Postimehe toimetuses hindasid ministreid nende esimese tööaasta lõppedes peatoimetaja asetäitjad ning uuriva, uudiste, arvamus-, majandus- ja välistoimetuse liikmed. Hea lugeja, mida arvad sina?
Anna ka enda hääl: Postimehe toimetus hindab kõige kõrgemalt minister Arto Aasa (5)
riigihalduse minister Arto Aas (RE) – 3,9
Peaministri isikliku sõna ja õla toel suutis Aas haldusreformiga riigikokku jõuda. Tasane tegutsemine, inimestega rääkimine, konfliktide vältimine ja usk kuni viimaste koosolekuteni, et asi saab teoks, veenab ka omavalitsusi, et sel korral saavad piirid nihutatud.
Aasa ambitsioonitus selle kõige juures tekitab aga kõhkluse, kas eesmärk oli ikkagi piisavalt kõrge või tuleb reformi mõne aja pärast taas reformima asuda. Postimees andis Aasale enim punkte avansina, nüüd tuleb haldusreform toimima saada.
* Ministrite töö hindamisel palume arvestada, et 1 on kõige kehvem ja 5 kõige parem hinne.
siseminister Hanno Pevkur (RE) – 3,8
On teada, et ta võitleb usinalt oma valdkonna eest, aga millegipärast ei kanna see kodupartei soosingut ja julgeolekuhaprust arvestades ikkagi vilja. Rahast on puudus politseis, päästeametis, kaitsepolitseis.
Tunnustada tuleb Pevkurit enam-vähem hakkama saamise eest pagulasteema maaletoomises ja haldamises, kuid eriline tunnustus selle eest, et ta ei teinud Eston Kohvri kojutoomisest isiklikku sõud ja poliitilist palagani.
välisminister Marina Kaljurand (parteitu) – 3,7
Ministriametit ja ministeeriumi oma presidendikampaanias naerusuiselt ära kasutava Kaljuranna puhul jääb selgusetuks, milline on tema visioon, tema poliitika. Välisministeerium armastab teda ja tegemist on olnud tubli diplomaadiga.
Parteitu ministrina paistab silma tema poliitiline kogenematus, kuid vaieldamatult on tegemist äärmiselt sooja inimesega, valitsuse poiste seas emafiguuriga. Eesti laevakaitsjaid Indis ega Eesti ettevõtjat Venemaal pole seni õnnestunud tagasi koju tuua.
haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi (RE) – 3,6
Valitsuse sotsiaalmeediaminister, kes blokeerib Facebookis mõnuga oma kriitikuid. Ei lase end tundlikust ministriportfellist segada ega isiklikku mainet rikkuda ja rokib endiselt. Kuid kas peale erakoolide on veel midagi? Jaak Aaviksoo lükkas omal ajal asjad käima ja Ligil tuleb neid lihtsalt jätkata.
Õpetajate palka suudeti läinud aasta tõsta, kuid lisa ei paista enam tulevat. Samas on tunda, et õpetajad on tema selja taga ja õpetajate eest vähemalt püüab Ligi võidelda.
majandus- ja taristuminister Kristen Michal (RE) – 3,5
Minister, kes teeb ja toimetab, ning jääb ettekujutus, et ta teab ja oskab, aga ikka kammitseb kahtlus, kas kõik on nii, nagu näib. Kahtlus, kas sukasääresummad ja ämmakapid on lõplikult kadunud. Suutlikkus Eesti rahvusfirma Estonian Airi pankroti järel sujuvalt uus firma luua väärib tunnustust.
Samuti on ta ette võtnud riigifirmade nõukogude luhvtitamise. Uueks suureks väljakutseks saab sügisel Leedost tühjaks jäänud praamimajanduse navigeerimine.
kaitseminister Hannes Hanso (SDE) – 3,3
Parteiliste vangerduste järel kaitseministriks saanud kirikuõpetaja häälega Hanso puhul ütlevad mitmed temaga välisreisidel kaasas käinud, et ta on diplomaadina tugevam kui talle koha loovutama pidanud Sven Mikser.
Samas oodatakse temalt rohkem välispoliitilist analüüsi ja kirjeldusi kaugetest maadest. Oma jope, kuid mitte poliitik. Tal puudub justkui loomuomaselt poliitiline agenda. Väljapool tugev, riigi sees mitte nii väga.
justiitsminister Urmas Reinsalu (IRL) – 3,2
President Lennart Meri algatatud murtud rukkilille kampaaniast igas ametis oma kuuetaskusse õisi noppiv Reinsalu on veidi populistlik ja silmakirjalik – ühel hetkel ütleb, et seadusi tehakse liiga palju, aga kui tekib väiksemgi probleem, siis tekib kihk kõik seadustesse raiuda.
Aasta lõpus pani kulme kergitama soov keelustada riigiasutustes burkade kandmine. Karmide karistuste mees. Veendunud, et tarkust saab tagumiku kaudu inimestesse süstida. Vali kord ja vitsahirm.
kultuuriminister Indrek Saar (SDE) – 3,2
Kaval poliitik, kes jätab kultuurirahvale küll positiivse mulje, aga ei tee suurt midagi, ei julge ette võtta ühtegi kultuuripoliitiliselt vajalikku sammu, kuna nii emotsionaalses valdkonnas on kerge kaotada hääli ja siis ei aita ka valimiseelne osalemine «Õnne 13s», kust tema tegelaskuju on praegu taas kadunud.
Saare kavalust näitab kirjanikupalga loomine, mis on riigile odav, aga ei lahenda tegelikke muresid, kuid avalikkuse jaoks kõlas see kenasti. Käärid käes, ootab ta kindlasti juba ERMi avamist Tartus.
sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna – 3,1
Vähemalt retoorikas on Tsahkna reformimeelne. Talle on omane hingehoidlikke vestlusi pidada ja inimesi ära kuulata. Tema saavutusteks on abivahendite reform, töövõimereformi käima lükkamine, elatisabifondi küsimuse jõudmine valitsusse.
Samas on ta jännis oma erakonnaga, tema jõud ei käi sageli fraktsioonist üle ja see kahandab veenvust. Kui pagulaskriisi alguses näis tema kõige usutavama eestkõnelejana, siis sügiseks oli ta selle rolli käest andnud.
keskkonnaminister Marko Pomerants (IRL) – 3,1
Ministriametisse asudes eeldati Pomerantsilt vähemalt 56 pomeriimi minutis, kuid minister paistab silma äärmise silmapaistmatuse ja tagaplaanil tegutsemisega. Ta on pildilt kadunud, ehkki ministriamet annab suurepärase võimaluse uusi valimisi silmas pidades häälte nimel pingutada.
Jääb mulje, justkui ei sooviks Pomerants enam üldse poliitikas jätkata. Tema saavutuseks jääb töö põlevkivimajandusega, kuid tegemist on asjaga, mis tuli lihtsalt ära teha.
rahandusminister Sven Sester (IRL) – 3,1
Jumala ja partei abiga ministriks saanud Sester oli nurgeline tüüp, kellest ministriametiga on pungunud ümar pintsaklipslane. Ta ei väljenda end maksu- ja fiskaalpoliitikast rääkides arusaadavalt, samas pole ka lollusi teinud. Õnneks lammutati tema ajal maha ainult rahandusministeeriumi hoone, mitte maja sisu.
Jäi meelde vankumatuna maksutõusuvõitluses. Kuulates ametnike juttu hirmust majandusnäitajate pärast, võib arvata, et peagi seisab Sesteril ees tõehetk: kuidas tekitada riigieelarvesse ei millestki midagi.
peaminister Taavi Rõivas (RE) – 2,7
Kirevale sokidiplomaatiale ja Eesti müügile keskendunud peaminister on püüdnud näida veenva läbirääkijana, kuid erimeelsused koalitsioonis jätavad arenguruumi. Nišimajandusele pühendunud Rõivas sai väga hästi hakkama USA jutusaates ja tutvustab ettevõtjatele usinasti maailma.
Võrreldes esimese ametiajaga on Rõivas kindlasti arenenud. Ta on suutnud küll valitsust koos hoida, kuid teravatest ühiskonnateemadest hoiab isiklikult pigem kõrvale.
tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski (SDE) – 2,7
Sotside juhiks saanuna laia joonega valitsusse tulnud Ossinovski on tuntud oma kompromissitusega. Ta on olnud üks kiiremaid ametiõppijaid, kuid just seesama teadlik vastandumine ja vastutöötamine nullivad tema suured plaanid.
Nimetades alkoholitootjaid surmakutseriteks, ütles Ossimovski välja, mida mõtleb, kuid teenis seejuures ettevõtjate pahameele. Samas oli alkohol see päästerõngas, mille külge ministriks saades kõlavalt klammerduda ja midagi ära teha.
maaeluminister Urmas Kruuse (RE) – 2,5
Kruuse tugevuseks on enda kiire valdkonnaga kurssi viimine. Samas on tegemist võimuliidu vallandajaministriga. Aasta alguses, seakatku järellainetuses lasi ta lahti veterinaar- ja toiduameti juhi Ago Pärteli.
Ameti töötajad nõudsid juhi tööle ennistamist. Samuti ei olnud ta rahul loomsete jäätmete käitlemise tehase juhtkonnaga. Öeldakse: konjunkturist, kes omasid ei toetanud.
ettevõtlusminister Liisa Oviir (SDE) – 2,1
Ministripoolik, kelle puhul ei teagi, millega ta täpselt tegeleb. Ülearu vaimustuses pole ministeerium ega ka sotside fraktsioon. Millised on tema ülesanded? Ettevõtjate poolt on kuulda kurtmist, et ta ei suuda väliskohtumistel arutelusid sisukalt suunata.
Kogenematuse taha on jäänud seega nii mõnedki head võimalused. Ehk liidaks uuesti ministeeriumi ja pakuks osaministri kohta?