/nginx/o/2017/01/27/6287643t1hc88d.jpg)
Möödunud nädalal otsustas kodumaale tagasi kolida Tallinnas elanud Iraagi perekond, kes sõitis järele juba jaanuaris lahkunud pereisale. Perekonnal oli seljataga pikk teekond läbi Türgi ja Kreeka, millest Postimehele möödunud sügisel lähemalt räägiti.
Tegemist on kvoodipagulaste perekonnaga, kes mullu märtsis ühena esimestest Eestisse toodi ning Lasnamäele elama pandi. Pere koosneb kuuest liikmest – isale sõitis järele ema koos nelja lapsega, kellest üks on sündinud Eestis.
Ühtlasi on tegemist esimese Euroopa rändekava raames Eestisse toodud perega, kes otsustab minna tagasi päritoluriiki.
Postimehele teadaolevalt oli neil raskusi ühiskonda sulandumisega. Läinud aasta septembris tegi Postimees pereisaga intervjuu. Selleks ajaks oskas Hamoudi (isa hüüdnimi – toim) öelda mõned eestikeelsed sõnad, nagu «aitäh», «suur tänu» ja «nägemist».
Hamoudi jutustas, kuidas ta koos kolme lapse ja naisega üldse Eestisse jõudis. Teekond võeti ette 2015. aasta lõpus, kui perekond lendas koduriigist Türki Istanbuli. Sealt sõideti edasi mereäärsesse Izmiri, mis kihas tollal inimsmugeldajatest ja põgenike värbajatest. Neile maksis Hamoudi 3500 dollarit.
«Kolmel korral üritasime paati pääseda, aga jäime Türgi võimudele vahele ja nad viisid meid tagasi Istanbuli,» meenutas Hamoudi. Seal lasti perekond jälle vabaks.
Korra keeldus Hamoudi ise koos veel ühe perega paati minemast, sest talvine meri oli tormine ja lapsi kahe pere peale kokku seitse. «Smugeldajad ähvardasid püstolitega ja ütlesid, et kui me paati ei lähe, siis nad tapavad meid.» Püssikuulide asemel tabas väikeste lastega perekondi «vaid» kivirahe ning nad jäeti Izmirist paaritunnise autosõidu kaugusele tühjale rannale maha.
Hamoudi sõnul tuli rannas ööbida kaks ööd, kuni lõpuks leiti sõidutee ning auto, mis viis nad tagasi Izmiri. Pärast mitmendat katset õnnestus siiski paadiga Kreeka vetesse pääseda, kust piirivalve toimetas pere Lesbose saarele. Seal saadi kontakt ÜRO pagulasametiga (UNHCR), kes tegi selgeks, et perel on kaks valikuvõimalust: kas jätkata teekonda illegaalina või lülituda «pagulasprogrammi», mille abil saab Euroopa riikidesse sõja eest liikuda legaalselt ja ilma smugeldajaid kasutamata.
Kuna Iraagi pere otsustas legaalset teed pidi endale uue elukoha leida, siis korraldas edasise elu UNHCR – alustades transpordist, lõpetades hotelliga. Nii elas näiteks viieliikmeline pere esmalt kuu aega Ateenas hotellis, seejärel korteris, kuni viimaks teatas Eesti, et on valmis nad vastu võtma.
Eestisse jõudnunda kahetses
«Nii kui mulle öeldi «Eesti», allkirjastasin kohe paberi. Teadsin inimesi, kellele oli Eestit pakutud, ja olin juba Eesti kohta uurinud – see on väike riik ja siin pole palju põgenikke. Mõtlesin, et ilmselt saab riik nende vähestega hakkama ja minu pere eest hoolitsetakse,» rääkis ta.
Samas nentis mees, et kahetses otsust, kui siia jõudis ja möbleerimata korteri eest leidis. Laste kõrvalt oli esialgu keeruline leida võõrast riigist eluks vajalikku, kurtis ta.
«Kreekas elasime väga korralikus korteris, täielikult möbleeritud, meil oli tõesti väga hea koht. Samas, Kreekas on vist korterite hinnad madalamad, 180 euroga kuus saab korraliku korteri. Lasnamäe korteri eest küsitakse 400 eurot (viieliikmeline pere elas intervjuu tegemise ajal kolmetoalises korteris – T. K.).»
31 inimest on «reisil»
Kui Postimees küsis septembris sõjapõgenikult, kas ta on oma otsusega rahul ning Eestis õnnelik, vastas ta, et «õnneks on vaja teatud tingimusi». «Meil on olnud probleeme. Oleme juba ühe korra tugiisikut vahetanud. Kõige raskem on see, et me ei räägi inglise keelt, aga öeldakse, et te peate üksi oma asju ajama, igal pool kohal käima (näiteks oma raseda naisega arstil käies helistas Hamoudi kord teisele põgenikule, kes siis telefonitsi arsti sõnu paarile tõlkis – T. K.). Helistan tõlgile (Hamoudi nimetas kõiki, ka tugiisikuid, kes tema perega tegelevad, tõlkideks – T. K.), aga ta ei võta vastu! Hiljem küsin, miks ta ei võta vastu, ta vastab, et telefon on katki või välja lülitatud.»
Mees soovis leida tööd ning arvas, et tema perekond võiks takistustest hoolimata siiski Eestisse jääda. «Olen teinud sepatööd. Tahaksin väga leida tööd, olen valmis seda tegema iga päev kaheksa tundi. Ma ei usu, et keel saaks mulle takistuseks, esialgu jälgiksin mõne päeva rohkem teisi, aga ma olen üsna kogenud omal alal.»
Eestlasi iseloomustas Hamoudi nii: «Kenad inimesed... Kas sa küsid eestlaste või venelaste kohta? Venelased on väga erinevad eestlastest, nad on palju avatumad. Seal, kus meie elame, on enamasti venelased. Eestlased tegelevad oma asjadega.»
Perekond oli siin kokku puutunud ka diskrimineerimisega. «Ükskord tõmbas võõras mees minu tütrelt salli. Kaks meest on üritanud takistada minu naise teed. Üks mees sülitab minu naise peale, kui teda näeb.»
Pere pöördus tagasi kodumaale rahvusvahelise migratsiooniorganisatsiooni IOMi VARRE programmi kaudu.
«Päritoluriiki naasmisega selle pere rahvusvaheline kaitse lõppeb. Soov tagasi minna on olnud selle pere vaba tahe ja kõneleb ohu puudumisest nende koduriigis,» ütles rahvusvahelise kaitse poliitika juht Triin Raag.
Iraaki on perekonnad tagasi pöördunud ka näiteks Soomest.
Euroopa rändekava alusel on Eestisse ümber paigutatud 120 inimest, kellest tagasi koduriiki ongi läinud vaid Iraagi perekond.
Samal ajal on Eestist mõnda teise Euroopa riiki lahkunud veel 31 inimest, kokku kuus perekonda. Ametlikult viibivad nad reisil, kuna sõjapõgenikel on õigus 90 päeva mõnes teises Euroopa Liidu riigis viibida. Valdavalt on siit mindud Saksamaale.
Kõige kauem on tänaseks Eestist eemal olnud veebruari lõpus lahkunud perekond. Üks «reisil» viibiv perekond on ise üles öelnud oma üürilepingu. Mõningatel juhtudel on seda otsustanud teha ka tugiorganisatsioonid, et vältida võlgnevusi.