Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Vaikse tänava tülgastav saladus: majaperemees pidas keldris orja

27
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kaido Mosen kolm aastat tagasi Peetri turule nurgakivi panemisel. | FOTO: Margus Ansu

Räbaldunud riietes ja toidujäänustest elus püsinud inimvare, keda peeti orjana Tartu Vaiksel tänaval asuva hoone keldris, seejärel kütmata toas. Praegu 51-aastane naine sai pidevalt peksa, kogu tema invaliidsuspensioni ja sotsiaaltoetused võttis aga orjapidaja endale.

Kui kelm ja varas Kaido Mosen (47) poleks politseile muude kuritegudega vahele jäänud, jäänuks ka orjapidamine saladuseks. Aastate jooksul nägid seda kõike – ka peksmist – pealt tema lapsed, abikaasa ning sõbrad ja tuttavad, viimaste ees üritas ta küll orjaga leebem olla.

Esimene ülekuulamine orjana peetud naisega toimus mullu aprillis. Olgu tema nimeks selles loos Lea.

«Kas te olete nõus rääkima enda elust ja tööst Kaido Moseni juures?» küsis uurija. «Ma olen nõus rääkima kõigest, kui mul on võimalus Kaido juurest lahkuda,» vastas naine.

Uurija lubas pakkuda Leale kohe ja praegu riigi abina elamispinda, ent inimkaubanduse ohver oli ikka umbusklik. «Kui ma ainult saaks minema sealt, siis ma olen nõus rääkima. Kui ma peaks Vaiksele tänavale tagasi minema, siis ma ei saaks teile rääkida millestki, sest ma kardan Kaidot. Kaido hakkaks mind sõimama ja terroriseerima.»

Kohutavas seisundis ohver

Mullu aprillis saabus inimkaubanduse ohvrite varjupaika Lea. Varjupaiga töötaja kirjeldas teda uurijale nõnda: «Ma ei ole nii hullus tervislikus ja psüühilises seisus inimest veel varem näinud,» alustas tunnistaja. «Kui ta meile saabus, siis olid temal tasakaaluhäired, nähtavalt oli ta nälginud. /.../ Siis tema käed ja jalad olid paistes ja tumelillat värvi. Samuti nägu oli paistes ja huuled paistes ning lillad. Tõenäoliselt siis suuresti sellest, et on pikemaajaliselt viibinud külmas. /.../ Tema hammaste olukord oli väga jube. Kui saime teda hambaarsti vastuvõtule, siis tuli temal suust tõmmata 15 hammast ja hambaravi on käesoleval hetkel veel pooleli.»

Ligi viis aastat orjuses elanud naine kirjeldas ülekuulamisel oma elu. Moseni juurde elama sattus ta 2010. aasta suvel, kui tema elukaaslane suri – omanik viskas naise üürivõla tõttu korterist välja. Just sel aastal lõpetas naine ka joomise. Pole olnud tal kerge ei lapsepõlv ega elu vägivaldse ja alkohoolikust endise elukaaslasega.

Niisiis ei olnud Leal 2010. aastal ilmas enam mitte ühtki inimest, kellele toetuda. «Mul ei olnud ju kuhugi minna, mind visati üürikorterist välja,» rääkis ta. Niisiis kutsus Mosen Lea ise enda juurde elama, ja ehkki ta ei soovinud tema juurde kolida, ei jäänud ka muud üle.

Raha läks orjapidajale

Invaliidsuspensioni võttis Mosen endale. «Alguses oli nii, et ma käisin koos Kaidoga pangas, võtsin enda arvelt raha maha ja andsin sularaha autos Kaidole, et keegi teine ei näeks. Nüüd käib Kaido ja võtab ise minu kaardiga automaadist raha.»

Mosen võttis niimoodi aastate jooksul kontolt välja üle 17 000 euro. Lisaks sellele kasutas ta Lead variisikuna, et võtta auto tagatisel kiirlaenu üle 4300 euro. Lõpuks hakkas summasid naise kontolt võtma Moseni tekitatud võlgade katteks ka kohtutäitur. Kõik Lea dokumendid olid mehe käes.

Moseni abikaasa rääkis uurijale, et mehel oligi algusest peale plaan vedada Lea nende juurde elama, et saada tema arvelt lisaraha. Tegelikult kasutas Mosen tankistidena hulka teisigi inimesi, aga see pole selle loo teema. Ta võltsis ka Lea allkirja.

Kuus kuud maja keldris

Pool aastat elas naine maja keldrikorrusel. «Sellest mul ei lubanud Kaido üldse rääkida, et keldrikorrusel elasin, sest see on temale halb,» rääkis ohver. «Keldris on selline toataoline ruumike, ust ei ole, kardin oli ees. /.../ Väga hea mul seal elada ei olnud, ma olin ju täiesti eraldi teistest, seal oli kõle ja külm. Võite ise ette kujutada, kuidas on keldris elada, seal on külm ja rõske. Radiaatori keeras Kaido miinimumkuumuse peale. Pärast ma julgesin natuke soojust juurde keerata, läksin nii-öelda nahaalseks.»

Keldrielust kõnelemine ajas inimkaubanduse ohvri nutma. «Külm ei olnud kõige hullem asi, minu jaoks oli kõige hullem see üksinda istumine seal keldris. Kellegagi rääkida ei saanud, kellegagi rääkida ei võinud. /.../ Majas sees, eluruumides, ma ringi ei tohtinud liikuda ja selleks, et aeda minna, pidin ma Kaidolt luba küsima. Kaido luges veel enne välja minekut mulle sõnad peale, et ma naabritega ei räägiks ega kellegagi ei räägiks.»

Naisel puudus ka mobiiltelefon. «Kelder on koht, kus elamist ma mitte kellelegi ei soovi. Ma nutan selle pärast, et kui te minu käest keldris elamise kohta küsite, siis mul tekib mingi selline hirm sees, see hirm on nii suur, et ma hakkan nutma,» rääkis ohver uurijale.

See, esimene ülekuulamine oli ängistavalt vahetu. «Nüüd on mul selline võimalus ära minna – tõesti, Jumal on olemas,» tänas Lea uurijat, kes leidis ajutise elupaiga.

Üks tunnistajatest kirjeldas Lea esmakordset nägemist järgmiselt: «Kaidol on keldrikorrusel kolaruum, kus vedeles igasuguseid erinevaid asju. Samuti oli antud ruumis näha suurt voodit madratsiga ning mulle tundus, et seal keegi elab, kuna seal valgus põleb ja raadio mängib. Vaatasin sinna ruumi sisse ja nägin seal ühte naisterahvast. /.../ Leal on suured prillid, tema hambad on mustad, nägu kortsus. Juuksed on tal õlgadeni pikad ja musta värvi. /.../ Riided olid temal seljas vanad räbalad, mis haisesid, ja tema käis nendesamade riietega kogu aeg. Siis, kui kõik teised sõid, Lead lauda ei kutsutud.»

Mosen lausus tunnistajale, et viib Leale hiljem söömiseks toidu ülejääke. Kui tööd ei olnud, pidi ori istuma enda ruumis.

Loata väljas ei käinud

Kui Mosenit kodus polnud, ei saanud ka tema ohver väljas käia, sest selle maja välisust sai seestpoolt avada üksnes võtmega. Ja ega naine poleks seda ilma orjapidaja loata niikuinii teinud: «Eluruumidesse oleks saanud minna, kuid ma ei läinud, sest see oli mulle keelatud.»

Kord, kui naine käis Mosenilt küsimata aias, sai ta sõimata. Niisiis käis naine õues üksnes siis, kui orjapidaja andis selleks loa.

Süüa sai Lea ühe korra päevas. «Õhtul tavaliselt Kaido kutsub mind kööki. Söök on erinev sellest, mida sööb tavaliselt Kaido või tema pere. /.../ Tavaliselt saan ma söögiks leiba või saia. Alguses sain ma söögiks umbes kaks kuni kolm viilu, praegu olen saanud pätsi või pool. Mõnikord saan suppi, konservi, kohupiima.»

Ori ärkas hommikul kuue paiku, ajas siis peremehe ja tema lapsed üles ning ootas, millal tuli käsk tööle minna. Seejärel mindi peremehele kuuluvasse Peetri turu pubisse tööle. Juua anti teed, kohvi mitte. Enne töölt lahkumist sai ori süüa.

Naine pesi end kuus korra või kaks. «Ma peseks rohkem ennast, kuid mul ei jätku puhtaid riideid. Ma mõtlen, et mul ei ole mõtet ennast pesta, sest riided on nagunii mustad. Mul on umbes kaks või kolm dressipluusi, mul on ka mõned T-särgid, kokku kaks paari teksasid, mõned riided on veel. Pesu peseb Kaido masinaga, mina ei oska seda kasutada. Mõnikord Kaido ütleb mulle, et ma paneks enda mõned särgid masinasse.»

Mõni ohvri selgitus võib tekitada lugejas kummastust, sest näha on, et tegelikult Mosen ei keelanud Leale enda pesemist. Ent probleem on muus – ta ka ei käskinud orjal end pesta. Ori teeb ainult seda, mida peremees käsib teha, lihtne! Iga isiklik soov võis pealegi esile kutsuda orjapidaja ennustamatu reaktsiooni, sest kõik Moseni tundjad teadsid teda impulsiivse inimesena.

Elu kütmata toas

Lõpus elas Lea teise korruse toas, mille radiaatori Mosen aga välja lülitas. «See tuba mulle päris meeldis, kui ainult oleks seal soojem olnud, talvel ju ka kütet ei olnud. Magasin ma paksu teki all.»

Kohtuotsuse kohaselt on Leal küll kerge alaareng, aga naise antud tunnistused jätavad mulje adekvaatsest inimesest, kes ei oska enda eest seista, sest talle pole elus sellist võimalust antud.

«Elukohta ma ise otsida ei oskaks kohe päris kindlasti, ma ei tea, kuhu ma peaks minema ja mida tegema,» rääkis ta uurijale. «Ma vist läheks sinna, kus kodutud magavad, see on Lubja 7. Lubja tänavale ma pole läinud, sest ma tean, et Kaido otsiks mind sealt üles. Ma vajan, et keegi mind aitaks.»

Pidev tümitamine

135 kilogrammi kaaluv Mosen kiskus naist korduvalt juustest, nii et terved salgud tulid ära. Järgmisel ülekuulamisel täiendas naine oma ütlusi.

«Lisaks juustest tirimisele on Kaido mind ka löönud. Selle peale mina enne ei tulnud, kuna olin endast väljas ja ei pidanud seda oluliseks, kuna see oli juba minu igapäevase elu osa. See oli täiesti tavaline, et kui Kaidole midagi ei meeldinud, siis tema andis seda tunda nii häälega kui ka aeg-ajalt mõne löögiga või müksamisega. Tema lõi mind näiteks lahtise käega alaselja piirkonda, mis tekitas väga ebameeldiva tunde. Vahel tuli ka ette, et tema lõi jalaga, täpsemalt põlvega minu taguotsa pihta.»

Oma orja kutsus Mosen «vanaks lehmaks». Üldiselt, kui mehele midagi ikka ei meeldinud või oli lihtsalt halb tuju, siis «tema lihtsalt tuli ja pani mataka ära». Vahel tegi orjapidaja nalja – tegi löömisliigutuse, aga tegelikult jättis ikka löömata. Nalja tegi ta enda jutu järgi ka siis, kui orja kepiga pähe peksis.

Leal oli Moseni kodus rida ülesandeid – ta pidi koristama ja nõusid pesema ning kui puid toodi, siis pidi ta neid laduma ja ahju kütma. Lisaks, nagu ennist juttu, vedas orjapidaja oma ohvri kaasa endale kuuluvasse pubisse. Seal kooris ta kartuleid ja aitas kokal toitu segada.

Miks lasi naine endaga niimoodi käituda, miks ta ei läinud politseijaoskonda, ei palunud abi ega esitanud kaebust? Siin tuleb mängu inimkaubanduse ohvri murtud psüühika ja hävitatud eneseväärikus. Mitte teised pole toimuvas süüdi, vaid nemad ise.

«Kui Kaido mulle midagi ütles, tundsin ennast süüdi. Ta pani oma ütlemistega tahtmatult ennast halvasti tundma. Tundsin ennast halvasti, sest tema teeb enda arust mulle head ja mina teen kõike halvasti ja ei kõlba mitte kuskile.»

Naisel olnuks võimalik põgeneda, aga tal ei jätkunud selleks enesekindlust ega tahet ning – mis peamine – polnud, kuhu minna. «Kaido ei ole mulle öelnud, et kui ma lahkun, siis ta otsib mu üles, kuid ma tean, et ta ei laseks mul ära minna ja otsiks mind üles. Kui ma veel Velloga (surnud elukaaslane – toim) elasin, siis me kolisime metsa, Piiri tallu, kolisimegi sinna, kuna Vello tahtis Kaido eest peitu minna. Miks ta seda tahtis, seda ma ei tea. Piiri talus me elasime viis kuud. Kaido leidis meid lõpuks üles.»

Insult ilma ravita

Üks tunnistaja kirjeldas ohvri esmakordset nägemist järgnevalt: «Aeg-ajalt panin mina tähele, et turule (Mosenile kuuluv Peetri turg Mäe tänaval – toim) käib keegi koristaja, kes silmnähtavalt tundus imelik. /.../ Tema oli pidevalt kartlikus olekus, hirmul ja tundus, nagu tema oleks kusagil peksa saanud.»

Orjapidaja viis oma ohvri korra ka võõra inimese juurde abitööliseks, kus ta pidi tapeeti seintelt maha kiskuma ja prahti välja viima. Naisel oli kõrgvererõhktõbi, aga ravimeid polnud Mosen talle mõnda aega toonud – orjapidaja jutu järgi olla tal ka teisi probleeme – ja selle tagajärjel sai ohver ehitustöödel insuldi. Mees viis oma kokkukukkunud orja koju, saatis ta tuppa ja pani luku taha. Alles hiljem sai naine teada, et tal on olnud insult.

Kord kukkus naine ja murdis jalal midagi ära. Kui jalg oli kipsi pandud ja ohver orjapidaja elamisse tagasi veetud, siis ei pakutud naisele valuvaigisteid ega muid ravimeid. Sel päeval ei pidanud ori enam tööd tegema, aga järgmisel päeval pidi ta juba endise hooga rügama.

Tunnistajad vaatasid pealt

Üks tunnistajatest elas lausa ise mõnda aega Moseni juures. Nii juhtus ta nägema, kui mees lõi ohvrit jalaga tagumikku, käskides samal ajal end kiiremini liigutada.

Teine juhtum: «See toimus kohe jaanuari alguses 2015. aastal, kui Lea Kaido kodus tualettruumi koristas. /.../ Kaido lõi jalaga Lea pikali tualettruumi maha ning samal ajal ütles, et «olgu korda tehtud, vaata, kui sitane siin kõik on!».» Peksmine kestis tunnistaja hinnangul üks kuni kaks minutit.

Millega põhjendab tunnistaja seda, et ta vahele ei seganud? «Mina otsustasin peksmisse mitte sekkuda, kuna tegemist polnud minu koduga ja seda ajutist elukohta oli mul väga vaja.»

See, et Mosen mõnd tööülesannet andes Leale jalaga tagumikku virutas, oli tavaline. Enamasti lõi orjapidaja oma ohvrit selja tagant.

Teisedki tunnistajad seirasid toimuvat kõrvalt. «Mina sellesse asja ise sekkuma ei hakanud. /.../ Ilus tegu see minu arvates ei olnud seal niimoodi kedagi naisterahvast klohmida.»

Leidus siiski ka üks heatahtlikum inimene, Moseni pubis töötanud kokk, kes küll samuti politseisse ei pöördunud. Koka tööaeg Moseni äris jäi lühiajaliseks, sest palka talle ei makstud.

«Tema nägi välja räpane ja hoolitsemata ja füüsiliselt haige. Leal oli invaliidsusgrupp ja tema oli osaliselt halvatud,» kirjeldas tunnistaja. «Tema välimusest oli ka ilmselgelt näha, et tema on näljas. /.../ Tegin Kaidole korduvalt märkusi, et temal on saun ja ta võiks Leal lasta end ära pesta. Kaido ütles selle peale, et Lea alles eile pesi, mille peale ma ütlesin, et vaata, milline ta välja näeb. Lea juuksed olid pesemata ning takused ja siis Kaido ainult naeris selle peale. Kaido ei pidanud Lead nagu üldse inimeseks.»

Tunnistaja kirjeldas Lea nälga. «Pubis oli veel näiteks paar korda selline lugu, et kui toitu jäi üle paar kartulit või mõni leivatükk, siis Lea sõi need aplalt ära, ja mina ütlesin talle, et ära tee enam niimoodi, ma annan sulle süüa, kui vaja on, sa ei pea salaja sööma. Selle peale Lea vastas, et ei tea, kas ikka tohib, muidu saab Kaido käest pahandada. Alati kui olid toidu ülejäägid, siis Lea muretses, et neid ära ei visataks, kuna tema tahtis need ära süüa.»

Heategija Mosen

Mida ütles selle kõige peale uurijale praegu vanglas viibiv Mosen ise? Et Lea elas keldris seni, kuni tema tuba remonditi. Et see tuba keldris oli köetud, seal oli telekas, külmik ja raadio ehk «kõik, mis inimesele vajalik». Mosen oli heategija, kes võttis koduta inimese enda juurde elama. «Vahepeal tuli ette, et kurjustasin Lea peale, aga see oli seotud olmeprobleemidega.»

Naisel oli Moseni väitel ööpäev ringi vaba liikumine. Ka nälga polevat Lea tundnud ja seega ta end süüdi ei tunnistanud. Täpsuse huvides peab lisama, et Vaikse tänava elamine ei kuulunud mehele – see oli üüripind ning omanik ei saanud toimunust teadlik olla.

Loeme nüüd üles kõik karistusseadustiku paragrahvid, milles Mosen süüdi mõisteti: esiteks inimkaubandus. See tähendab inimese asetamist olukorda, kus ta on sunnitud töötama tavapäratutel tingimustel, tegelema prostitutsiooniga, kerjama, panema toime kuriteo või täitma muud vastumeelset kohustust. Teiseks omastamises, kolmandaks arvutikelmuses, neljandaks asja omavolilises kasutamises, viiendaks lihtsalt kelmuses, kuuendaks varguses, seitsmendaks dokumendivõltsimises, kaheksandaks võltsitud dokumendi kasutamises.

Märtsis määras Tartu maakohus Mosenile liitkaristusena neli ja pool aastat vangistust. Kohus mõistis mehelt välja nii Lealt võetud pensioni kui ka sotsiaaltoetused ehk rohkem kui 17 000 eurot, sellele lisaks ligi 17 000 eurot petetud firmadele tekitatud kahju. Leale tekitatud mittevaralise kahjuna mõistis kohus Mosenilt lisaks välja 150 000 eurot.

Tagasi üles