Nad tulid Eestile appi. Mis neist on saanud?6

Priit Pullerits
Priit Pullerits, vanemtoimetaja
:

Veerand sajandit tagasi kuulsid paljud piiri taga üles kasvanud ja tegutsenud eestlased isamaa kutset. Nad tulid koju, et anda vaba Eesti hüvanguks oma panus. Arter uuris nende nüüdseid tegemisi.

Jüri Toomepuul käib aeg-ajalt ohtlikke külalisi. Nad saabuvad mööda jõge soistelt, vanade puudega kaetud aladelt ning roomavad tasakesi üle muru tema akna alla. Aga Toomepuu (85) võtab olukorda rahulikult. Nagu on kohane vanale sõjamehele, kes võidelnud nii Koreas kui ka Vietnamis Mekongi deltas.

Need kutsumata külalised, alligaatorid, on hirmutavad, tihti ligi neli meetrit pikad. Aga nendega tuleb arvestada, kui elad päikeselises Floridas. Toomepuu, kes on kirjutanud end värskelt taasiseseisvunud Eesti ajalukku ühe tollase värvikama poliitikuna ja ennekõike sellega, et kogus 1992. aasta riigikogu valimistel Võru-, Valga- ja Põlvamaal kolmandiku sealsetest häältest (16 904), kolis Chicagost Florida läänerannikule Tampa lähistele selle kümnendi algul. Tema kahekorruselise eramu tagant voolab läbi Hillsborough’ jõgi, kust alligaatorid tal pahatihti külas käivadki.

Jüri Toomepuu. Foto: Peeter Langovits

Eesti uuesti vabaks saamine tõi 1990. aastate algul siia tagasi paljusid, kes olid lahkunud Teise maailmasõja aegu (nagu Toomepuu) või sündinud siit pagenud vanemaile (nagu president Toomas Hendrik Ilves). Paljud neist on Eesti lähiajalukku jätnud oma jälje. Mõned tegutsevad aktiivselt veel nüüdki, ent enamik varanaasnuist ning kõrgele kohale jõudnuist on tänaseks laia avalikkuse silme alt taandunud.

Kaks tosinat aastat tagasi rekordilise häältesaagiga hiilanud Toomepuu on viimastel aastatel pühendunud kirjutamisele. Tunamullu avaldas ta raamatu «Eesti lähiajaloo kolm põhiprobleemi, kolmkümmend kolm lahendust», kus on enda sõnul pannud kirja enam-vähem kõik, mida oskab sünnimaa püsimiseks soovitada. Kaks aastat varem avaldas ta raamatu «Naer on terviseks! Lõbusaid lugusid Eesti käkkikeerajatest», praegu paneb paberile järjekordset teost, «Kahekõned Kalevipojaga». «Mul õnnestus Kreutzwaldi põrgu asukoha kirjelduste ja GPS-navigaatori abil Kalevipoeg põrgu väravas üles leida,» avaldab Toomepuu Arterile. «Olen temaga nüüd sageli vestelnud. Loodan raamatuga maha saada selle aasta jooksul.»

Poeg Aldo, lisab Toomepuu, võttis kuulda tema nõu ning lahkus pärast kahte missiooni Iraagis ja ühte Afganistanis sõjaväest. Elab nüüd isa maja teisel korrusel ja õpib kodunt paari miili kaugusel Lõuna-Florida ülikoolis küberjulgeoleku alal magistrantuuris.

Turnee üle ookeani

Kui jätta president Ilves arvestusest välja, siis jõudis piiri tagant naasnuist ilmselt kõrgeimale kohale Aleksander Einseln, kes sõdis samuti ameeriklaste ridades Koreas ja Vietnamis nagu Toomepuugi ning juhatas 1990ndate esimesel poolel kaks ja pool aastat Eesti kaitseväge. «Planeerisin pühendada sünnimaale kaks aastat ja arvasin, et sellest peaks piisama, et kaitseväe ülesehitamine õigetele rööbastele suunata,» meenutab Einseln (84). «Reaalsus on aga see, et tulin ja jäin.» Ta elab tänini Tallinnas, Tõnismäel, ainult sada meetrit eemal majast, kus sündis. Tal on siin perekond, kaks lapselast ja lähedased sõbrad.

Aleksander Einseln. Urmas Luik / Pärnu Postimees

Oma praeguste tegemiste kohta ütleb Einseln: «Eks ma püüan püüda päeva ja minu sünniaastaga inimesel kulub selleks põhiline osa ajast.» Eesti poliitikaga ta pistmist ei tee, kuigi valutab enda sõnul endiselt südant sünnimaa käekäigu pärast.

Mart Laari esimeses valitsuses oli ligi aasta kaitseminister Rootsist pärit ajalooprofessor Hain Rebas. Nüüd on ta juba kaheksa aastat pensionil, elab Göteborgis, ent tegutseb ikkagi mitmel rindel. Ta kuulub Göteborgi rahvaülikooli programmikomisjoni ja kogu maailmas rootslust edendava ühenduse juhatusse, veab kodulinnas Eesti Üliõpilaste Seltsi ning samuti akadeemilise meeskoori tegevust. Ta on viinud koori mitmele rahvusvahelisele kontserdireisile, selle aasta lõpus plaanib turneed Ühendriikidesse ja Kanadasse. Rebas käib Eestis kolm-neli korda aastas, viimati oli ta siin selle kuu algul, mil Õpetatud Eesti Selts valis ta oma auliikmeks.

Ühtlasi jätkab Rebas (73) julgeolekupoliitiliste artiklite kirjutamist. Neid on avaldanud ka Rootsi suuremaid päevalehti Svenska Dagbladet. Lisaks valmis tal hiljuti pikem uurimus, kas lood selle kohta, kuidas saarlased põletasid 12. sajandi lõpus maha Sigtuna, vastavad ikka tõele. Rebase järeldus kõlab: «1187. aastal ründasid saarlastest mereröövlid Sigtuna linna, nii et sellest jäi märk ajalookirju­tusse, tekitamata siiski nii suurt kahju, et see oleks linna edasise eksistentsi ohtu seadnud.»

Rebasel on tervelt kaksteist lapselast, neist vanim 15 ja noorim alla aastane. «Möllajad,» ütleb ta nende iseloomustuseks. «Kõik on vaja panna suuskadele, õpetada lööma tennises korrektset rebitud tagakäelööki.»

Elamislubade müügi skandaalini veidi üle nelja aasta tagasi kuulus Rebas IRLi, aga seejärel astus välja. «See oli absoluutselt liig,» põhjendab ta. Nüüd on ta Vabaerakonna liige.

Kolm korda pensionile

Tiit Vähi esimeses valitsuses oli pool aastat välisminister ja seejärel Eesti Erastamisagentuuri juht Jaan Manitski, kes oli samuti nagu Rebaski koos vanematega sõja jalust Rootsi põgenenud. Eelmise kümnendi algusest on ta laialt tuntud kui Viinistu kunstimuuseumi ja kultuurikeskuse omanik ning arendaja. Alles nädal tagasi, viibides ise Türgi külje all Kreekale kuuluval Kosi saarel, pidas ta teatrirahvaga läbirääkimisi, et tuua suveks Viinistule kolm etendust, aga ka kontserte ja näitusi. «Kõik lepped tuleb varakult lukku lüüa, et suveks oleks asjad korras,» lausub varem Rootsis mitmes finantsettevõttes töötanud Manitski (73). «Muidu oleks Viinistul ju igav, kui seal ei oleks inimesi käimas.»

Jaan Manitski. Foto: Toomas Huik

Kuigi Manitski on enda väitel juba kolm korda pensionile jäänud, jagub tal peale Viinistu tegevust mujalgi. Koos Rootsi ja Hollandi äripartneriga on tal kavas rajada Saku valda hipodroom – «Just toimus projektikoosolek,» avaldab Manitski –, peale selle on ta Tallinna Kalevi veekeskuse ja spaahotelli omanikke.

Manitski ütleb, et tal on veel üks töö, mida ta on teinud tervelt pool sajandit. See on laste kasvatamise töö. Tal on kaks poega, kellest noorem sai just 12, ning eelmisest abielust neli täiskasvanud tütart. «Mu abikaasa on liberaalne, mina olen vanaaegne,» tunnistab Manitski naerdes. «Kui vaidlema läheme, siis ütlen, et mul on 50 aastat laste kasvatamise kogemust.» Ühtegi erakonda ei ole ta eales kuulunud, ehkki kümme aastat tagasi nägi IRL teda oma presidendikandidaadina.

Laari esimeses valitsuses oli üle aasta rahandusminister ning hiljem kaks aastat peaministri nõunik Madis Üürike, veel üks Rootsi taustaga eestlane. Olgugi et ta täidab tänini rahandusministeeriumis eri ülesandeid, on tal sageli käimist ka välismaale. Euroopa Investeerimispanga audit committee esimehena tuleb tal lennata Luksemburgi vahet, Põhjamaade Investeerimispanga nõukogu liikmena sõita koosolekute pärast enamasti Helsingisse. Lisaks kuulub Üürike (73) jäätmefirma Ragn-Sells nõukokku.

«Mul on päris palju tegemist oma asjadega,» lausub Üürike. «Eks kunagi jään ikka pensionile, aga mitte praegu.» Tal saab tuleval aastal abielustaaži juba 40 aastat. Naisega ühiseid lapsi tal ei ole, aga kuna Üürikese abikaasal on esimesest abielust kaks last ja noil omakorda neli last, märgib ta: «Rootsis nimetatakse neid minu boonuslasteks ja boonuslastelasteks.»

Rootsis sündinud, õppinud ja ärijuhina töötanud Jaan Sven Männik sai Eestis laiemalt tuntuks Eesti Telekomi juhina ning seejärel viis aastat Eesti Panga nõukogu esimehena. Nüüdseks on tema ainus palgaline ametikoht Eesti riigi uue rahvusliku lennufirma lennukite valdusfirma Transpordi Varahaldus nõukogus. «Muidu elan pensionist ja vanast rasvast,» ütleb Männik (70) muheledes.

Ent erinevalt paljudest teistest ülemöödunud kümnendil Eestit vedanud eksiileestlastest sekkub Männik ka praegusesse poliitilisse ellu. «Kui tulin Eesti Pangast ära, oli mul tunne, et oleks vaja ühte uut erakonda,» meenutab ta kolme aasta tagust kevadet. «Tahtsin seda teha, aga ei teinud, sest tuli välja, et neid, kel oli sama mõte, oli päris palju.» Ta viitab Andres Herkelile, Mart ja Martin Helmele, Kristiina Ojulandile. Mullu suve hakul, vahetult pärast IRLi liikmeks astumist, kandideeris ta IRLi esimeheks, kuid jäi alla Margus Tsahknale.

Põhjuse, miks ühiskonnas endiselt aktiivne püsida, sõnastab Männik nii: «Eesti võiks natuke kiiremini areneda, kui ta praegu areneb, ja et seda mõjutada, tuleb olla poliitikas. Teisiti ei saa.» Ent teda paneb muretsema, et temaealisi inimesi kiputakse Eestis põlvkondade vahetuse loosungi all liiga kergekäeliselt maha kandma. «Küsimus ei ole selles, kui vana sa oled,» nendib Männik, «vaid selles, kas sul on Eesti rahvale midagi öelda, on sul oskusi, kogemusi ja energiat, et Eestit edasi viia.» Männik tunneb, et tal on, sest tütar Kristina (20) on just pesast välja lennanud ning poeg Jaan (18) lõpetab samuti kevadel gümnaasiumi.

Rumalused koos lastega

Riigikogu kahe koosseisu liige, Saksamaal põgenikelaagris sündinud Mari-Ann Kelam (69) elab Viimsis ning kuulub sealse valla volikokku. Viimasel ajal on ta püüdnud leida iga päev paar tunnikest, et kohendada inglise keelde oma mälestusteraamat «Kogu südamest», mis ilmus eesti keeles juba poolteist kümnendit tagasi. «See on väga suur töö,» tõdeb ta. «Vaja on viimistleda, lisada, maha tõmmata, toimetada.» Lisaks kuulub Kelam Raadio 7 ja rannarahva muuseumi nõukogusse. Homme avab ta Viimsis Püha Jaakobi kirikus oma fotonäituse.

Mari-Ann Kelam. Foto: Toomas Huik

Kõige elavamaks läheb Kelami hääl aga siis, kui saab rääkida neljast lapselapsest, kel vanust 6–10 aastat. «Mu suur huvi ja rõõm on lastega mängida,» kinnitab ta. Lisades: mõnikord koos nendega ka rumalusi teha. Abikaasa Tunne Kelami, Euroopa parlamendi liikme juures Brüsselis käib ta harva. Ühist aega veedavad nad parema meelega Viimsis, kus Mari-Ann Kelami sõnul on põnevam.

Saksamaal sündinud Jüri Estam, kelle hääl sai Eestis juba nõukogude ajal tuntuks Raadio Vaba Euroopa vahendusel ning kes lõi aktiivselt kaasa kodanike komiteede ja Eesti Kongressi tegevuses, toimetab nüüd Tallinnas kommunikatsioonikonsultandina. Lisaks on tal pooleli kahe raamatu käsikiri, mis käsitlevad Eesti pagulastemaatikat. «Julgen esitada arusaama,» avaldab Estam (64), «et Eestist ei põgenetud, vaid siin suruti inimesed kodudest püssitäägiga välja.» Veel teeb ta tõlketööd ning kirjutab kommentaare väliseesti lehele Vaba Eesti Sõna. Läänemaal on Estam soetanud koos kaasaga väikse Eesti-aegse talukoha, mille ülesehitamine nõuab tema sõnul, et pidevalt oleks vasar, saag või pintsel käes. «Palgid ja katus vajasid väljavahetamist,» kirjeldab ta. «Nii õpid armsal kombel Eesti traditsioonilist ehituskunsti tundma.»

Vahetust poliitikast on Estam hoidnud eemale. Ta ütleb otse, et see kibestumus, mille tekitas temas valimisliidu Parem Eesti tõrjumine 1995. aasta riigikogu valimiste eel, kestis temas tervelt kaks aastat. «Praegu ei näe ma erakonda, millega liituda,» lausub ta.

Aino Lepik von Wirén. Foto: Mihkel Maripuu

Nii mitmedki eksiilist saabunud püsivad poliitikas endiselt aktiivsed. Rootsis sündinud Aino Lepik von Wirén (54), kes alustas siinset karjääri valitsuse õigusnõunikuna ja tõusis riigisekretäriks, seejärel sai suursaadikuks Portugalis, Iisraelis ja Suurbritannias, on nüüd välisministeeriumis Euroopa ja Atlandi-ülese koostöö osakonna peadirektor. Tema poeg Illimar on justiitsministeeriumis kantsleri nõunik, tütar Mari õpib gümnaasiumis. Ameerikas sündinud Riina Kionka (55), kes saabus taasiseseisvumise alul tööle välisministeeriumi ning kellest sai selle sajandi algul suursaadik Saksamaal, on nüüd Brüsselis Euroopa Ülemkogu presidendi Donald Tuski välispoliitikanõunik. Tal on kaks last. Samuti Ameerikas sündinud K. Jaak Roosaare (61), kes on olnud nii Eesti Kongressi kui ka riigikogu liige, töötab Tallinna Ülikoolis rahvusvahelise õiguse lektorina. Ta on kuulunud aegade jooksul mitmesse erakonda, praegu on ta EKRE liige. (Arteril ei õnnestunud teda kätte saada, kuna ta oli sõitnud seoses ema matustega Ühendriikidesse.)
 

Mõnest omaaegsest tuntud nimest saab rääkida paraku vaid minevikus. Laari esimese valitsuse energeetikaminister, Kanadas õppinud ja insenerina tegutsenud Arvo Niitenberg suri 2003. aastal 68-aastasena Torontos. Eesti Kongressi liige, sotsioloogi ja ajaloolasena peamiselt Ameerikas tegutsenud Tönu Parming suri 1998. aastal samuti Torontos, olles 57-aastane. Tunamullu suvel läks 64-aastaselt manalateed küllap üks värvikamaid vabasse Eestisse naasnuid, varem Ühendriikides Raadio Vaba Euroopas ning hiljem siinmail välisministeeriumis töötanud Peeter Ristsoo, kes viimastel eluaastatel esines pigem sõumehena.

Kirjuta toimetajalePrindi
Sisuturundus
KAS PRESIDENT ON INIMENE
kas skandaalne viga?
aasta euroopa parlamendis
Gallup

Kas plaanid külastada oktoobris avatavat Eesti Rahva Muuseumi?

Küsitluses on osalenud 4196 inimest
elu24
naine24
Viimased uudised
TarbijaKõik
VideoKõik
Teadus ja tehnikaKõik
MajandusKõik
MaailmKõik
SportKõik
NaineKõik
TervisKõik
Gallup

Küsitluses on osalenud  inimest
MaaeluKõik
TallinnKõik
Tartu PostimeesKõik
48h populaarsemad teemad
Tänane lehtKõik
ArvamusKõik
KultuurKõik
ReisKõik
KoduKõik
LemmikKõik
VIIMASED GALERIID
SOOV.EE
Sünnipäevad

Palju õnne!

Reet Oja

60

Reet Oja

teleajakirjanik

Andrus Eelmäe, 60

näitleja

Imat Suumann, 52

maalikunstnik

Mart Einasto, 47

sotsioloog

Ingvar Pärnamäe, 39

poliitik ja riigiametnik

Horoskoop
SetomaaKõik
60 PLUSSKõik
Arhiiv
Pärnu
Viljandi
Rakvere
Paide
VALGA
Liitu Postimehe uudiskirjaga ja ole kursis päeva olulisimate uudistega!
Vali omale meelepärased teemad:
Aitäh, et liitusid
Postimehe uudiskirjaga!
Juba homme jõuab esimene uudiskiri sinuni.
TAGASI POSTIMEHE LEHELE