Sportlaste arstlik kontroll peaks olema senisest põhjalikum
Juhtkiri: enne kui juhtub
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oli aegu, kui kuni teatud vanuseni tuli näiteks Tartu suusamaratonist osavõtuks esitada arstlik tõend. Õnneks on möödas need ajad, kui rahvaspordiüritustel kaasalöömiseks peab mingi paberi ette näitama, ja inimesed saavad lihtsalt liikumisrõõmu nautida.
Äsja tunnistasid Prantsusmaa arstid tippspordiks kõlbmatuks Eesti võrkpallikoondislase Kristjan Sikaste, kes võis seni Eesti meistriliigas ja koondisegi eest rahumeeli mängida. Ja Eesti Võrkpalliliidu peasekretär Henn Vallimäe möönab, et Sikaste läheks siin praegugi tõenäoliselt arstlikust kontrollist läbi, sest prantslased võtsid tulevast palgalist mängijat kui võistlushobust, kes peab enne «ostmist» kõigiti korras olema.
Eesti spordi tegelikkus on aga see, et ega keegi täpselt tea, kui hea tervisega või kui ohtlike hädadega, näiteks kaasasündinud südamerikkega poisse-tüdrukuid ja noormehi-neide meil pidevalt suurtel koormustel harjutab ja võistleb. Samas peaks iga alaliit enne sportlasele litsentsi andmist saama erialaspetsialistidelt kinnituse, et atleedi tervis lubab tal võistlustel ja treeningutel endast kõik anda.
Seepärast tasuks eeskuju võtta näiteks korvpalliliidult, kes nõuab nii meistrisarjas kui noortesarjades osaleda soovijatelt litsentsi saamiseks arstitõendit, kusjuures see peab olema võetud ühelt aktsepteeritud meditsiiniasutuselt. Liiga ehmatav oli mõne aasta tagune juhtum, kui Tallinnas turniiril suri rootsi koolipoiss või kui USAs kukkus platsil kokku Eesti koondise vaateväljas asunud Bogdan Konontšuk. Või võtkem andekas korvpallur Indrek Ruut, Rapla korvpallikooli praegune treener, kes 2001. aastal 27 aasta vanuses pidi kaasasündinud südamerikke tõttu karjääriga hüvasti jätma.
Spordis on tähtis osavõtt, võit veelgi tähtsam, ütles Eesti Olümpiakomitee president Mart Siimann Pekingi olümpiamängude eel. Seda, et hea sportlane on võitev sportlane, asutakse lastele juba noorteklassides pähe taguma. Üleüldine edukultus, ja seda mitte ainult spordis, sunnib kogu aeg pingutama. Endale armu andmata.
Treenereid hinnatakse selle järgi, kui edukad on nende sportlased, vähem selle järgi, kui palju terveid ja tublisid ning töökaid noori on nad üles kasvatanud. Edu on osa suuremast pearahast. Ent kõige selle juures ongi oht tuua juba varakult ohvriks noore sportlase tervis. Näiteks kahe aasta jooksul kontrollitud 7–19-aastastest jalgpalluritest vajas lisauuringuid 60 protsenti, ütleb spordiarst Mihkel Mardna.
Hirmutavad arvud ja seda seepärast, et praeguse süsteemi juures tuleb meil vaid oletada, mis nendega kõik võiks juhtuda, kui nad suunduksid suurde, täiskasvanute sporti, kus koormused on hoopis teised.