1991. aasta oli vaieldamatult Eesti rahva iseseisvuse taastamise võtmeaasta. Sellele vaatamata tuleks tollaseid sündmusi käsitleda kogu iseseisvuse taastamise kontekstist lähtuvalt ja vaadelda ka 1991. aastale eelnenut.
Andres Jaeger: minu aasta 1991
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nõukogudevastane käärimine ühiskonnas oli 1980. aastate teisel poolel jõudnud juba piirini, mis nõudis avalikkusele suunatud väljundit. Selleks väljundiks sai loomeliitude pleenum Tallinnas 1.-2. aprillil 1988, kus Eesti loovintelligents nõudis poliitiliste õiguste laiendamist, kultuurilist ning majanduslikku iseseisvust, immigratsiooni tõkestamist ja senise valitsuse tagasiastumist.
Sellele järgnesid varsti mitmel pool ka praktilised väljaastumised. Mäletan samal kuul muinsuskaitsepäevadel Tartus toimunud rahvarohket miitingut Pauluse kalmistul, kus mälestati kommunistide poolt 1941. aasta suvel Tartu vanglas hukatuid. Seal jagati ka sini-must-valgeid paelakesi rinda kinnitamiseks. Õhtupoolikul liikus aga rahvahulk juba rahvuslippudega Raadile sõjaväebaasi aia taha, kust meid juhmide ja arusaamatute nägudega põrnitsesid vene sõdurid. 14. mail Tartu X levimuusikapäevadel Tähtvere laululaval toimunud vabaõhukontserdil lehvisid juba rahvuslipud ja esimest korda kõlasid ka Alo Mattiiseni viis isamaalist laulu.
1988. aasta 11. septembril kogunes Tallinna Lauluväljakule enam kui 100 000 inimest üle kogu Eesti esitama poliitilisi nõudmisi ja kuulama isamaalisi laule üritusel nimega «Eestimaa Laul». Mitmete kõnelejate seas oli Trivimi Velliste seal ainuke, kes oma kõnes esmakordselt otsesõnu nõudis Eesti iseseisvuse taastamist. Mäletamist mööda väljusid sellele üritusele Tartust kümned bussid, kõik rahvast tulvil. Teel Tallinna seisime koos poegadega vapralt püsti (ema sai istuma), vaid tagasiteel õnnestus meilgi istuda. Kogu tee lauldi rahvuslik-isamaalisi laule, meeleolu oli ülev. 24. detsembril heisati Tartu Tähetornis Eesti rahvuslipp.
Kuni iseseisvuse taastamiseni toimus rohkesti mitmesuguseid üritusi. Meelde on jäänud mitmel pool toimunud Eesti lähiajalugu käsitlevad koosolekud, üks suuremaid Vanemuise kontserdisaalis, kus seal räägitut tuli rahvarohkuse tõttu jälgida valjuhääldite kaudu fuajees püsti seistes. Meeles on ka rahvakoosolek Tartu Raekoja platsil, kust mindi rongkäigul Aardla rongipeatusse. Seal avati Petseri ja Valga raudtee vahelisel alal küüditamise mälestuskivi.
Rahvusvahelist tähelepanu köitis 23. augustil 1989 Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimise 50. aastapäeval toimunud kolme Balti riigi ühine nimetatud pakti vastu suunatud rahumeelne protestidemonstratsioon. Inimesed seisid kätest kinni üksteise kõrval Tallinnast Vilniuseni, moodustades niinimetatud Balti keti.
Soov üritusel osaleda oli nii suur, et paljud inimesed jäid liiklusummikutesse ja ei jõudnudki kohale. Meie pere osalemine Balti ketis kujunes samuti seiklusrohkeks. Välja sõitsime Tartule ette nähtud koha poole bussis, mis aga poolel teel lootusetult rikki läks. Seisime nõutult teel, osa inimesi sai üksikult mööduvatele autodele. Meie neljakesi tahtsime muidugi kokku jääda - poisid ju alles lapsed. Lõpuks tuli suur presentkattega veoauto mööblikoormaga, mis oli küll teel Valka, kuid autojuht nõustus teele jäänud inimesed küllaltki suurest ringist hoolimata siiski kohale viima.
Jõudsimegi sel kombel õigeks ajaks õigesse kohta ja saime ikkagi ajaloolisel üritusel osaleda. Tagasisaamisega tekkis taas probleeme - üksikud said ikka peale, meie neljakesi ei tahtnud enamasti mahtuda. Hakkas juba hämarduma, kui meie kõrval peatus lahke abielupaar, kes mahutas meid neljakesi Žiguli-auto tagaistmele. Oli juba pime, kui Tartusse jõudsime. Eespoolsed meenutused olgu näiteks nendel aegadel inimeste vahel valitsenud abivalmidusest ja ühtsustundest.
Enne iseseisvuse taastamist toimus veel mitmeid vägagi olulisi sündmusi, nagu näiteks Eesti kodanikkonna registreerimine ja Eesti Kongressi valimised, milles me abikaasaga entusiastlikult osalesime. Kõik see on aga üldsusele teada ja siin käsitlemist ei vaja. Eesti tulevikule oli tähtis veel 19.-21. augustini 1991 Moskvas toimunud riigipöördekatse.
Nii nagu Eesti ajalugu on näidanud, tuleb just võimuvaakumi hetki kasutada oluliste otsuste tegemiseks. Nii oli see olnud juba Eesti iseseisvaks kuulutamisel 1918. aastal. Ka nüüd oli tähtis kiire tegutsemine. Oli eriti tähtis, et just radikaalsed jõud (Eesti Kongress ja Eesti Komitee) ohjad enda kätte haaraksid, sest alalhoidlik ja kompromissimeelne Rahvarinne seadis eesmärgiks esialgu ju vaid IME (IseMajandava Eesti) ja Moskvaga liidulepingu sõlmimise, hiljem küll iseseisvuse, kuid koos kõikidele siin elavatele inimestele kodakondsuse andmisega. Viimane tähendanuks aga sisuliselt uue kakskeelse ja kaksmeelse riigi tekkimist. Radikaalid aga otsustasid võtta sihiks 1918. aastal loodud ja Vabadussõjaga kindlustatud Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise järjepidevuse alusel.
Mäletan, et ruttasime 20. augustil abikaasaga töölt koju. Kogu päeva olime ärevusega jälgisime meedias toimunud vastakad arutelusid Olime väga hirmul - oli ju tähtis, et Ülemnõukogu kiiresti Eesti iseseisvaks kuulutaks. Kogu õhtu oli täis närvipinget, kuni hilisõhtul tuli kauaoodatud teade - 20. augustil 1991. aastal kell 23.03 võttis Eesti Ülemnõukogu Eesti Kongressi täidesaatva organi Eesti Komiteega kooskõlastatult vastu otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest, mille järgi taastati juriidiliselt 1918. aastal asutatud ja 1940. aastal NSV Liidu poolt okupeeritud Eesti Vabariik.
Oma iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi ees seisid nüüd rasked ülesanded - tuli ju taastada või uuesti üles ehitada kõik see, mis 50 okupatsiooniaastaga oli lammutatud. Kogu majandus - Moskva naftadollarite baasil rajatud ebaökonoomne (sõja)tööstus ja põllumajandustootmine - tuli ümber korraldada. Veelgi raskem oli parandada eesti rahva kõverdunud vaimset selgroogu ja väärtushinnanguid, taastada väärikus ja eneseusk. See töö kestab veel praegugi.
Lähiajast torkas silma vabadussamba vastane retoorika, millest kumas läbi nõukoguliku ateismipropaganda mõju - pinnuks silmas paistis taas olevat just kristlusega seostatav sümboolika - rist. Rõõmu valmistas aga selle projekti noorte autorite rahu ja meelekindlus oma õigete ja väärikate ideede põhjendamisel ja selgitamisel. See annab võimaluse lootusrikkalt tulevikku vaadata.
1992. aasta Riigikogu valimiste järel poliitiline olukord Eestis stabiliseerus, uus valitsus sai alustada kiireid ja põhjalikke reforme. Need tõid riigi küllaltki kiiresti suuremast kaosest välja. Tekitasid aga ka kahetsusväärselt palju n-ö rataste vahele jäänud inimesi. Nende probleemidele peab riik nüüdki veel tõsist tähelepanu pöörama, et vähendada erinevate ühiskonnakihtide vahelist sotsiaalset ja majanduslikku ebavõrdsust.
Nii või teisiti pandi radikaalsete reformidega alus Eesti riigi kiirele arengule, tänu millele võisime peamiselt ebasoodsast globaalmajanduslikust olukorrast põhjustatud äsjase majandussurutise tingimustes tunda ennast reformidega hilinenud riikidega võrreldes tunduvalt kindlamalt. Nüüd on majandus taas tõusule pöördunud ja sellega seoses suurenenud lootus ka inimeste elujärje paranemisele.