Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Vägev muinasmõõk on ilmselt eesti sepa kätetöö

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Ehkki mõõga käepidet katnud hõbe on sulanud, on endiselt näha ornament nupul ja kaitseraual. | FOTO: Mihkel Maripuu

Eesti arheoloogiat raputav mahamüüdud muinasmõõk on tõenäoliselt valminud 11. sajandi eesti sepa käe all. Muinsuskaitseamet on leiukoha viimaks välja selgitanud ning võtab selle kaitse alla.


«Tegu on ühe paremini säilinud muinasaegse mõõgaga Eestis üldse,» iseloomustab Eesti Ajaloomuuseumi teadur Mati Mandel muinasmõõka, mis pärast pikki eksirännakuid on praeguseks jõudnud eraõigusliku Käsmu meremuuseumi pidaja Aarne Vaigu valdusse.



«Kahjuks ei tea me enam (ega saa iialgi teada) midagi sellest matusest tervikuna: mis esemed selles kompleksis veel olid, kus asusid luukillud (ka põlenud luud on tänapäeval määratavad). Ka seda, mida kujutas see kalmistu endast üldse.» Nii kirjutas Mandel Postimehe internetikommentaariumisse, kui oli möödunud nädala reedel saanud mõõka Vaigu käest põgusalt näha.



Mandli sõnul on tegu väga uhke relvaga: säilinud on kõik detailid, nii käepideme roots, nupp, kaitseraud kui ka torujas käepide rootsu ümer. Ehkki käepidet katnud hõbe on sulanud, on endiselt näha nupul ja kaitseraual olev ornament.



Eesti sepa töö

Kui varem arvas Mandel, et seesugused sepised valmistati Soomes või Rootsis ning toodi Eesti aladele muinasajal sisse «importkaubana», siis nüüd usub teadlane, et mõõk on sündinud eesti sepa käe all.



«Meile on selgeks saanud, et damaskitud terasest valmistatud ja hõbeornamendiga kaunistatud odaotsad pole toodud Rootsist, vaid on tõenäoliselt tehtud Eestis. Kui see tehnoloogia oli tuttav, siis pole enam midagi erilist ka sellise mõõgateramiku valmistamises,» rääkis Mandel. Mõõga täpsemaks uurimiseks tuleks relvast teha röntgenülesvõte.



Mandel on kuulnud räägitavat, et mõõk leiti ühelt Ida-Virumaa põllult kündmise käigus. Leidja müüs relva antikvaarile ning nii rändas mõõk viimaks Vaigu kätte.



Pärast mõõga maa alt välja tulekut käidud leiukoht väidetavalt üle ka metalliotsijatega, mis võib seletada internetis esitletud teiste hauapanuste päritolu.



«Täitsa kindlalt on tegemist põletusmatusega, tavainimesed aga põlenud luu killukesi tähele ei pane, isegi kui need seal maas olidki. Kindlasti oli seal ka muid asju. Harva, kui selline mõõk on maetud ainukese panusena,» arutles Mandel.



Mõõga müümine lubamatu

Oletatava leiukoha lähedusest on 20. sajandi algusest päevavalgele tulnud suur hõbeda-aare ning see viitab, et kõnealune küla võis olla mõne muistse eesti üliku kodu. Nüüdse leiukoha hävitamise tõttu pole aga kindel, kas teadlased sellest kunagi midagi täpsemat teada saavad.



«Kui mõõk leiti, oleks pidanud kohe künni seisma jätma ning helistama muinsuskaitseametisse ja mehed kohale kutsuma. Või vähemalt koha täpselt ära märkima, siis oleks saanud kaevata ja võib-olla midagi teada saada,» rääkis Mandel.



Ka muinasmõõga müümine oli lubamatu. «Niisugune asi ei tohiks erakollektsioonis olla, muinsuskaitseseaduse kohaselt kuuluvad sellised leiud riigile. Kõik sellised kollektsioonid, mida mehed on endale kõhu alla kogunud, on täiesti ebaseaduslikud,» leidis Mandel.



Muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste peainspektor Ants Kraut ütles, et leiukoht on tänaseks teada ja see võetakse kaitse alla. «Praegu on koht kõige tähtsam. Kõik viitab kinnismälestisele. Seal on tõenäoliselt asju, mis õnneks ei allu metallidetektori rüüstele,» rääkis Kraut. «Leidmise asjaolud tuleb veel välja selgitada, see on järgmine etapp. Meil on nende isikute kohta infot ja küll see laheneb.»

Tagasi üles