Viis päeva vabatahtlikuna põgenikelaagris

Postimees.ee
:

Eestlanna Anni Lepik veetis detsembris viis päeva Horvaatias Bosnia ja Hertsegoviina piiri lähedal Slavonski Brodis vabatahtlikuna põgenikelaagris, kus ta abistas Euroopasse jõudnud põgenikke.

Praegu on Anni Lepik tagasi Horvaatas, kus ta aitab taas vabatahtlikuna põgenikke. Postimees avaldab autori loal detsembris põgenikelaagris olles kirjutatud päeviku.

Detsembri esimene nädal. Kell on umbes 2 öösel. Temperatuur paar kraadi alla nulli. Seisame paarilisega platvormil ja vaatame, kuidas bussid saabuvad, inimesed väljuvad ja võtavad järjekorda. Iga 5-10 minuti tagant uus buss. Peale viienda saabumist peame platvormilt lahkuma ja suunduma laoruumi, sest tänases vahetuses on meie ülesandeks viia laoruumist valgesse telki asju, mida seal vajatakse. Raadiosaatja teel annavad nad teada, mida vaja ja meie jookseme. Peamiselt küsivad nad jalanõusid. Kahjuks on just neist kõige suurem puudus...

Oleme vabatahtlikena abiks Horvaatias, Slavonski Brodis asuvas põgenikelaagris. Täna on minu esimene öövahetus. See ei jää viimaseks. Kokku olen siin 5 päeva. Iga päev saabub üle tuhande inimese. Varem - novembris, siis kui laager avati oli see arv 7000-8000 ringis. Kuid nüüd lubatakse riiki põgenikke vaid Iraagist, Süüriast ja Afganistanist. Rongid väljuvad Serbiast, Horvaatiasse saabudes istutakse ümber bussidesse (sest hetkel rongid otse laagrisse ei sõida), nad saabuvad Slavonski Brodi, kus toimub registreerimine, pakutakse arstiabi kui vaja, ning valges telgis saavad nad toidupakikese (paraku mitte sooja toitu) ning võimalusel uued jalanõud, soojemad riided, mütsid-sallid-kindad.

Ütlen «võimalusel» kuna jalanõud saavad tavaliselt esimese tunni jooksul otsa (kui veab!), talveks sobivamate jopede ja kampsunite, samuti sokkidevarud peavad kauem vastu. Kuid mitte alati. Õnneks tuleb annetusi pidevalt juurde. Kuid alati võiks olla rohkem... Ühe vahetuse jooksul (kui laagrisse saabub tuhatkond inimest) peame ütlema lugematuid kordi «No more shoes, sorry». Ja üritame anda vähemalt soojema sokipaari, vaadata, et neil oleks kindad, müts, sall.. Samas nähes nii paljusid neist kandmas kingi, mille tallad lahti, kannad maha tallatud (et nad üldse jalga mahuks), osad läbi vettinud, osad teibiga parandatud, eelmisel nädalal nähti ka inimesi varbavaheplätades...

Valges telgis pole neil kaua aega ette nähtud. Ei ole harvad juhud, kui vabatahtlikud ei jõuagi neile sobivaid riideid leida (vaid vahetuse algul on suuruste osas mingi süsteem, hiljem on seal suhteliselt kaos). Valgest telgist läbi ja tagasi bussidele ning edasi rongile, mis viib nad Sloveenia poole. Ja sealt? Meile öeldakse, et peamiselt Saksamaale, Prantsusmaale.

Kohal on Punane Rist ja mitmeid organisatsioone, mille kaudu vabatahtlikud abiks saavad olla. Ühe taolise kaudu saabusin minagi siia, koos sõbrannaga. Selles organisatsioonis vahetuvad inimesed tavaliselt iga 5 päeva tagant. Meie praeguses grupis on lisaks koordinaatorile 6 inimest: kaks horvaati, kaks hispaanlast, leedulane ja mina. Teiste organisatsioonide vabatahtlike hulgas kohtame inimesi Skandinaaviast, Saksamaalt, Prantsusmaalt, Austraaliast, Suurbritanniast, USA-st, Bosnia ja Hertsegoviinast, Hollandist jne. Kõigi nende inimeste sooviks on abiks olla. Nii palju kui võimalik. Vabatahtlike ülesanneteks ongi valges telgis riiete, jalanõude jmt jagamine, laoruumis annetuste sorteerimine. Kahe vahetuse jooksul, inimeste saabumist oodates, pakime näiteks sadu ning sadu hambaharja-hambapasta komplekte.

Hetkel põgenikud laagris ei peatu, vaid lihtsalt lähevad siit läbi. Kuulsime, et varem nad peatusid seal kauem, päeva-paar. Selleks on ette nähtud sektorid - hiiglaslikud telgid. Osad sektoritest on täis kõledaid narivoodeid, puidust alus ja kõik. Osades on lamamistoolid. Sektorites on soojendus, kuid ma ei sooviks seal ööbida. Õnneks ma ei olegi selleks sunnitud. Põgenikel paraku see võimalus puudub. Kuna laoruumis on meil üpris palju magamisaluseid ja magamiskotte, siis eeldan, et need antakse põgenike kasutusse kui nad peavad seal ööbima. Ma loodan. Laagri ligidal on jõgi, ja see teeb õhu rõskeks ja külmemaks.

Viimasel päeval on tekkinud viivitus ning kaks sektorit on inimesi täis, kes ootavad seal mõned tunnid oma bussi. Selles vahetuses ei ole me valges telgis, vaid lähme otse inimeste sekka sektoritesse. Horvaadist sõbranna küsib (kuna inglise keelt nad kõik ei kõnele) enne sektoreid valvavatelt politseinikelt, kas võime seda teha - aga palun, luba antakse. Uurivad ka muuseas, kust ma pärit olen, vastus üllatab neid (ehk olen seal esimene eestlane?) aga soovivad jõudu ja ütlevad, et oleme tublid. Igatahes - sektoris olles otsustame alustada lastest - kas neil on mütsid, sallid, kindad. Mis seisus on jalanõud, joped, jne. Esimese kolme minuti jooksul oleme lastest ümbritsetud, üritame meelde jätta, kellele mida tarvis, mis suuruses jalanõusid. Need, kes oskavad inglise keelt, on tõlkideks ning ütlevad, mida nende õel, vennal või sõbral vaja on. Enamik neist küll näitab oma riiete peal, mida vaja - osutavad kingadele, näitavad auke jopes - ja pealegi, katmata pead ja paljad kaelad ning käed ei vaja mingit tõlget. Kuna laoruum on mõnesaja meetri kaugusel ja ainus viis sealt asju sektorisse tuua on lihtsalt käes/kottides, siis teemegi seda ja kiirustame tagasi sektorisse. Peale teist käiku otsustame lihtsalt tuua nii palju kindaid-mütse-salle kui jaksame ja kui teksad või pusa on vales suuruses, siis pole ka probleemi - kohe leidub nendele teine omanik. Muide, kogu aeg olime ümbritsetud vaid lastest ja emadest, kes soovisid sülelastele mütse, salle. Mehed hoidsid eemale ning vaid neist möödudes (teel laoruumi ja tagasi sektorisse) näitasid nad, mida neil tarvis oleks, osutades jalanõudele, paljastele kätele ja öeldes «Miss, please». Paraku jalanõud olid tol päeval täiesti otsas, nii et me saime vaid kurvalt pead raputada. Ning tagasi sektorisse saabudes anda vähemalt kindaid, sokke. Varsti selgus üks väga häiriv tõsiasi - põgenikud, kes ütlesid meile oma soove, olid väljas, telkide ees. Me ütlesime neile, et tuleme varsti tagasi - ja ka olime - kuid selleks ajaks olid nad kõik aetud telkidesse sisse. Ehk siis võimatu leida üles need, kellele sa mõne minuti eest lubasid, et tood sooja kampsuni või mütsi. Mul ei ole sõnu, kui rusuvalt see mõjus. Ja nii kordus uuesti ja uuesti. Me ei saanudki aru, miks neil kästi telkidesse minna. Seal pidid nad niikuinii veel ootama, kuni bussid saabusid. Lõpuks oli see nii masendav, et iga kord kui ma laoruumi läksin, ütlesin endale, et see on viimane kord, ma viin vaid need asjad sektorisse (mitte et ma leiaks «õiged» inimesed üles) ja siis kõik, lähen pausile, ei suuda enam. Ja nii mõtlesin ma vähemalt tunni, kui mitte kauem.

Vabatahtlike juhendis oli ka kirjas, et kui olukord on liiga stressirohke, liiga masendav, siis on täiesti okei öelda «kõik» ja minna eemale, oma organisatsiooni puhkealasse ja ei ole probleemi. Viimane asi, mida põgenikel vaja näha, on endast väljas vabatahtlikud. Aga ma tahtsin kogu aeg tagasi minna, sest ma leidsin laost viimase saapapaari (mida kandsin läbipaistmatu kilekoti sees, et keegi ei küsiks neid endale). Tahtsin anda need ühele naisele, kes küsis oma lapsele mütsi (see oli õnneks kohe anda) ja seejärel uuris, kas meil oleks talle endale jalanõusid. Teadsin, et viimase vahetusega olid pea kõik jalanõud läinud. Aga vastasin, et lähen ja proovin leida midagi - ta kandis lahtisi suvekingi, mille sees olid sinised prügikotid. Temperatuur väljas paar plusskraadi.

Kahjuks selleks ajaks, kui ma saabastega tagasi sektorisse jõudsin, ei leidnud ma teda enam üles. Ja nii iga kord, kui uute asjadega saabusin - üritasin teda silmata, aga sadade inimeste seast teda leida ei õnnestunud.

See on peamine põhjus, miks ma vahetuse lõppedes teistest eemaldusin ja pisaratele vaba voli andsin. Ja mul oli hea meel, et see oli viimane vahetus. Rohkem poleks lihtsalt suutnud.

Kokkuvõttes oli see kogemus ausalt öeldes väga raske. Aga ma olen väga õnnelik, et ma sain seal olla. Näha ise oma silmaga, mis oludes nad reisivad, kuulda killukesi nende lugudest. Ja parim osa? Särav naeratus 3-aastase tüdruku näol, kui ta mõlema käe pöidlaid püsti hoidis ja ütles «thank you» - leidsime talle uued soojad saapad. Ja ta ei olnud selles suhtes mitte mingi erand – kõik, keda saime aidata, olid selle eest väga tänulikud.

Jaanuari esimene nädal. Istun kohvikus, Tšehhi Vabariigis (olen siin alates septembrist välisõppes). Ühiste sõprade kaudu tutvusin siin õppiva Süüriast pärit noormehega, kes oli rõõmuga nõus mulle õpetama natuke araabia keelt. Ta ise ja ta perekond on ka põgenikud, nüüd üle Euroopa laiali pillatud. Teadsin juba Slavonski Brodist lahkudes, et tahan sinna tagasi minna. Siis kui on olnud aega natuke toibuda. Nüüd, kuuldes selle noormehe lugu, on see soov veelgi tugevam. Sellepärast tahangi õppida natuke araabia keelt - et osata kasvõi lihtsalt teretada. Lisaks tähtsaim sõnavara nagu saapad, kindad, müts, sall jne.

Räägime muuseas ka Eestist. Ta küsib, milline on suhtumine põgenikesse. Vastan, et mitte just roosiline. Ta pole üllatunud. Siis ta küsib mult, miks ma üldse kõike seda teen - põgenikelaagris vabatahtlik, araabia keel, üleüldine huvi. Eesti on ju kaugel põhjas, põgenikud sinna ju minna ei tahagi - miks siis mulle eestlasena see teema üldse korda läheb? Minu vastus - kuidas saab sellest mitte hoolida? Põgenikud ei ole terroristid, nad on täiesti tavalised inimesed - nagu me kõik. Nad soovivad elada turvalises keskkonnas, nad tahavad olla õnnelikud, nad tahavad, et neil ja nende lastel oleks tulevik. Ja nad väärivad seda. Ja ka nende, just nagu ka meie endi, seas on erinevaid inimesi. Kuid lahterdada kõik põgenikud automaatselt ohuks meie heaolule...tõsiselt?

Kirjuta toimetajalePrindi
Artikli märksõnadHorvaatiapõgenikelaager
Samal teemal
Sisuturundus
Elu24
EESTILE JÄI PRESIDENT VALIMATA
Võrkpall
Presidendivalimised
Elu24
Reporter.ee videolood:
EESTILE ÜLEEILE PRESIDENTI EI VALITUD
Gallup

Mida arvad presidendivalimiste nurjumisest valimiskogus?

Küsitluses on osalenud 12152 inimest
Viimased uudised
TarbijaKõik
VideoKõik
Teadus ja tehnikaKõik
MajandusKõik
MaailmKõik
SportKõik
NaineKõik
TervisKõik
Gallup

Küsitluses on osalenud  inimest
Maa eluKõik
TallinnKõik
Tartu PostimeesKõik
48h populaarsemad teemad
Tänane lehtKõik
ArvamusKõik
KultuurKõik
ReisKõik
KoduKõik
LemmikKõik
VIIMASED GALERIID
SOOV.EE
Sünnipäevad

Palju õnne!

Marianne Mikko

55

Marianne Mikko

poliitik

Tõnis Erilaid, 73

ajakirjanik

Einar Soone, 69

vaimulik

Väino Laes, 65

näitleja

Mart Saarso, 53

purjetaja

Jaan Sööt, 52

muusik

Martin Müürsepp, 42

korvpallur

Lavly Perling, 41

prokurör

Taavi Rõivas, 37

peaminister

Hans Väre, 37

Sakala peatoimetaja

Lenna Kuurmaa, 31

laulja

Horoskoop
SetomaaKõik
60 PLUSSKõik
Arhiiv
Pärnu
Viljandi
Rakvere
Paide
VALGA
Liitu Postimehe uudiskirjaga ja ole kursis päeva olulisimate uudistega!
Vali omale meelepärased teemad:
Aitäh, et liitusid
Postimehe uudiskirjaga!
Juba homme jõuab esimene uudiskiri sinuni.
TAGASI POSTIMEHE LEHELE