Riigikohtu õigusteabe osakonna analüütiku Timo Reinthali sõnul sätestab vahistamise alused kriminaalmenetluse seadustiku § 130 lg 2. Selle sätte kohaselt võib kahtlustatava või süüdistatava vahistada prokuratuuri taotlusel kas eeluurimiskohtuniku või kohtumääruse alusel, kui ta võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või toime panna kuritegusid.
Vahistamisalust tõendab prokurör
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuna seadus ei ava täpsemalt, millal on võimalik selliseid järeldusi teha, ongi väga tähtis osa kohtupraktikal, lausus Reinthal. Vahistamismääruspeab sisaldama kuriteo asjaolude kirjeldust, vahistamise alust ja vahistamise põhjendust.
Vahistamise õiguspärasus sõltub vahistamise otsuse menetlusest, mis peab inimesele andma õiguse esitada vastuväiteid ja taotlusi, samuti saab kohases menetluses kaaluda kõiki asjaolusid.
Vahistamismääruse tegemise otsustab eeluurimiskohtunik pärast kriminaaltoimikuga tutvumist ja vahistatava küsitlemist. Eeluurimiskohtunik kuulab ka prokuröri ning vahistatava taotlusel ka kaitsja arvamust. Vahistamise aluse puudumisel vabastatakse inimene kohe. Vahistamisalust tõendab prokurör.
Vahistamise, vahistamise tähtaja pikendamise, väljaandmisvahistamise, isiku sundpaigutamise raviasutusse, vara arestimise, posti- või telegraafisaadetise arestimise, ametist kõrvaldamise ja ajutise lähenemiskeelu kohaldamise määrused või kohtumäärus, mida ei saa vaidlustada, jõustuvad Reinthali sõnul nende tegemisel. (PM)