Tabasime Raido hetkel, mil ta oli hoovis õlivärvidega punaseid sõstraid maalimas. Kunsti vastu on Raido tundnud huvi lapsest saati ning sel sügisel läheb ta Tartu Kõrgemasse Kunstikooli maali õppima.
Elada on mõistlik täiel rinnal
/nginx/o/2016/01/05/4853315t1h2ae9.jpg)
4. august 2016, 21:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui tavaliselt inimesed nii täpselt ei mäleta, millest üks või teine huvi alguse sai, siis Raido teab väga täpselt. See oli 1998. aasta suvi, mil Prantsusmaa tuli esimest korda jalgpalli maailmameistriks ja asutati Google ning Raido murdis rattalt kukkudes mõlemad randmed.
Raido oli toona seitsmeaastane ning pidi kooli minema. Kuna arstid panid Raido käed valesti lahasesse ja need tuli hiljem uuesti lahti murda, siis tol aastal ta kooli ei jõudnudki. Kuigi lähedastele oli see kõik väga kurb, oli Raido ise õnnelik, sest tal polnud vähimatki huvi kooli minna. Järgnenud vaba aasta jooksul avastas ta oma kutsumuse.
«Kuigi mul olid käed kipsis, tahtsin joonistada. Proovisin linde joonistada ja avastasin, et see tuleb mul päris hästi välja. Haigel on palju aega – joonistamine oli minu taastusravi,» ütleb Raido nüüd. Sellest ajast saati on kunst olnud tema elu lahutamatu osa.
Ei tasu aga arvata, et kunstilembene Raido mingi eriline kaunishing on. Ta on kogu elu elanud Tartust umbes 20 kilomeetri kaugusel Saadjärve-äärses talus Kukulinna külas ja kogenud seal kõike, mis taluelu juurde käib. Lapsepõlves pidi ta kaasa lööma kõigis talutöödes: korjama marju, karjatama lehmi ja hanesid. Ning kui vaja, siis osalema ka nende lihaks tegemises, sest tema vanemad ja vanavanemad müüsid Tartu turuhoones liha.
Koolis käis Raido Kukulinna lähedal asuvas Lähte gümnaasiumis. Õigel aastal esimesse klassi minekust pääsenud Raidol on kooliga omamoodi suhe. Tavaliselt lähevad õpilased pärast põhikooli edasi gümnaasiumi või kutsekooli, aga Raido tundis, et lained löövad pea kohal kokku, ning võttis õppimises hoopis aastase pausi.
«Võtsin vaba aasta, sest tahtsin asjade üle järele mõelda. Tundsin, et olin koolis kuidagi rusutud.»
Vaba aasta jooksul mõtles ta palju elu üle, jalutas metsas, käis ujumas, tegi lõket ja avastas enda jaoks mitu religiooni, kuigi ühelegi neist truuks ei jäänud. Peamine, mida ta selle aasta jooksul õppis, oli see, et inimesed peavad üksteist armastama, ning tõde, mis seisneb üksteise tingimusteta armastamises, peitub igas inimeses eneses.
Äratundmine aitas teda sedavõrd, et keskkooli tagasi läks ta juba hoopis motiveeritumalt.
«Inimese elu vältab universumi mastaabis ainult millisekundi või mõne teise meie jaoks imepisikese ajaühiku. Seega on mõistlik seda elada täiel rinnal ning võimalikult palju õppida kõige kohta, mida maailm pakub.»
Peale õpihimu sai ta gümnaasiumi kolme aasta jooksul varasemast palju paremini läbi klassikaaslastega.
Raido sõnul mõtles ta vaba aasta jooksul enda jaoks selgeks ka surmaga seonduva.
«Tuleb lihtsalt leppida selle tühjusega, mis tekib siis, kui sa silmad kinni paned. Sellega tuleb üheks saada. Võib-olla on pärast surma midagi, aga võib-olla pole – seetõttu tulebki selle tühjusega leppida.»
Raidole tundus see mõte esialgu kõhe, kuid ajapikku leppis ta sellega.
Rahu tegemine elu ja surmaga on Raidole andnud julguse ja enesekindluse teha täpselt seda, millest ta vaid unistada oskab. Näiteks on ta suviti mööda Eestimaad ringi rännanud nagu Nipernaadi ning vahel maganud ka silla all. Niimoodi seigeldes on ta kokku puutunud ka kodutute ja asotsiaalsete inimestega, kellelt õppis nii mõndagi.
«Minu arvates olid nad kuidagi kinni jäänud ühte teemasse, mis ei lasknud neil eluga edasi minna. Eluga tuleb alati edasi minna ja lasta minna asjadel, mis takistavad arengut.»
Kuigi Raido mõtleb siiani, et võiks elada aasta askeetlikult palja taeva all, mõistab ta, et see pole praegu teostatav, sest lisaks sellele, et ta alustab sügisel õpinguid kõrgkoolis, püüab ta praegu koos sõpradega tööle panna oma ettevõtet.
«Meil on plaanis hakata tootma sporditarbeid ja koostama treeningukavasid erinevate vajadustega inimestele. Idee tekkis iseenesest, sest mulle meeldib sport ning ma leian, et vaimne ja füüsiline tasakaal peab inimeses paigas olema.»
Raido sõnul segab plaani aastake lageda taeva all elada ka see, et tal on nüüd sõbranna, keda oleks keeruline seada fakti ette, et ta peab sama tegema. Aga mine sa tea, mida tulevik toob; maha Raido ühtegi plaani ei mata – ta usub, et tulevik on helge. Nii talle kui ka Eestile.
Viimase asjana palun tal siiski üles lugeda mõned süngemad pilved Eesti elu kohal. Ta vastab pikalt mõtlemata, et Eesti kõige suurem probleem on praegu ühtsuse puudumine.
«Täna on päevakorral islam, mille pealetungi kardetakse. Kuid võiksime islamikultuurilt palju õppida, sest nende kultuuris on normaalne, et kui mõnel kogukonna liikmel on probleem, siis aitab seda lahendada terve küla. Kui miski meid praegu tõsiselt ohustab, siis pigem see, et Euroopa on väga killustunud.»
Sõstarde maalimisest Raidol tol päeval enam suurt midagi välja ei tulnud, sest selleks ajaks, kui me tema juurest minema hakkasime, oli kuulda juba kõuekõminat ning tibutas vihma. Raidot ei heidutanud see mitte üks raas.