Parts vastab kriitikale: alati ei õnnestu elus kõik, kuid riske tuleb võtta (14)

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juhan Parts
Juhan Parts Foto: Liis Treimann / Postimees

Valitsuse poolt Euroopa kontrollikoja Eesti esindajaks nimetatud Juhan Parts ütles kunagi majandusministrina tehtud otsuste kohta, et alati ei õnnestu elus kõik, kuid riske tuleb võtta ja vahel tuleb seda teha ka riigil, et midagi saavutada, vahendas ETV saade «Pealtnägija».

Juhan Parts, kas sellega on nüüd Teie poliitiline karjäär läbi?

Millega?

Sellega, et Te lähete Euroopasse ära.

Kõigepealt seisab Euroopas ees tõsine pingutus, et saada vastatud kõigile küsimustele ning Europarlament ja valitsusjuhid peavad selle otsustama.

Ise te olete teinud panuse, et minek on?

Ma tegin sisemise otsuse aasta-poolteist tagasi, siis, kui see ettepanek tehti. Ja see aasta on olnud päris kummaline.

Kui IRL feilis viimastel valimistel?

Tegi keskpärase tulemuse, ma ei ütleks, et feilis. Ootused olid kõrgemad, aga lasime silma alt ära kuskilt külje pealt tulevad konkurendid. 

Miks Te ikkagi tahate Euroopa Kontrollikotta?

See on hea küsimus, ma püüan sellele mitteformaalsel moel vastata. See algab sellest, misasi see on, see institutsioon ja mis võimalusi ta pakub. Kuidas tagasihoidlikult öelda, see on tarkade inimeste organisatsioon ja see töö iseenesest on rohkem sügavuti minek.

Tahate ära mõnusamale kohale?

Härra Kärmas, see on Teie mõttemaailm. Küllap ikka kõige mõnusam koht on Eesti. Aeg-ajalt tuleb teha elus ka muid asju. Teatud sügavuti minek, räägime väga kõlavalt Euroopast, aga palju me teda tegelikult tunneme.

Mis see tähendab, see sügavuti minek?

Me räägime, et Eesti kuulub Euroopa kultuuriruumi, et meil on kristlikud juured, mis on tõde. Me häbeneme aeg-ajalt seda ja lähme kaasa moodsate trendidega, mis ei kesta kaua. Aga peame ise ennast tundma õppima, mõtlema läbi oma juured, et minna tulevikus edasi. Seesama käib tegelikult kogu Euroopa ja teiste Euroopa rahvaste kohta.

Lähete Euroopat ja ennast eurooplasena tundma õppima?

Kui mõtleme Eesti tuleviku peale Eesti riigis, siis see teekond, mis meid ootab, on väga pikk ja nagu muuseas ütleme, et oleme integreerunud. Selleks, et olla partner, sõber, liitlane, peame rohkem tajuma elemente rahvaste elus, mida tegelikult iga päev ajakirjandusest ei loe. 

See hüvastijätt, mis on olnud Eesti avalikkuses, on olnud halastamatu - opositsioon räägib, et see diil on amoraalne, tagatipuks räägib suurärimees Marcel Vihmann, et selline kahjur nagu Parts tulebki ära saata, et ta ei saaks rohkem kahju teha. Kuidas vastate?

Nimetame seda inforünnakuks. Tänapäeva avalikus meedias käivad asjad umbes nii, et kui kümme korda kordad valet, võib see laiale massile muutuda tõeks. Tuleb vaadata, mis on tõde ja kus on asju, mida kritiseerida. Pole võimalik, et 25 aasta jooksul pole midagi kritiseerida. Kui vaatame Eesti ettevõtjate poolt, kes minu suhtes teravalt sõna võtavad, siis vaadake, mis on nende ühine nimetaja. Räägime turumajandusest ja kujutame Äripäevaliku lihtsa käsitlusena ette, et hoidke eemale. Aga tegelikult on palju asju, kui on äri seotud riigi eelarve reaga, siis õigusriik käitub selliste ettevõtjatega hoopis teisiti. See on kultuuri küsimus, tsivilisatsiooni küsimus.

Need on kibestunud ettevõtjad, kes tahavad kätte maksta?

Ma arvan, et nad pole kibestunud. Vaidlused on paljuski päädinud sellega, kus maksumaksjate huvide kaitse ja ühe konkreetse ettevõtja ärihuvi on vastuolus. See ei ole hetk, see on loomulik seis. Elame ajas, kus riik peab end sellisel kujul kehtestama, olgu need parvlaevad, olgu see elektrijaam, olgu punased või oranžid porgandid. 

Kõige vastuolulisem investeering tehti Auvere elektrijaama. Oli see hea asi?

See oli väga hea asi. Kallis Mihkel Kärmas, millest me räägime? Kust me Eesti Vabariigis elektrit saame? Me tegime selle otsuse, andsime ettevõttele võimaluse kasumlikult investeerida selleks, et see vanaraud Narvas kuidagi asendada uute tootmisvõimsustega.

Eesti Energia ise ütles, et härra minister, see on halb idee, ärme tee seda, see ei hakka majanduslikel alustel tööle.

Ärge võtke Eesti Energia juhte kuldsuudena. Valitsus ütles toona Eesti Energiale, et väga hea, teil on äriplaan, me oleme nõus, koostöös Euroopa Komisjoniga, anname tasuta CO2 kvoote ja teie tootlus on kuskil kaheksa protsenti. Miks tootlus madalam on? Elektri hind on all. Räägime investeeringutest 40 aastaks vähemalt. Aga mis on alternatiiv? Tuulikud? Päikesepaneelid? Kas teate, palju see maksab?

Riigikontroll ütles, et meil polnud seda vaja, see ei hakka tööle.

See on täielik jama, see on numbrite väänamine. Kui vaatasite selle aasta jaanuari, saame oma elektritarbimise 1960. aasta kateldest. Ükski raud ei pea vastu, see on ime, et Narvas need jaamad töötavad. Võitlesime hullupööra, et saaks pikendada nende jaamade käitlust. Öelge mingi alternatiiv. Töötasime läbi tuumajaama, gaasil põhineva elektrijaama. Kui keegi võtab numbrid välja ja ütleb, et kuna täna on elektri hind selline... Mida ta ohib seal, ta on Eesti Energia juhatuse esimees, tema asi on pakkuda lahendusi, mitte käia ja ohkida nagu mingi jobu.

Aasta kuni kolme pärast peame andma vastuse, kuskohast järgmise jaama saame, kui viimased välja kukuvad. Tuleb teist hakata ehitama. Ainuke risk on, et maailma energeetikas toimub tehnoloogiline revolutsioon.

Te räägite, et ajalehed kirjutavad, kõik kritiseerivad, Parts tegi suure investeeringu. See oli absoluutselt vajalik riiklik investeering järgmiseks kolmeks põlvkonnaks. Mida me möliseme, mida me valetame oma rahvale?

Paljud pole sellega tänaseni nõus, näiteks Tarmo Olgo Riigikontrollist.

Tarmo Olgo peab aru saama, et ta ei saa võtta seda infot, mida tuuakse talle kallutatult. Nagu ka ajalehetoimetused. Seda otsust langetasid Juhan Parts, Andrus Ansip ja veel väga vastutustundlikud inimesed väga põhjalikult. Meil oleks olnud võimalik lükata need paberid kõrvale ja jätkata. Kas tahate sellist poliitikat, et me lihtsalt lükkame asjad kõrvale? Valimised on 2011. aastal, mõttetu on sellega tegeleda, keegi aitäh ei ütle, eks. Tooge siis siia inimesed, kes vastu vaidlevad. Mõned ärimehed, kes jäävad oma turuosast ilma, aga see turuosa ei planeeri mitte millelgi muul kui maksumaksja täiendavale toetusele.

See konkreetne tehing, hange, mis tehti, isegi Teie enda advokaadid ütlesid, et see polnud okei. Kas Alstöm ajas asju korrektselt?

Me oleme vabade inimeste ühiskond, kus iga inimene vastutab enda eest. Kas Eesti Energia juhtkond tegi parima hanke? Ka mind vaevas see tükk aega. Kui vaatasin, kuhu nad jõudsid Jordaanias, siis selle näite varal, kus samasugune ühik oli palju kallim, oleks võimalusi säästlikumaks lahenduseks. Ma ei usu, et see Eesti Energia juhtkond, kes minu ajal töötas, oleks mingil kujul korruptiivne. Nende väärtus ja organisatsiooni kultuur oli vägagi paigas.

Parvlaevad, mis praegu kõigil hambus on. Jälle läbipaistmatu konkurss, tehke siis inimestele puust ja punaseks.

See on seesama asi, eramonopol lihtsalt muutub ahneks ja võib lõputult kirjutada maksumaksjale arveid. Fine. Võin isegi sellest aru saada. Kui vaatame numbreid, tuleb uus hange aastal 2016, et tõsta seda kaks korda ja nüüd vaatame, kuhu see raha läheb. Kui võrdleme riigi poolt tasuvusaega, 30 aastat, raha hinda, mis on praktiliselt 0, 1 või 2 protsenti ja tootluse-ootuse määra, mis on riigi ettevõtte puhul viis protsenti - okei, seitse protsenti - täitsa hea. Kokkuvõte on, et laevadesse investeerimine annab võidu. Kolm aastat tagasi olid otsused tehtud, tolleaegne valitsus läks laiali ja siis hakkas mudeli ümbertegemine.

Palju Leedo siis meie pealt teenis?

Leedole ei saa näpuga näidata. Leedo kasutas võimalust, et riik on olnud nõrk ja 1990. aastatel, kui see monstrum laiali läks, on kujunenud selline eramonopoli seis.

Jäi mulje, et Leedole jäid sidrunid andmata ja hakati kurjalt ära võtma ta käest, jõuga.

Urve Palo tuli valitsusse, ütles, et lähme Partsi plaaniga edasi. Plaan oli see, et riik paneb raha laevadesse ja võidab võrreldes Leedo pakkumisega kümne aastaga 60-80 miljonit eurot. Opereerimine kiluvõileibadeni välja las jääb eraettevõtjale. See oli mudel. Äkki pandi see kokku. Ma ei tea, võib-olla ka sidrunid on väljamõeldis. Kokkupanemise tulemusena tekkis monstrumpakkumine. Oleks me õigesti struktureerinud selle tehingu, oleks konkurssi olnud piisavalt, Leedo ise oleks olnud üks võitja. 

Plaan oli hea, aga teostus vussiti ära pärast Teid?

Mudel muudeti ära pärast mind, see oli kolm aastat tagasi. See jutt mida, Leedo räägib. See on jällegi see Eesti ajakirjandus, visatakse mingi ekspert ette, et laevaehitus võtab aega sada aastat. Nalja teete. Ma olen Lõuna-Korea ja Soome laevaehitustehastes käinud, kaks aastat ja on need laevad valmis. Miks need praegu viibivad, on iseküsimus. Mudeli muutus, mis tehti 2014. aastal, tähendas seda, et riik pidi mõtlema varulaeva peale, muidu oleks varulaeva peale pidanud mõtlema operaator, poleks olnud vaja osta seda vanarauda. Leedo on ka riigimees. Tehti need pakkumised ja need hanked. Siin tunnustan Urve Palot, 60 miljonit oli Tallinna Sadama pakkumine odavam järgmiseks kümneks aastaks Leedo pakkumisest. Oletame, et laevaehitajad ei suuda täita. Kas poleks olnud mõistlikum öelda, et Leedo, pikendame sinu lepingut kuus kuud. Samadel tingimustel, maksame mingi valuraha. Milleks neid Regulaid, milleks kiiret ülevõtmist. Kui kuue kuu pärast oleks trahvid laevaehitajatelt sisse mõistnud, oleks kõik korras. Rahunege maha. Praegu on üleminekuaeg, kevadeks on kõik korras.

Estonian Air, kas läks rahva raha raisku või ei läinud?

Kuulge, paar olulist fakti. Estonian Air oli pankrotis välisomaniku tegevuse tõttu. Meie ees oli valik, kas lähme päästma või ei. Mida kõik rääkisid, oli see, et seda tuleb teha, maksku, mis maksab. Eksperdid ütlesid, et üks euro sellisesse ettevõttesse annab Eesti majandusele tagasi 3-4 eurot. See oli makropilt. Kas see ettevõte oleks pidanud suutma end viia kasumisse ja poleks olnud riigiabi probleemi? See on õige küsimus. Kas kasvuplaan oli liiga agressiivne ja muud elemendid, selle üle võib arutada.

Need kümned miljonid, mis seal põlesid, kaudselt tulid meile tagasi?

Mida tänane Ekspress kirjutab jäähokireklaamist, see on loll jutt. Nad pidid ju Soome turult saama täiendavaid reisijaid, aga miks nad pidid? Sest SASi tõttu oli Estonian Air sõlminud kolme uue lennuki ostmise lepingu ja see oli uskumatult kallis. Oli vaja tagasi maksta 100 miljoni dollariline lennukileping. See oli ülesanne, mida viie lennukiga firma iialgi ei tee. Kui Ansipi valitsus ütles, et jah, lähme seda päästma, siis järelikult peab olema äriplaan, mis aitab sel ettevõttel edasi liikuda. Mis on mul hinge peal. Ma ei tea, võib-olla oleks meil koostöös Euroopa Komisjoniga õnnestunud saavutada positiivne riigiabi otsus.

Kõik need olid õiged ja hädavajalikud otsused, mille väärtust me täna ei mõista?

Avalikkuse etteheited on õiged. Eesti rahvas ei ole nii tuim, see on õige reaktsioon. Me peame aga tegelikult saama asjadest aru ja suutma seda ka ühiskonnas arutada. Peame saama aru, et elus ei õnnestu alati kõik. Tuleb võtta riske ja vahel peab ka riik riske võtma. 

Olete pettunud selles, et inimesed ei hinda Teie riigimehelikke otsuseid?

Ma ei ole pettunud. Mis võiks olla hea tava, võiks kritiseeritavale subjektile või objektile anda piisavalt sõna. See on Eesti avaliku väitluse probleem, et me paneme selja tagant ja siis hakkab see oma elu elama. 

Kommentaarid (14)
Copy
Tagasi üles