Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kristi Liiva: minu töös on tähendus kõige tähtsam

17
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • USA uuest presidendist: me kõik oleme osalised ühes lavastatud näitemängus
  • Lihula monumendi eemaldamisest: koalitsioonipartnerid pidasid omavahel infosõda
  • Pidevast võrgus olemisest: kustutasin telefonist-tahvlist suhtlusmeedia äpid
  • Miks ei õpetata koolides inimeseks olemist?
«Kui võrrelda kommunikatsiooni erasektoris ja poliitikas, siis näivuse ja eheduse skaalal asuvad nad eri kohtades. Ikka taban end mõtlemas, kui palju on poliitikas usutlusi, seisukohavõtte ja mõttevahetusi, kus inimesed räägivad päriselt sellest, mida nad mõtlevad,» ütleb Kristi Liiva, kommunikatsioonibüroo JLP omanik. | FOTO: Jaanus Lensment/Postimees

Kristi Liiva on oma tööelu jooksul jõudnud juhtida mitme panga, Juhan Partsi valitsuse ja Eesti Energia kommunikatsiooni. Samas on Liiva leidnud aega ka ühiskondlike teemade jaoks: ta on Arvamusfestivali ellukutsuja ja üks SA Kiusamisvaba Kool asutajatest, pälvides selle eest tiitli aasta kodanik 2016.

Kohtume Kristiga puhkepäeval – sest ajad on kiired ja nii saab tema sõnul paremini keskenduda. Aga stressi või väsimust ei paista kusagilt ka pärast seda, kui oleme intervjuu käigus peaaegu kaks tundi talvises Kalamajas ja Koplis jalutanud.

- Elame huvitaval ajal: USA-l on president, kes ei hinda tõerääkimist kõige kõrgemalt, ning see suundumus imbub vaikselt Euroopasse, ka Eestisse. Samal ajal levivad aina laiemalt Venemaalt lähtuvad valeuudised. Kas poliitikas toimuv on aja jooksul jõhkramaks läinud?

Meenutades oma esimesi kuid valitsuse kommunikatsioonibüroos, pean ütlema, et kõige suurem jahmatus oli see, kui palju on nn rolliraamatu olukordi ja kui vähe on ehedust. Näide: kui uus valitsus astus ametisse, kutsuti riigikogust tagasi kõik eelmise valitsuse pooleli jäänud eelnõud. Seda isegi siis, kui põhjust polnud ja probleemilahendused või töös olevad seaduseelnõud tõukusid sarnasest lähtekohast ja olid sama lahendusega nagu uue meeskonna ideed! Asi oli põhimõttes.

Kui võrrelda kommunikatsiooni erasektoris ja poliitikas, siis näivuse ja eheduse skaalal asuvad nad eri kohtades. Ikka taban end mõtlemas, kui palju on poliitikas usutlusi, seisukohavõtte ja mõttevahetusi, kus inimesed räägivad päriselt sellest, mida nad mõtlevad.

Aga mis puudutab üle ookeani toimuvat, siis me kõik oleme osalised ühes lavastatud näitemängus…

- Peate ebasiirust mainides silmas kaht Eesti erakonda, mis on saavutanud edu oma valijate hirmutamise ja teineteisele vastandumisega?

Minust kogenumad inimesed on öelnud, et poliitilises kommunikatsioonis on raske kasutada erasektorist tuttavaid tööriistu ja mudeleid, sest konkurents täitevvõimu ellu viiva koalitsioonivalitsuse sees on nii terav. Ja ega ka erasektoris konkureerimine alati väärtust loo.

Kui mõtlen tagasi ajale, mil töötasin ärisektori suures ettevõttes, siis meenub «ühise vaenlase» ehk konkurentide vastu suunatud negatiivne energia. Võtame näiteks telekomiettevõtted, kes kulutasid viis-kuus aastat tagasi tohutult ressursse kuulutamisele, et just neil on kõige parem leviala. Kogu selle auru oleks võinud ju kulutada sellele, et teenust ka päriselt paremaks teha! Konkureerides läheb energia lihtsalt valesse kohta, mitte probleemi lahendamisele, vaid näitamisele, kuidas meie paremad oleme.

Sammalhabe ütles «Naksitrallides», et looduses peab valitsema tasakaal, ja seda tasakaalupunkti võiks otsida ka riigivalitsemises. Küsimus, kus on eri huvide tasakaalupunkt ja kuidas selleni jõuda, on mind palju vaevanud.

Kui Kalamajas Niine tänaval asuva kommunikatsioonibüroo JLP kodus ringi vaadata, turgatavad pähe märksõnad «põhjamaine» ja «hipsterlik». / Jaanus Lensment/Postimees

- Kui kõvasti üldistada, võiks kommunikatsiooniks pidada nii inimeste teavitamist eurole üleminekust kui ka infosõjalahingute pidamist näiteks Krimmi küsimuses. Seega, te tegutsete üsna ohtlikus valdkonnas.

Tõsi, sõna jõud on väga suur. Võib olla ka ohtlik, kui see jõud on sinu ettevõtmisega vastassuunaliste kavatsustega inimeste käes. Näiteks psühholoogilises kaitses on üks töö tahke hoida inimeste inforuum vastase sõnumitest puhtana.

Mina lähtun oma valdkonnas nõu andes kogemusest, et kommunikatsioonijuhtimise põhiülesanne on ootuste juhtimine. Selleks aitan oma klientidel paika panna, kes on need inimesed, kelleni sõnum peab jõudma, timmida mõte või jutt selgeks ja arusaadavaks ning aidata see õigetesse kanalitesse saata.

- Millist nõu ootuste juhtimise kohta annab kommunikatsioonikonsultant?

Kui ootused on ületatud, siis on inimesed positiivselt meelestatud. Kui ootused on alatäidetud, on inimesed rahulolematud. Et neid juhtida, küsime igalt kliendilt, olgu ta vabakonnast, era- või avalikust sektorist, väga lihtsaid küsimusi: kas te teate, kes on need inimesed, kellega te räägite? Kas te teate, mida nad teist teavad ja mida teilt ootavad? Kui neid vastuseid pole, tuleb alustada diagnostikaga, näiteks teha uuring ja vastused kätte saada. Lihtsustatult ootab klient nõustajalt võimekust analüüsida olukorda, anda ideid ning oskust ise asju ära teha.

- Alatäidetud ootused ja rahulolematus tuletab meelde lubaduse, et 1. oktoobriks 2016 on neli uut parvlaeva valmis alustama liiklust mandri ja saarte vahel…

Elu on alati meist suurem – me ei suuda kontrollida seda, mis juhtub järgmisel hetkel. Sa võid oma plaani valmis teha, mõelda olemasolevale infole tuginedes sõnumile ja kanalitele. Aga elus hakkavad asjad kulgema omasoodu.

- Kui oluline on teie töös pressiteade, mis ajakirjanike postkasti potsatab? Kui tihti neid saadate?

Vahel harva. Mitu korda rohkem teeme tööd siiski sellega, kuidas ettevõtte info jõuaks inimesteni kanalites, kus nad juba kohal on või mis on ettevõttel endal juba olemas.

- Näiteks Facebooki konto?

Ei, mitte ainult sotsiaalmeedias. Võtame näiteks kliiniku. Kuidas suhtleb sinuga registratuur? Mis infot saad sa ooteruumis? Millise mulje jättis sulle raviarst? Mida sa sellest kogemusest oma sõpradele räägid? Ehk aina rohkem on meil selliseid kliente, kelle puhul põhirõhk on kommunikatsiooninõustamise kõrval teenuse ja kliendikogemuse disainimisel.

Ennustan, et kohe-kohe sulavad need distsipliinid kokku, sest nii nagu ka meie inimestena ei lahuta osadeks oma kogemusi, ei saa ka ettevõtte osadeks jaotununa juhtida valdkonda, mis on tervik. Me ju tahame, et meid koheldakse hästi kõigis teenuse või tootega kokkupuutumise punktides, ja sestap tuleb ühtselt juhtida ka tervet valdkonda.

- Olite Juhan Partsi valitsuse kommunikatsioonibüroo direktor. Milline selle aja kriisidest oli kõige kriisim?

Emotsionaalselt oli kõige keerulisem hetk, kui välismissioonil langes esimene Eesti kaitseväelane. Kaitseväe eestvedamisel olid nii nad ise, kaitseministeerium kui ka riigikantseleis asuva valitsuse kommunikatsioonibüroo inimesed eri stsenaariumid läbi mõelnud. Aga kui see hetk päriselt saabus, oli kõige raskem just inimlik raske tunne.

Suurtes müra summutavates tugitoolides on hea keskenduda, pidada telefonikõnesid või anda intervjuud... / Jaanus Lensment/Postimees

- 2004. aastal teisaldas Partsi valitsus Lihulas mälestusmärgi SS-mundris eesti sõdurile. Kui keeruline oli sellele järgnenud skandaali haldamine, kahjude minimeerimine?

Olukorras, kus koalitsioonipartnerid pidasid omavahel infosõda või lausa kaikaid kodaratesse loopisid, oli see päris paras pähkel. Kolmteist aastat on nüüd sellest ajast möödas. Südamest loodan, et sellest on kõik õppinud. See oli lihtsalt üks neist kordadest, kus kõik läheb viltu, ja kohe algusest peale.

- Parts läks neli kuud pärast monumendi mahavõtmist Lihulasse tagasi. Parem hilja kui üldse mitte, aga olgem ausad, see nägi väga tobe välja. Miks ta järgmisel päeval ei läinud? Või miks ta üldse läks?

Kui ma mõttes seda mälulinti tagasi kerin, siis kaalutlus oli, et tuleb minna niipea, kui võimalik. Aga kas neli kuud on niipea kui võimalik, on omaette küsimus.

- Ei! Kuigi kommunikatsiooniinimene ei saa peaministrit auto tagaistmele toppida ja hakata Lihula poole kihutama.

See on üks väga peen kunst, kuidas anda nõu ja veenda nii heade argumentidega, et tulemusega on hiljem rahul nii nõuandja kui ka nõustatav. Aga eks mina olin siis samuti rohelisem ja vähem kogenud.

- Tagantjärele on üsna koomiline, et peaminister läheb kohalikega lepitust otsima, aga metsas passib kaks bussitäit hambuni relvastatud märulipolitseinikke.

Jah. Aga kõige suurem probleem oli ikkagi selles, et omavahelise poliitilise konkurentsi tõttu kiilus valitsuse masinavärk kinni ja ministrid ei teinud seda, milles oli eelnevalt kokku lepitud. Ehkki kõigi kolme erakonna ministrid olid ühte meelt, et mälestusmärk on liiga suur rahvusvaheline kommunikatsioonirisk, hakkas asjade ärategemine meenutama Krõlovi valmi. Tagantjärele võib küsida ainult seda, kas muundumine luigeks, haugiks ja vähiks oli asjaolude halb kokkulangemine või teadlik tegevus.

- Mis teie kõhutunne ütleb?

Mälu ütleb, et teadlik ja tahtlik.

- Erinevalt Partsi valitsusest üritas Taavi Rõivas ajada asju konsensuslikult, nii et kõik oleks kogu aeg rahul, aga nagu ajalugu näitab, ei sobinud ka selline lähenemine.

Minu kogemus kiusuennetuse valdkonnaga seoses…

- Võrdlete poliitikuid koolilastega?!

Ei. Eestis on organisatsioone ja vabaühendusi, kes tegelevad kiusuennetusega. Kas nad saavutavad rohkem, kui käivad üksi ministeeriumide uksi kulutamas ja koolides oma tegevust tutvustamas? Või on tulemus parem, kui nad teevad koostööd?

Kiusuennetuse valdkonnas tegutsevate ühenduste koostööharjutuse kaudu olen õppinud, et tuleb avatult ja ausalt rääkida, mis on eri osaliste huvid ja vajadused, ning leida kokkupuutepunkt ja ühisosa, miks ja mida tahetakse ära teha. Kui miks-küsimusele vastust pole ja huvid ning prioriteedid «parema puudumisel» pikkade hammastega kokku lepitakse, ei tulegi tulemust. Koostööd on tarvis ikka sellepärast, et koos tehes on tulemus parem ja jõutakse rohkem, et võimenduks sõnum ja asjad muutuksid.

Kristi planeerib oma aja mitmeks kuuks ette ära. Ja nagu näha, siis ka oma meeskonna liikmete aja. / Jaanus Lensment/Postimees

Kui ühiskonnas on vaja saavutada muutus või mingi kokkulepe, siis on konkureerimine oma aja, energia ja tähelepanu raiskamine. Sa ei tegele põhiprobleemi lahendamisega, vaid sellega, kuidas ise rohkem silma paista. Sellepärast mina ei saagi aru poliitilise teatrilavastuse kontseptsioonist, kus isegi juhul, kui teise erakonna idee on hea, öeldakse ikkagi, et vot meie erakonna idee on parem!

- Teie karjäär ei alanud mitte poliitikas, vaid pangas.

Läksin Hoiupanka tööle 1995. aasta kevadel, 23-aastaselt. Tegin esimese tööotsana siselehte, mis jõudis paberil iga neljapäeva hommikul iga töötaja lauale.

- Mida on ühe panga kohta nii palju kirjutada?

Väga palju! Hoiupank oli kõige suurema kliendibaasiga, sest peaaegu kõik inimesed olid hoiuraamatu omanikud.

- Hoiuraamat…?

Iseseisvuse taastamise järel pangakaarti, internetipanka või sularahaautomaati ju kohe ei olnud, ja see, kui palju sul pangas raha on, kirjutati postkaardi mõõtu halli raamatukesse.

Veel mõne aasta eest oli see pank olnud osa Nõukogude Liidu hoiukassade süsteemist! Pärast seda, kui Eesti Pank tõi omanike ringi Hansapanga, hakkas Olari Taal Hoiupanka väga jõuliselt ümber korraldama nüüdisaegseks jaepangaks. Nii et muutuste jaoks vajalikku info jagamist, veenmist ja selgitamist oli palju ning kirjutamist seega kõvasti.

- Saite 27-aastaselt Hansapanga kommunikatsiooniosakonna juhiks ja pärast seda oletegi teinud ainult juhi tööd?

Minu karjääri on mõjutanud kaks asja: juhid ja juhus. Kõik juhid on mind märganud, usaldanud ja utsitanud kas otse või kaude ennast proovile panema. Näiteks RTV uudistejuht Riho Västrik, kes pani mind tegelema selge eneseväljenduse ja korraliku artikulatsiooniga. Või Hoiupanga juhatuse liige Aimar Jugaste, kes nägi minu potentsiaali, andis mulle esmapilgul ka üle jõu käivaid ülesandeid ja tõukas tagant endasse uskuma. Samuti Hansapanga juht Indrek Neivelt, kelle lai visionäärivaade inspireeris mindki nägema end laiemal maakaardil kui vaid Eesti või erasektor.

Ühendav punane niit nende kõigi puhul oli inimese potentsiaali märkamine ja sellise keskkonna loomine, et see täiel määral avalduks. Olen selle eest neile piiritult tänulik ja lähtun sellisest mõtteviisist nüüd juhina ise.

- Kommunikatsioonibüroo JLP lõite koos Aimar Jugaste ja Kristina Seimanniga 2005. aastal, aga tööle hakkasite seal märksa hiljem. Miks nii?

Aimar oli minu mentor ja pidasime temaga mitmeid vestlusi erialasest arengust. Kui töö Stenbocki majas valitsuse tagasiastumisega otsa sai, sündis ühest neist vestlustest JLP kommunikatsioonibüroo. Nüüd on see väike ja väga kokkuhoidev meeskond, kus töötab kümme inimest, minu teine perekond.

Kommunikatsioonibüroo JLP meeskond. / Erakogu

Aga tõesti, tööle asusin büroos mitte kohe selle asutamisel, vaid paar aastat hiljem. Eesti Energia kutsus vedama projekti, mis Eesti mõistes oli unikaalne ja põnev – Eesti Energia kommunikatsiooni ettevalmistamine elektri vabaturule minekuks.

Usun, et erialane arengutee kommunikatsioonibüroos võikski olla ideaalis selline, et kogemusi juurde saades hakkad tegelema keerulisemate teemade, klientide või projektidega. Vahelduseks ja enda arendamiseks võiks vahepeal ära käia ja töötada mõne kliendi juures, et siis jälle tagasi tulla. Mõtle, kui palju paindlikkust ja arenguvõimalusi see annab! Olles ise töötanud nii kliendi juures kui ka nõustajana oma büroos, olen sellise lähenemise elav näide.

- Kuna JLP on kasumlik väikeettevõte, kas siis saate endale lubada klientide valimist? Kelle ukse taha kupatate?

Kogemus näitab, et need kümme inimest, kes praegu JLPs töötavad, saavutavad kõige parema tulemuse just siis, kui tegelevad teemadega, millesse usuvad.

Mõne aasta eest kaardistas majandusteadlane Urmas Varblane valdkonnad, millele Eesti ettevõtjad võiksid spetsialiseeruda. Nimekirjas olid metsa- ja toiduainetööstus, IT ja disain. Meie unistuste kliendid, kellele me tahame tööd teha, ongi just nendest valdkondadest.

Teisalt oleme valinud teemad, millega me ei tegele – näiteks ei nõusta me hasartmängude äri ning alkoholi- ja tubakatootjaid, sest nende tegevusega kaasneb ühiskonnale liigne kulu sõltuvuskäitumise kimpu jäävate inimeste kannatuste näol.

Ma olen veidi üle 20 aasta tööinimese elu elanud. Selle aja jooksul on elu mulle õpetanud, et raha pärast töötegemine ei ole kunagi see, mis tulemust annab. Kui sa teed oma tööd hingega, siis selle eest saad ka väärilist tasu.

Juteldes oleme märkamatult jõudnud Lennusadama kaile, kus kaigub Marten Kuninga «Allveelaeva lugu»: «Üleval mind koju oodatakse, embuste ja roosidega…» Allveelaeva asemel paistavad kaugusest kruiisilaeva tuled, mis joonistavad süsimustas vees värelevaid ja ilutulestikku meenutavaid jooni.

- Miks mitte kontoris koosolekuid pidada? Saab soojas toas istuda ja kohvi juua...

Kümme aastat tagasi lugesin uuringut, mis rääkis, et kui sul on vaja lahendada mõnd küsimust või pidada vestlust keerulisel teemal, siis mine kõndima, sest liikumine soodustab aju osade vahel toimuvat infovahetust. See tähendab, et su lahendused on loovamad ja jutt jookseb paremini. Ka keerulistest teemadest on hõlpsam liikudes rääkida.

Jalutuskoosolekuid peame JLPs sõltuvalt ilmast vahel harvemini, vahel sagedamini, samasuguseid võtteid olen hakanud kasutanud ka koolitustel. Nendel päevadel, kui mul on jalutuskoosolek, on väga lihtne päevas vajalikud 12 000 sammu täis kõndida. Kui jalutuskoosolekut pole olnud, siis tuleb õhtul veel ujuma või jooksma mina.

- Tähtsate ametite kõrvalt olete leidnud aega ka ühiskondlike teemadega tegelemiseks.

Mis puudutab kiusuennetust, siis selle taustalugu läheb aega, kui õppisin suhtlemistreeneriks. Hakkasin mõtlema ja küsisin sel ajal endalt mitu korda: miks ometi ei õpetata koolis kas või korra nädalas inimeseks olemist?

Kui ma aastaid hiljem Rootsis töötasin, sain teada, et Swedbank toetab kiusuvastast programmi «Friends». Uurisime võimalusi selle Baltimaadesse toomiseks, kuid nende huvi oli laieneda hoopis Aafrikasse. Seejärel püüdsime koos kolleeg Rasmus Raskiga leida partnereid Eestist, kuni ühel hetkel saime aru, et peame otsima spetsialistidest mõttekaaslased ja hakkama ise eestvedajateks.

Nii kohtusime Kristiina Treialiga – ta on uurinud laste vägivaldset käitumist ja grupinorme – ning kutsusime ta SA Kiusamisvaba Kooli (KiVa) sisueksperdiks. KiVa programmi eesmärk on lõpetada kiusamisjuhtumid, ennetada uusi juhtumeid ning vähendada kiusamise negatiivset mõju.

Tänu temale saime teada, et kiusuennetus peab toimuma korraga terves koolis, mitte ainult ühes klassis või ühel õppeastmel. Teiseks peab see hõlmama kõiki töötajaid, nii tugipersonali kui ka kõiki pedagooge, rääkimata lapsevanematest. Kolmandaks on see programm tõendamispõhine ehk selle mõju ei hinda õpetajad, kes ütlevad, et «meie klassis on kõik hästi», vaid lapsed.

Kui kool liitub KiVa programmiga, siis esmalt uurime, kui paljud lapsed ütlevad, et neid on kiusatud või et nemad ise kiusavad. Üks aastaring sisaldab klassiõpetajate antavaid tunde, kus räägitakse väärtustest, mis toetavad hoolivust, sallivust ja koos tegutsemist. Samuti õpetatakse, kuidas käituda keerulistes suhteolukordades ning kuidas üksteisega tuttavaks saada ja kontaktis olla. Puudutame ka seda, et erilisus on väärtus, mitte asi, mida narrida või põlastada. Lisaks saavad õpetajad teada, kuidas konkreetsed kiusujuhtumid lahendada nii, et need lõpeksid.

Sisuliselt tegeletakse suhtlemisoskusega, mille tulemus on see, et lapsed hoiavad rohkem kokku ja on tunnis rahulikumad. KiVa mõju-uuring – see on tõenduspõhine ja tehtud vastavalt rahvusvahelisele praktikale – näitab igal aastal, et programmi kasutavates koolides väheneb kiusajate ja kiusatavate arv.

- Ja samamoodi üritate õpetada inimestele suhtlemist Arvamusfestivalil?

Jah, Arvamusfestival on ühelt poolt ideede ja inimeste kohtumispaik, mille kaugem eesmärk võiks olla hea suhtlus- ja arutelukultuuri levimine. Kui väikeste inimeste puhul on fookuses, kuidas nad omavahel igapäevaelus suhtlevad, siis suurte inimeste puhul keskendub Arvamusfestival sellele, kuidas me suhtleme siis, kui oma seisukohtade eest seisame ja midagi arvame.

Arvamusfestivali arutelu tava ütleb, et hea arutelu tunnuseks on see, et sa oled vestluskaaslase suhtes hinnanguvaba, tõestad seda, mida väidad, ja kuuled seda, mida ta räägib. Mitte seda, mida oma taustsüsteemist lähtuvalt kuuled teda ütlemas!

- Keda on lihtsam juhtida, kas alluvat või vabatahtlikku? Viimane teeb tööd ju oma vabast ajast ja tahtest ning igasugune kriitika on iseäranis tundlik teema.

Inimesed teevad tööd motiveeritumalt, paremate tulemustaga ja loovamalt siis, kui tegevuse tähendus neile korda läheb. Vabatahtlikus töös polegi midagi muud kui ainult tähendus. Ja juhi töö on see tähendus oma meeskonnale kohale viia.

Veel kümme aastat tagasi ei olnud ma seda enda jaoks lahti mõtestanud, aga nüüd ütlen, et juhil on kaks ülesannet. Esiteks seista hea selle eest, et inimesed mõistaksid tähendust ja neil oleks arusaam, kuidas oma ülesandeid täites eesmärgi poole püüeldakse. Teiseks, et inimestel oleks vaimne ja füüsiline keskkond, kus nende potentsiaal kõige paremini avalduks. Ehk et kui me oleme koos, siis kuidas teha nii, et igaüks meist saaks olla ta ise – oma parimal moel –, ilma et oleks vaja mingeid krampe, barjääre või kaitseasendeid.

Arvamusfestivali õnnestumisele aitab kaasa peaaegu 300 inimest. / Erakogu

Et hoida festivali värskena, panime paika, et iga kolme aasta tagant vahetuvad kõikide töölõikude juhid. 2016. aastal läks festivali juhi teatepulk Sirbi peatoimetaja Ott Karulini kätte ja mina jätkan vabatahtlikuna programmi koostavas meeskonnas.

Ettevalmistusperioodi ajal on Karulini meeskonnas ligikaudu sada inimest ja festivali ajal peaaegu 300. Selleks et nendele inimestele läheks festivali mõte korda, peab neil olema selge arusaam sellest, mida igaüks saab teha, et festival toimuks. Ja igapäevane juhtimine peab käima läbi selle tähenduse, miks me seda festivali korraldame.

- Kas festivalikohana kaaluti Paide asemel ka muid variante?

Ma olen seal küll sündinud, aga Paide oli siiski üks mitmest väikelinnast, mida festivali asukohana kaalusime.

- Paide linnas on Liiva tänav. See on nime saanud teie vanaisa järgi.

Minu vanaisa Valdeko Liiva on ehitusinsener ja tema juhtimisel on Eestis valminud üle 430 hoone. Pikka aega töötas ta Paide MEKi juhatajana ja kui ta ametist lahkus, nimetati üks tänav selles linnas tema järgi. Ka Valdeko pojad ehk minu isa ja mu onu on ehitusinsenerid.

2014. aastal presidendi vastuvõtul. Vanaisa Valdeko sai mõne päeva eest 85. / Postimees

Teistpidi on omalaadne kokkusattumus, et naisliini pidi jookseb me peres erialana eelkooliealiste pedagoogika – sellel alal töötas mu isapoolne vanaema, aga ka mu ema. Tõsi, alates 1995. aastast on ta panganduses tööl ja tööandja on tal olnud kõik need aastad üks – praegu on selle panga nimeks Swedbank. Ta on seal hinnatud spetsialist ja kolleegid on ta vähemalt kaks korda aasta inimeseks valinud.

Kui JLP kohta ütlesin, et nad on mu teine perekond, siis mu esimene pere on suur ja teeb mind väga õnnelikuks: mul on kolm õde ja üks vend.

- Eks te isegi ole veidi Eestit ehitanud.

Sellega on nii ja naa. Kui sain uudisest teada, et mind on valitud aasta kodanikuks, siis tundsin end kohmetult, sest tegelikult pole ju mitte midagi veel valmis. Ei saa öelda, et Eesti arutelukultuur on nüüd sellisel või hoopis sellisel tasemel või et üheski koolis ei kiusata mitte ühtegi last. Seda, mis on ehitatud või teisisõnu ühiskondlikus plaanis muutunud, saab hinnata alles kümnete aasta pärast.

- Arvamusfestival on pälvinud kriitikat seetõttu, et on hääli, mis seal ei kõla, ning on organisatsioone, mis püüavad mõnd arutelu kasutada oma agenda läbisurumiseks. Kolmas häda on selles, et festivalil lastakse aur välja, aga need mõtted jäävadki sinna Vallimäele ja seal tekkinud ideedega edasi ei tegeleta.

Tänavuse festivali ideekorje algas 9. jaanuaril ja see kestab kuu lõpuni. Ideid – ükskõik mis teemal – saavad esitada kõik, peaasi on see, et ollakse valmis ise ka arutelu kohale tooma ja korraldama. Loomulikult toetame inimesi ideekorje ja festivali vahelisel ajal, kui tegeletakse arutelu ettevalmistamisega. Eesmärk on, et osaleda saaksid võimalikult paljud, mitte ainult kolm-neli eksperti, kes omavahel vestlevad, ja ülejäänud siis vaikides muruplatsil kuulavad.

Selleks et Paidesse tulnud inimene saaks võimalikult paljudest aruteludest osa, piirame vaid arutelude hulka, nii et ükski teema pole liiga väike või ebaoluline ja lemmikteemasid meil pole. Ootame väga neid, kes varem pole festivalil osalenud, eriti käib see eakate ja noorte kohta.

Mis puudutab turundust, siis juhul kui keegi tahab oma idee või ettevõtmisega seoses teha diskussiooni, siis me loomulikult hindame oma meeskonnaga, kas eelnevalt loetletud tingimused on täidetud ja arutelust võtavad osa inimesed, kes on teemast eri arvamustel. Kõige igavam arutelu on ju selline, kus kõik on ühel meelel.

- Fotode tegemise ajal helises korduvalt teie telefon. Fotograaf sai sellest inspiratsiooni ja palus teil pildile tulla oma põhilise töövahendiga, ent keeldusite. Miks?

Päeva jooksul teeme palju ümberlülitumisi ühelt tegevuselt ja teemalt teisele, ühelt inimeselt teisele. Lisame veel suhtlusmeedia, e-kirjad ja lõpuks telefonile vastamise. Psühholoogid ütlevad, et inimesi põletab kõige rohkem läbi ümberlülituste arv.

Ma arvan, et igaüks meist on olnud olukorras, kus sa surfad ringi mööda aknaid ja infokanaleid ning lõpuks mõtled, et mida ma viimased tund aega teinud olen. Ja mismoodi ma end pärast seda tunnen? Ohukoht on, kui ühel hetkel hakkab nutitelefon su elu juhtima. Mul on olnud perioode, kui ma olen kleepunud ekraani külge, et jälgida kogu aeg, mis toimub, et olla pidevalt võrgus, aga ühel hetkel sai küll. Kehtestasin reeglid ja kustutasin telefonist-tahvlist kõik suhtlusmeedia äpid ning muud kellad-viled. Teiseks hakkasin rakendama põhimõtet, et mina kontrollin suhtlusprotsessi. See tähendab, et ma kasutan suhtluskanaleid siis, kui ma saan ja tahan, mitte mingi äpi plinkiva teate peale.

Teisisõnu püüan mitte lasta oma meeltesse müra ega asju, mis ei luba mul keskenduda. Tänu sellele olen palju õnnelikum. Ja sellepärast ma ka telefoniga poseerimisest keeldusin.

Mis puudutab sotsiaalmeediat, siis tegelikult on paljud mu tuttavad seadnud sisse suhtlusmeediapaastu, sest nad on leidnud, et see ei anna midagi juurde. Näiteks tehnoloogiaajakirjanik Hendrik Roonemaa teatas hiljuti, et loobus Twitteri jälgimisest. Või kirjanik Tõnu Õnnepalu, kes on intervjuudes jaganud oma kogemust täielikust meediapaastust. Oma vaimne sfäär ja selle hoidmine on kõige tähtsam!

- Milliseid nippe tööpäeva efektiivsuse suurendamiseks veel kasutate?

Näiteks Charles Duhiggi raamat «The Power of Habit» näitab, kuidas sisustada oma päev rituaalide ja rutiinidega nii, et sinna mahuksid asjad, mida sa pead tegema ja mida sa tahad teha.

Suurema osa karjäärist olen olnud juhirollis ja seetõttu tihti mõelnud, kuidas olla kõikide oma töökohustustega rea peal nii, et jääks aega ka puhkamiseks ja mängimiseks. Mu parimad nädalad on need, kui saan minna laupäeval või pühapäeval metsa või mere äärde paaritunnisele rännakule. Näiteks 31. detsembril matkasime perega peaaegu neli tundi ja selle rännaku ajal vaatasin tagasi ka lõppenud aastale.

Arvamusfestivali õnnestumiseks tuleb vaimse panuse kõrval ka käed tööle panna. / Erakogu

Mõned rituaalid on mul veel: nädalat alustan joogaga ning tööpäeva esimestel tundidel püüan mitte vastata meilidele. Selle asemel võimlen, mediteerin ja tegelen sisult olulisimate asjadega rahus ja vaikuses, kui teistel pole päev veel alanud.

- Kas te tõesti loete iga päev läbi kõik Eesti ajalehed ning lisaks mõned välismaised väljaanded, nagu amet võiks eeldada?

Ma olen sellest põlvkonnast, kelle jaoks on oluline lugeda lehte paberil, ehkki igapäevatöö jaoks on e-kanal siiski peamine töövahend. Kodus on hommikurituaal Postimehe paberleht ja büroos käivad muidugi kõik Eestis ilmuvad väljaanded. Tööpäeva jooksul vaatan uudiseid veebilehelt http://news.station.ee ja sealt saan ma kõikide kanalite info kätte ilma ebavajalike lisadeta.

Et saada ette pilt maailmas toimuvast, loen rahvusvahelisi uudisteagentuure ja The New York Timesi. Sageli lülitan ka Soome Yle raadio peale, sest mulle väga meeldib nende stiil ja toon – heas mõttes täiskasvanulik uudiste tegemise viis.

- Kas ka Eesti meedias võiks olla rohkem täiskasvanulikkust?

Mulle tundub, et ookeani tagant alguse saanud breaking news on igal pool halvasti mõjunud nii meediatarbijatele kui ka ajakirjanikele. Kogu aeg on vaja veel löövamat uudist! Veel põnevamat pealkirja! Ühel hetkel võib meediareaalsus tegelikkusest anda suhteliselt moonutatud pildi. Kui seda täiskasvanulikkuse terminit kasutada, siis meenutab pilt pigem üliemotsionaalset teismelist.

- Rasmus Kagge, Toomas Sildam, Toomas Mattson – kui nimetada vaid mõned – on jätnud ajakirjanduse seljataha ja siirdunud teisele poole rindejoont, PR-maailma. Ajakirjandus kaotas pika ajaloolise mäluga inimesed ja Eesti avalikkus on seetõttu kriipsu võrra kaitsetum.

Mina vaatan seda jällegi positiivsena, sest neil on teadmised uudisväärtuslikkusest, meedia toimimisest ja sellest, kuidas inimesed teemasid vastu võtavad. Kui nad lähevad ja annavad selle teadmise mõne põhiseadusliku institutsiooni teenistusse, aidates selle sõnumeid riigi kodanikele arusaadavamaks teha, siis on see ju väärtus! Ja nende lahkujate asemele kasvavad ju järgmised! Rasmus Kagge ütles oma lahkumisintervjuus, et oli väsinud, kõike seda juba teinud ning polnud enam asju, mis oleks talle rõõmu valmistanud.

- Ühe Lääne-Eestis asuva valla kõige suuremad turismiatraktsioonid olnud suur puu ja suur kivi. Siis tuli suur torm ja murdis suure puu ära. Nii jäi valla suurimaks turismiatraktsiooniks suur kivi. Nüüd, mil suur kivi hakkab esindama Eesti välismaal, on paslik küsida, kas ta saab ikka hakkama.

Mina arvan, et esimene vastukaja on taas olnud üliemotsionaalne ja mõneti ka ülevõimendatud. Nagu meeskond ütles, valmis sai tööriistakast ja kaugelt vaadates on selle elemendid väga head, laseme neil hakata oma elu elama! Esimesel päeval, kui keegi pole veel näinud, kuidas hakkavad kontseptsiooni kasutama ettevõtted või riik, ei maksa seda ideed kohe sõelapõhjaks lasta.

Igas eluvaldkonnas võiks olla rohkem lahkust. Suhtumist, et anname kõigepealt võimaluse! Meie maailmanägemises võiks olla palju enam usku sellesse, et inimesed teevad oma oskuste kohaselt parima. Ja kui lähtuksime hirmu asemel armastusest, oleks me maailm palju parem paik.

Oleme jõudnud tagasi Niine tänavale JLP kontori juurde. Hoolimata hämarusest olen veendunud, et mitte ükski intervjueeritav pole minu nähes nii palju naeratanud kui Kristi. Hämmastav, mida võib inimesega teha sotsiaalmeediapaast, füüsiline koormus ja meeldiv töö…

Noppeid igapäevaelust

1. Aitan kliente, kelle tegevuse tähendusse usun.

2. Kui ilm vähegi lubab, pean jalutuskoosolekuid.

3. Planeerin päeva nii, et lisaks ülesannetele, mida ma pean tegema, mahuks sinna ka asju, mida mulle meeldib teha.

4. Et vähendada tarbetuid ümberlülitusi, eemaldasin nutiseadmetest sotsiaalmeedia äpid.

5. Teen igal nädalal ühe pika rännaku metsas või mere ääres.

Kristi Liiva (45) CV

sündinud 30. novembril 1971 Paides

Töö

2005–... kommunikatsioonibüroo JLP (Jugaste, Liiva & Partnerid) asutajapartner, konsultant

2009–2012 Stockholmis Swedbanki idapoolsete riikide kommunikatsioonijuht

2005–2007 Eesti Energia kommunikatsioonijuht

2003–2005 Juhan Partsi valitsuse kommunikatsioonibüroo direktor

1998–2003 Hansapanga kommunikatsioonidirektor

1995–1998 Eesti Hoiupanga avalike suhete juht

1993–1995 Reklaamitelevisiooni välisuudiste toimetaja

Arvamusfestivali ellukutsuja ja vabatahtlik alates 2013

SA Kiusamisvaba Kool asutajaid 2012 ja nõukogu liige

Heateo SA partner 2003–2015

Haridus

1997–2002 EBSi rahvusvahelise ärijuhtimise eriala spetsialiseerumisega turundusele

1993–1995 Eesti-Taani Ärikoolitusprogrammi ärijuhtimine

Tallinna 62. keskkooli filmi ja fotograafia eriklass (1990)

suhtlemistreener-koolitaja

Kohtume Kristiga puhkepäeval – sest ajad on kiired ja nii saab tema sõnul paremini keskenduda. Aga stressi või väsimust ei paista kusagilt ka pärast seda, kui oleme intervjuu käigus peaaegu kaks tundi talvises Kalamajas ja Koplis jalutanud. - Elame huvitaval ajal: USA-l on president, kes ei hinda tõerääkimist kõige kõrgemalt, ning see suundumus imbub vaikselt Euroopasse, ka Eestisse. Samal ajal levivad aina laiemalt Venemaalt lähtuvad valeuudised. Kas poliitikas toimuv on aja jooksul jõhkramaks läinud? Meenutades oma esimesi kuid valitsuse kommunikatsioonibüroos, pean ütlema, et kõige suurem jahmatus oli see, kui palju on nn rolliraamatu olukordi ja kui vähe on ehedust. Näide: kui uus valitsus astus ametisse, kutsuti riigikogust tagasi kõik eelmise valitsuse pooleli jäänud eelnõud. Seda isegi siis, kui põhjust polnud ja probleemilahendused või töös olevad seaduseelnõud tõukusid sarnasest lähtekohast ja olid sama lahendusega nagu uue meeskonna ideed! Asi oli põhimõttes.

Tagasi üles