Tarandite peres on ärevad ajad. Indrek on astunud presidendi valimise vahutavasse katlasse ja Kadi toetab teda tagatoa halli kardinalina igal rindel. Rahu ja selgus saabub sellesse perre kümne päeva pärast.
Indrek ja Kadi Tarand: meie ülesanne on Eestit edasi viia
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pealtnäha on Indrek (47) ja Kadi (44) Tarand igati rahulikud. Miski ei reeda närvilist aega, kuhu nad mõne kuu eest ise vabatahtlikult astusid. Indrek viskab kohtumisele saabudes päevakohast nalja, tellib daamidele kodulähedases kohvikus kooki ja laseb kõigiti välja paista, et on vana rahu ise.
Samas – anname endale aru – pole see, mis praegu käsil, enam viie aasta tagune «Tantsud tähtedega» saade, kus koos lava taga hirmsasti pabistatud sai! See tango, mida Indrek nüüd tantsib, on palju mitmemõõtmelisem.
Eks ole näha, millisesse katlasse meie ühine tantsusaatekaaslane Aivar Riisalu Tarandi emotsionaalse mõttevahetuse käigus tõmbas. Ja kui mitte enamat, siis suvist vaikelu ning vohavat mõttelaiskust on ettepanekule järgnenud samm kõigutanud tublisti.
Seniajani on jäänud üsna segaseks sinu presidendiks kandideerimise motiiv. Kui nüüd selle uuesti maakeeli lahti seletaksid, siis – miks, Indrek, miks?
«Ma olen pannud segast, ka selget olen pand... mind peetud on kui segast ja antud armuand,» on kirjutanud Juhan Viiding. Aga ta on kirjutanud ka nii: «Õigus olla õnnetu, õigus olla õnnelik, õigus põhiseaduslik.» Vaat viimane ongi tähtis! Ehk maakeeli siis – kas ühe kandidaadiga presidendi nimetamine on tõesti ülim, mis Eesti Vabariigis aastal 2011 toimuda saab? Kui isegi Eesti missiks kandideeris sel aastal vähemalt 37 neidu, siis miks peaks presidendivalimistel olema ainult üks kandidaat?
Kuidas jääb paljuräägitud CV jumekamaks tegemisega, et tulevikus Euroopas kõrgetele kohtadele pürgida?
Toomas Vilosius, kes kunagi osales Reformierakonna presidendikandidaadi sõelumistel, lausus naljaga pooleks, et osaleb üksnes seepärast, et ta lapsed saaksid oma elulookirjeldusse kirjutada: «Kasvasin presidendikandidaadi perekonnas.» Muide, mul on kahju, et Vilosiuse-sugused erialase hariduse ja hea huumorimeelega inimesed enam poliitikategemise igapäevas ei osale.
Aga ilma naljatlemata – Euroopa Parlamendis on minu valimisvõistlus küll kerget elevust tekitanud, olen pidanud päris palju asjakohaseid selgitusi jagama, kuid praktilist väljundit sel pole. See, et näiteks minu kolleeg Eva Joly kandideerib Prantsusmaa presidendiks, on hoopis teine tera.
Rein Kilk pakkus «Keskpäevatunnis», et sihid hoopis europarlamendi aseesimehe kohta.
Pakkuda ju võib, aga kui süsteemi tunned, siis saad aru, et see pole realistlik. Euroopa Parlamenti juhitakse nn võimujagamise põhimõttel. Lahtiseletatult tähendab see, et konservatiivne idaeurooplane saab esimese poole juhataja olla ja siis tuleb sotsiaaldemokraatlik lääneeurooplane. 14 asepresidenti jaotatakse juba korrelatsioonis komiteede presidentide kohtadega ning d’Honti meetodi alusel.
Mis omakorda tähendab, et roheliste grupp saab esitada ühe kandidaadi ning see tuleb suuremast kui üheliikmeline rahvusdelegatsioon. Eesti rahvusdelegatsioon rohelistes koosneb vaid minust, nagu sotside seas on ühemehelise delegatsiooni president Padar ja kristlaste seas Kelam. Vaid liberaalide seas oleks meil kaalukam rahvusdelegatsioon, aga nagu teada, on neid seal kaks – esimest juhatab Ojuland ja teist Oviir. Aga Oviiril on vähemalt üks alluv, Savisaar-Toomast. Nii et see oleks ilus teooria, aga kehtivate reeglite järgi täiesti võimatu variant.
Meelis Atonen märkis teravalt, et võtsid ettepaneku vastu puhtast edevusest.
No nii tagasihoidlikku meest nagu Atonen annab tegelikult tervest Eestist tikutulega otsida. Kuid loomulikult, ilma irooniata, tegutsen täie veendumusega, et pean selles protsessis siiski osalema.
Kuidas see ettepaneku tegemine Aivar Riisalu poolt täpsemalt käis?
Mis seal ikka oli, Riisalu helistas vanale sõbrale, kellega varemgi oli kaitsepoliitikat ja muid asju arutatud, ning käis emotsionaalsel viisil oma plaani välja.
Kas olete Riisaluga head sõbrad?
Võib küll nii öelda. Ja ma arvan, et saame selle protsessi kaudu veel paremateks sõpradeks.
Ajasid sipelgapesa kihama ja kadusid pärast «ilmutuse toomist» orbiidilt. On see taktikaline võte – teha kiire lõpuspurt?
Kindlasti on siin ka taktikat, aga teisalt – kas mina olen mingi erameedia kasumiteenimise objekt seepärast, et kasutan oma põhiseaduslikke õigusi täies mahus?
Ning mulle oli ka selge seadusandja tahe, et debatti ja orbiidil olemist ei peagi olema. Miks muidu saab kandidaate registreerida laupäeva südaööl ja esmaspäeva hommikul valima hakata? Et terve pühapäeva saaks siis debateerida? Tagatoaprotsessi sobib selline seadus muidugi ideaalselt.
Miks sa vahepeal kadunud olid, oma kavatsustest ei rääkinud, intervjuusid ei andnud?
Ma ei olnud kadunud, ma olin perega Prantsusmaal.
Mida seal tegite?
Julius tegi katamaraanpurjekal Hobie Cat treeninguid, Konrad läbis seiklusrajal mitu parkuuri ja Helmi õppis esimesi ujumisvõtteid. Suhtlesime meeldivate inimestega. Nimetagem seda väljateenitud suvepuhkuseks. Prantsuse keelt püüdsin veel vanas eas õppida. Tegin seda ka eelmisel suvel, kool hakkas meeldima.
Mida isa Andres selle peale kostis, kui teatasid, et nüüd lähed Ilvese vastu tulle?
See oli tallegi esialgu üllatav, kuid minu «ülekuulamise» käigus saadud vastuste järel hakkas ta projekti pooldama. Meil on olnud päris vaimukaid perekonnanõukogu koosolekuid.
Läinud nädalal ilmusid meediasse pealkirjad: mis ametit Tarand siis lõppeks ihaldab?
Kandideerisid muu hulgas ka Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juhiks… Ehk selgitad?
Selgitan hea meelega. Kuna mul oli andmeid, et peaminister oli pannud veto ühele kandidaadile ja käskinud välisministril esitada «võitev» kandidaat, siis sedasorti asi pole euroopalik. Ning ma uurisin võimalusi, kuidas bolševistlikku surveavaldust avalikustada. Ainus reaalne võimalus dokumentidele ligi pääseda oli ise kandideerimisvoorust osa võtta.
Tänaseks olen teinud arupärimise Euroopa Komisjoni volinikule Vivian Redingile ja mulle on vastatud, et esimesel võimalusel selle ka saab. Ja luban Arterile, et kui dokumendid mulle antakse, siis võime sel teemal uue artikli teha.
Kas ma saan õigesti aru, et Hannes Rumm oli kindel kohasaaja – just tema ju selle kõrgepalgalise koha sai.
Ei olnud kindel kohasaaja, sest peaminister Ansip soovis, et sotsiaaldemokraat seda kohta ei saaks. Seepärast sunniti välisministrit esitama Eesti diplomaatide seast «võitev» kandidaat.
Ootamatult jõudis lõppvooru aga ka kolmas väga tugev kandidaat, ja see ei olnud mina. Minule teatati kohe, et ainult sobivad kandidaadid kutsutakse intervjuule. Võimalik, et neist kolmest oligi Rumm parim. Aga alles dokumentide avaldamise järel saame kõik selles veenduda.
Kuidas sellisele kambakraatiale vastu astuda? Kaua üksi jaksad?
Vaat Soome oli ka väga üksi tehnilises mõttes Talve- ja jätkusõja ajal. Isegi nii üksi, et olid teatud suhted Hitleri-Saksamaaga. Aga iseseisvus säilitati ja taastati kadestamisväärselt tasakaalustatud ühiskond. Minu meelest ei tohiks ENSVst pärit meetodeid kasutada isegi siis, kui tubast tööd on väga vaja kellelegi anda. See on ka Eesti arengu huvides, kui ametikohtadele valitakse parimatest parimad ja seda tehakse ausa ja läbipaistva konkursiga.
Sekkub seni vaikselt kõrval kuulanud Kadi: Pealegi, ma arvan, et Indrek ei ole oma tegudega täitsa üksi, mina mõistan ta püüdlusi ja tegelikult ikka väga suur hulk inimesi saab aru, what’s the name of the Game.
Kes saab Keskerakonna juhiks – Ratas või Savisaar?
Ennustamine, heh, pole ju tänuväärt. Ma loodan, et Ratas, aga see tõenäosus on, nagu
Euroopa ruletis tuleks topeltnull.
Mis seda vaest erakonda aitaks?
Lihtsad asjad. Suurem sallivus, ohvrikompleksist ülesaamine, rõõmsameelsem tegevus ja muidugi nagu ka kõikide teiste erakondade puhul – tuleb rahaga vastutustundlikumalt ringi käia.
Mis sind Eesti elus praegu enim ärritab?
Apaatia. Allaandmise meeleolud. See ongi kõige hullem, et ma räägin nagu kurtidele kõrvadele – võimu taotlemisel ja teostamisel tuleb lõpetada ENSV ja kompartei meetodite kasutamine! Tuleb sellele vampiirile, krahv Draculale ehk varjunimega ENSV, lõpuks pihlakavaiaga südamesse torgata. Sest ilma selleta ei ole võimalik märkavama ja kaasahaaravama ühiskonna teke.
See tähendab siis, et endised komparteilased astugu riigi juhtimisest kõrvale?
Mulle see väga meeldiks.
Kuidas võidelda Eestis lokkava vaesusega?
Üks võimalus on valida kogu aeg Ansipit ja tema lubadust viia meid viie rikkaima rahva sekka. (Naerab.) Aga tegelikult on tarvis sidusat ühiskonda. Mitte astmelist tulumaksu ega suuremat ümberjaotamist, vaid korruptiivse raharingluse katkestamist ja tõesti hädas olijate märkamist.
Igaüks meist ju tegelikult tahab aidata hättasattunut. Märkama peab nii «puulehti söövaid» kui ka koerte kasvatada olevaid lapsi. Afganistanist tulnud kohanemisraskustes sõjamehi ja nii edasi. Kui õpime märkama – nagu vabariigi aastapäeval pingviinide marsil tugevaid märgatakse –, siis saame ka edasi kesta. Päris pingviinid hoiavad alati nõrgemad keskel, tugevamad valvavad eest ja tagant, et keegi ei jääks jääväljadele maha.
Lasteaiad ja koolid on suurte kärbete tõttu palju kannatanud. Oled nõus, et laste arvelt annab lõpmatuseni võtta?
See on mulle vastukarva. Näide oma lapse lasteaiast: jääpurikate tõrjeks lasteaiahoonelt ei lubatud vanas rahas 2300 krooni eelarvesse kirjutada, sest on «kärbe», ja vanemad pidid seda siis 30 krooni kaupa koguma. Et lapsed terveks jääksid. Samal ajal tuleb terve miljon maksev ametiauto linnaametnikule nagu nipsti. Häbi on, lihtsalt häbi.
Kas poliitiku töö pole muid elualasid arvestades liiga kõrgelt tasustatud? Poliitiku palk lööb mäekõrguselt näiteks õpetaja või õppejõu palka…
Väga õige. Ja parim näide on lugupeetud semiootik Mihhail Lotman, kes ülikooli teadlasena teenib kuus umbes 700 eurot, Tartu linnavolikogu koosoleku juhatamise eest üks kord kuus saab aga 2600 eurot. Selline disproportsioon ei ole üldse kestlik, kui kasutada Sõnause väljendit.
Ma ei tea kedagi, kes ei teaks kedagi, kelle sugulased või sõbrad ei töötaks Soomes või mujal Euroopas. Kuidas suhtud?
See on valus asi jah, et aastaga läks 5000 inimest jälle minema, ning kui varsti rahvaloendus korraldatakse, siis nende arvude talumine ei tule lihtne. Muidugi tuleb vaadata ikka elu helgemale poolele ja näha, et kui kodus tööd pole, siis on väga hea, kui naabermaade tööturg seda siiski pakub.
Aga on veider, et Eesti valitsus kiidab oma võitlust tööpuudusega, sest tegelikult võitlevad ju Soome, Rootsi ja Saksa valitsus. On tarvis majanduslikke eeldusi, et inimesed saaksid kodumaale tagasi tulla.
Majandus on meil oma rahanduslikus aspektis vägagi korras, kuid elu pole ainult majandus, tarvis on ka kodu õhkkonda, kodusust laiemalt. Eestlane saab tegelikult elada kõige paremini ikka kodus. Viimane näide on ju Eesti Pangast vallandatud Märten Ross – talent lasti Soome panka. Ja ma arvan, et otsustavaks teguriks polnud siin isegi mitte raha, vaid inimeste kohtlemise viis.
On öeldud, et kui presidenti saaks valida rahvas, oleks sul palju suuremad šansid. Miks rahvas sind armastab?
Võimalik, et see armastus on vastastikune. Ma armastan rahvast ka, ma ei kujuta eriti ette, et saaksin eestlasteta eksisteerida. Muidugi, nagu iga armastus, pole seegi pilvitu suhe. Armastatult eeldad ju ikka ideaali. Samas on ju olemas reaalsus kõigi oma anonüümsete netikommide, pärispommide, vihkamise, reetmise ja mille kõige muuga.
Kuid hetki, mil olen eesti rahva hulka kuulumist uhkeks asjaks pidanud, on muidugi märgataval arvul. Olgu siis murdelistel kahekümne aasta tagustel aegadel, olümpiamängude aegu, «Teeme ära!» aktsioonis ja... oh see loetelu oleks nii pikk, et ei mahuks lehte äragi.
20. august 1991. Mida jääd mäletama?
Seda, et isal lõid esimest ja viimast korda vanemainstinktid üle riigimehelikkusest ja ta üritas meile Kaarliga tasakesi nõu anda, et me ei kiirustaks välismaalt Eestisse. See näitab, kui tugevad on ikkagi loodusseadused võrreldes inimeste tehtud seadustega.
Mis nõu sinu isiklik PR-guru, kes saatuse tahtel on ka su abikaasa, sulle andnud on?
Jah, saatus on mulle armuline olnud just tema isikus. Ja tegelikult on nii, et PR-guru olen mina, tema on palju targem. Kui ta tahaks sel teemal ettevõtlust arendada, oleks Ivo Rull kohe pankrotis ning isegi Daniel Vaarik ja Janek Mäggi võiksid turuliidri positsiooni kaotada.
Mille eest on Kadi sind hoiatanud?
Neljapäeva öösel täiskuu ajal ristteele minemise eest. (Naerab.) Aga jah, kui ma kõiki neid hoiatusi oleksin saanud arvesse võtta, poleks mu elus ühtegi jama olnud.
Kui ekspressilikult iroonitsevalt küsida, siis kas toote kräpi tagasi?
Irooniat leidub ka mujal kui Eesti Ekspressis, aga meile meeldisid need selle lehe katsed debatti elavdada! See kräpilugu on samas õige mitme otsaga. Esimene on filoloogiline probleem, teine on toidutehnoloogiline ja kolmas... sõnastaja probleem. Ma ütleksin, et meie ülesanne oleks Eestit ikka edasi viia, mitte tagasi.
Mida praegusele presidendile ette heidad?
Seda, et ta istub liiga palju ja ei tegutse.
Aga presidendi abikaasale?
Presidendi abikaasat pole põhiseaduses nimetatud. Sestap kujundab iga isik, kes satub presidendi abikaasaks, oma igapäevategevust iseseisvalt. Mina piirdun põhiseadusliku institutsiooni, s.o presidendi rolli mõtestamisega.
Kus veedate 20. augusti 2011?
Kutseid on palju ja otsustada raske. Aga see on meeldejääv ajalooline päev ning nagu Justament laulis – oma rahvaga mul meeldib olla koos!
CV
Indrek Tarand
Sündinud 3. veebruaril 1964 Tallinnas
Haridus:
Tallinna 21. keskkool (Nikolai Vassili poeg Gogoli nimeline) 1982
Tartu Ülikool vahelduva eduga 1982–1991
Johns Hopkins University 1992–1993
Töötanud
1991 Tartu Ülikooli teabetalituses
1991–1992 ASis Tartu Maja
1993 valitsuse eriesindajana Narvas
1993–1994 peaministri nõunikuna
1994–2002 välisministeeriumi kantslerina
2002–2003 jahimeeste seltsis
2003 Eesti Pangas
2005–2009 Laidoneri-nimelises sõjamuuseumis
2009... Euroopa Parlamendi liige
Kadi Tarand
Sündinud 10. jaanuaril 1967 Tallinnas
Lõpetanud Võhma keskkooli 1985, Tartu Ülikooli 1991 (ajaloolane, ajalooõpetaja)
Töötanud
1991–1992 Tartu Ülikooli usuteaduskonna dekanaadis
1992–1993 juriidilise konsultatsiooni firmas Koolmeister & Ko
1993–1998 Hoiupangas
2001–2002 Geenivaramus
2004–2009 ASis Regio.
Korporatsiooni Filiae Patriae liige.
Lapsed Julius Henrik (1998), Konrad Hugo (2002) ja Helmi Laura (2005)
Arvamus
Marju Lauristin
Tartu Ülikooli emeriitprofessor
Mäletan Indrekut lapsest saati, sest oleme tema ema Mari Tarandiga ülikooliaegsed sõbrad. On olnud huvitav jälgida, millal Indrek poisipõlvest välja kasvab. Tundub, et praegu on see hetk, kus ta tunnetab väljakutseid, et peaks midagi suuremat ära tegema.
Ta on olnud alati väga aateline, huvitavate ideede ja omapärase nägemusega, aga ta on selle vahetanud sagedasti naljategemise peenrahaks, tema tõsine pool on jäänud nägemata. Praeguse kampaaniaga on tal võimalus pöörduda avalikkuse poole isiksuse tõsisema poolega intensiivsemal määral, kui ta seda seni on teinud.
Mul on hirm, et parim hetk selleks on juba möödas. Kui kandideerimise teade tuli, siis oli suur ootus, et Indrek Tarandilt tuleb uue sisuga tõsine sõnum. Et tõepoolest tekib Indreku ja Toomas Hendrik Ilvese vahel kõrgetasemeline ja intelligentne arutelu Eestile oluliste probleemide üle.
Praeguse hetkeni ei ole see ootus täitunud. Kui ta heidab praegusele presidendile ette istumist, siis ta ise ju passib ka! Veel on natuke aega, aga magus hetk on möödas – kui kõik olid kõrvad kikkis ootel. See on nagu pallimängus – et oleks terav löök, tuleb palli lüüa tõusul, mitte kukkumisel.
Kandideerimise samm ise oli õige, inimesed ootavad ja vajavad tõepoolest tõsist arutelu.
Just lugesin värskest Diplomaatiast Paul A. Goble’i mõtteid Eesti probleemide kohta. Mul oleks olnud hea meel, kui need mõtted oleksid tulnud Ameerika eksperdi asemel Indrek Tarandi ja Toomas Hendrik Ilvese väitlusest – nad mõlemad on võimelised sellisel tasemel mõtlema.
Aga ma jään ikkagi veel ootama, et intellektuaalselt pingeline debatt tekib. See lootus tuhmub iga päevaga.