist korda keeldub neile rahvusvahelise kaitse andmisest.

Asjaolu, et inimene oskab eesti keelt või et ta soovib Eestis elada, ei oma tähtsust rahvusvahelise kaitse andmise otsustamisel. Küll aga on selliste oskustega inimestel palju kergem Eestis kohaneda.

Rahvusvahelise kaitse saamine ei ole välismaalasele ainuke võimalus Eestisse elama asumiseks. Kui inimene on varjupaigamenetluse ajal leidnud endale töö, siis saaks ta taotleda ka elamisluba Eestis töötamiseks ning ülejäänud pereliikmed tema juures elamiseks. (Valgu sõnul on töötamiseks mõeldud elamisloa saamiseks samuti spetsiifilised tingimused, nõuetele peab vastama ka töökoht ja ettevõtja. Samuti ei ole igasuguse töö puhul võimalik luba saada. – T. K.)

Kuna aga perekond taotleb varjupaika, siis tuleb meil järgida varjupaiga taotlemist käsitlevaid regulatsioone.

Tagasi üles