25. märtsil meenutatakse 67 aastat tagasi külmale maale viidud rohkem kui 22 000 eestlast. Repressioonidest ja ajaloost jutustades räägitakse pigem küüditatute lugusid ja vähem tuleb juttu küüditajatest. Vähesed teavad näiteks seda, et küüditamise organiseerijaid oli sama palju kui neid, kes 1949. aasta märtsis siit Siberisse saadeti.
Inimõiguste Instituudi teatel oli küüditamisele määratud inimeste nimekirjas ligi 9000 perekonda ehk üle 32 000 inimese. Neist kolmandikku ei saadud erinevatel põhjustel kätte: keda ei olnud kodus, kes varjas end, kelle elukoht oli muutunud. Loetud päevade jooksul saadeti Siberisse asumisele üle 22 000 eestlase. Nende eestlaste deporteerimist korraldas ligi 25 000 inimest: võimuesindajad – kellest paljude jaoks oli küüditamise organiseerimine ja läbiviimine tööülesanne, mida ei julgetud täitmata jätta –, sõjaväelased ja punameelsed aktivistid. Mitmed küüditajad said hiljem tehtud töö eest autasud.
Alates 1994. aastast saab Eestis küüditamist ametlikult inimsusevastaseks kuriteoks lugeda ja sellele kaasaaitamise eest kriminaalvastutusele võtta. Esimene kriminaalasi algatati 1995. aastal. Rohkem kui 40 aastat pärast deporteerimist oli aga suur osa siinseid küüditamisest osavõtjaid kas juba surnud või liiga kehva tervisega selleks, et kohtu ette astuda. Reaalset vanglakaristust ei ole keegi 1949. aasta märtsiküüditamises osalenutest saanud.
2006. aastal jõudis kahe küüditamises süüdimõistetu kaebus ka Euroopa Inimõiguste Kohtusse, mis ei võtnud kaebust menetlusse. Kirja pandi põhjalik selgitus ning sellest otsusest alates saab öelda, et kommunismikuriteod võrdsustati Lääne-Euroopas oluliselt rohkem teatud natsismikuritegudega.