Õpetajate liidu esimees õnnetutest õpilastest: kool on ühiskonnas toimuva peegeldus

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
19. oktoober 2016 18:35
Koolitee | FOTO: Elmo Riig/Saksala

Eesti õpilased on teiste riikide õpilastega võrreldes õnnetumad, sest ka nende õpetajad on seda, ütles Õpetajate liidu juhatuse esimees Margit Timakov. Haridus- ja teadusministeeriumi hinnangul ühte kindlat põhjust välja tuua ei saa.

Tallinna munitsipaalkoolide rahuloluküsitluse koondraportist ilmnes, et kolmandik Tallinna õpilastest tunneb end koolis olles pigem või täiesti õnnetuna. Haridusministeeriumi pressiesindaja Tarmu Kurm rõhutas, et kindlasti ei saa teha üldistust, et kõik Eesti õpilased on õnnetud ja rahulolematud.

Ka Eesti täiskasvanud on teiste riikide seas rahulolematumad

Kurm ütles, et õpilaste õnnelikkust koolis tuleb käsitleda koos kooliga rahuloluga. «Samuti ei ole õpilase õnnelikkus seotud ainult kooliga, vaid ka tema pereliikmete ja üldisemalt ühiskonna tunnetusega õnnelikkusest ja rahulolust,» jätkas ta ja viitas OECD eluga rahulolu uuringule, mille tulemustest ilmnes, et Eestis on ka täiskasvanute vastavad hinnangud negatiivsed.

Kurm tõi välja, et suurem osa õpilastest on siiski õnnelikud ja kooliga rahul. «PISA 2012 uuringu põhjal saame öelda, et kaks kolmandikku meie õpilastest on õnnelikud ja rohkem kui kaks kolmandikku on kooliga rahul,» ütles ta. «Äsja läbiviidud uuring Tallinnas, kus õpib umbes üks kolmandik õpilastest, näitas, et üldine rahulolu kooliga on kõrge – väga või pigem meeldis oma kool 87–97 protsendile vastajatest,» jätkas Kurm.

Kurm tõdes, et eelmise PISA uuringu põhjal pole seni võimalik välja tuua selget põhjust, miks Eesti õpilased võrreldes teiste riikide õpilastega õnnetumad on. «Õnnelike õpilaste osakaal Eestis sarnaneb Soome ja Lätiga, kuid jääb alla paljudele teistele riikidele.»

Õpetajate liidu juhatuse esimehele Margit Timakovile tundub, et peamine põhjus, miks Eesti õpilased teiste riikide õpilastega võrreldes õnnetumad on, seisneb selles, et ka nende õpetajad on teiste riikide võrdluses õnnetumad. «Kuigi Tallinna haridusamet ei küsinud otseselt õpetajate rahulolu ega meeleolusid, näitavad teised uuringud kinnitavat korrelatsiooni selle vahel, et kui õpetaja on õnnelik, on ka õpilane õnnelik,» sõnas Timakov. «Arutlegem ka selle üle, mida saab teha, et meie õpetaja koolis õnnelikum oleks, et seeläbi oleksid õnnelikumad ka meie õpilased.»

Õnnetumad on n-ö madalama sotsiaalse taustaga õpilased

Eesti andmete sügavamas analüüsis ei eristu Kurmi sõnul ühtegi õpilaste gruppi, kes oleks teistest selgelt õnnelikum või õnnetum. «Mõnevõrra vähemõnnelikuna tunnevad end koolis n-ö madalama sotsiaalse taustaga õpilased,» märkis ta. «Samas ei sõltu õpilaste õnnelikkus nende soost või sellest, kas nad õpivad linna- või maakoolis,» jätkas Kurm. «Ka õpitulemustega seostub õnnelikkus nõrgalt – õnnelike õpilaste matemaatikatulemused olid keskmiselt 523 punkti ja ennast õnnetuna tundvate keskmine sooritus oli 515 punkti.»

Kurm tõi välja, et kõige õnnelikumaks peavad ennast koolis 15-aastased noored mitmetes arengumaades, kus aga õpitulemused on madalad. «Õnnelikud õpilased on paraku kõige kehvemate teadmiste ja oskustega, seega pigem peaksime õnnelikkuse kohta hinnangut andes arvestama kultuurilise eripäraga sellelaadsete küsimustele vastamisel,» ütles Kurm. «Eestis koole külastades näeme ju küll rõõmsaid, erksaid ja teotahtelisi noori.»

Headeks näideteks on Šveits, Liechtenstein ja Holland

Siiski tõi Kurm välja, et leidub koolisüsteeme, kus õpilased tunnevad ennast õnnelikuna, saavad häid tulemusi ja sotsiaalse tausta mõju õpitulemustele on pigem nõrk. Euroopas on tema sõnul sellisteks näideteks Šveits, Liechtenstein ja Holland.

Timakov võrdles Eesti hariduselu ja koolisüsteemi suure laevaga, mille pööramine ei toimu kiirelt, eriti kui ta on juba liikumises.

«Eesti koolides liigub asi küll paremuse suunas, kuid mitte piisavalt kiirelt, et tulemusi kohe märgata ja mitte piisavalt süsteemselt, et see oleks läbiv või kõikjal tuntav,» tõdes Timakov. «Ühtlasi on kool ühiskonnas toimuva heaks peegelduseks, kuna koondab kokku esindusliku läbilõike erineva taustaga inimestest.»

Timakov rõhutas, et kõik Eesti inimesed saavad midagi ette võtta, et õpilased õnnelikumad oleksid. «Kui laps tunneb väga erinevatel põhjustel ennast õnnetult juba enne koolipäeva algust, ei suuda ka kool poole päevaga alati imet teha. Kui laps alustab päeva hommikul söömata, kui kooliteel tuiskab temast mööda hoolimatu autojuht, kui uudistest võib kuulda pidevatest korruptsiooni kahtlustest, kui televisioonis võib kuulda ja näha põneva väitlemise asemel poliitikute kultuuritut vaidlemist ja pidevat üksteise laimamist, kui ühiskonnas räägitakse üht ja tehakse teist, kui hirm on maailma või enda perekonna pärast, siis koolis toimuv võibki tunduda elukauge,» rääkis Timakov.

«Iga lapsevanem saab toetada, iga naaber saab naeratada, iga kool ja iga õpetaja saab õpilase õpiteed ning arengut paremini suunata ja iga otsustaja saab analüüsida, mis tema vastutusalas vajab muutmist – igaüks saab alustada iseendast.»

Mis suunas liigume, selgub talvel

Kurmi sõnul on nii õppijate kui õpetajate rahulolu tõstmine üks elukestva õppe strateegia eesmärkidest ning üheks peamiseks teeks seejuures on õpikäsituse muutmine selliseks, et see toetaks iga õppija individuaalset ja sotsiaalset arengut ning arendaks õpioskusi, loovust ja ettevõtlikkust.

See, kus suunas liigume, selgub Kurmi sõnul uuest PISA uuringust, mille alusel seni on õpilaste õnnetundest ja rahulolust juttu olnud. Tulemused avalikustatakse detsembris.

Lisaks on haridusministeerium algatanud mõõtevahendite väljatöötamise, et alates järgmisest aastast hakata regulaarselt hindama rahuloluga seonduvaid muutusi kõigi õppega seotud osapoolte hulgas.

SAADA E-POSTIGA PRINDI ARTIKKEL