Lugege tänasest Postimehest, mida arvavad Eesti rikkad suuremate maksude maksmisest. Vastused saab naljaga pooleks kokku võtta nii: ega mina ise pole kade mees ja võiksin rohkem maksta küll, aga…
Juhtkiri: superkomisjon ja hüperrikkad
28. august 2011, 14:33
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Siis järgnevad põhjendused, mida maksuteemalistes vaidlustes ikka kuuleme. Lugege ise! Psühholoogiliselt ja mainekujunduslikult mõistetaval, ent väikeriigi maksupoliitika sisulist mõistmist välistaval viisil on enamik neist jätnud järgneva ütlemata.
Eesti-taolises väikeriigis peame lisaks ilmavaatest sõltuvatele argumentidele mõtlema alati ka riikide konkurentsile – maksundus on üks ettevõtluskeskkonda kujundavatest teguritest.
Kui su maksuseadused meeldivad ettevõtjatele vähem kui teiste riikide omad, siis võib juhtuda, et nad kolivad oma äriühingud (olgu või ainult paberil) riigist minema ja käegakatsutavat maksu avalik võim ikka ei saa, olgu protsent kui tahes suur.
Palka ja arveid maksab isegi riik siiski eurodes, mitte maksuprotsentides. Lihtsustatult võimegi öelda, et selles, milline protsent millist maksuliiki tagab riigile suurima võimaliku tulu, on maksutehnika põhiküsimus. Poliitikas lisame sellele küsimuse, milleks maksutulu kasutatakse ning milliste eesmärkide poole sellega pürgitakse.
Maksundus on tõenäoliselt üks valdkondadest, kus suurriikide ja väikeriikide võimalustel on põhimõtteline erinevus. Suurelt ja rikkalt turult on ettevõtjal vähem mõtet pageda mingi maksumuudatuse tõttu.
Tänase loo kontekstis on eespool öeldu mõte selles, et USAs toimuvad muutused muudavad maksukonkurentsi terves maailmas ning küllap asetavad uude olukorda ka Eesti. Kui suurtel turgudel kasvab maksukoormus või muutub hüperrikaste kohtlemine, annab see ka tillematele võimaluse oma poliitikat muuta.
Küllap vajab selgitamist, miks on USAs maksupoliitilise diskussiooni keskmesse astunud vana mees, kes on enam kui poole sajandi jooksul olnud investor (ja ka spekulant).
Warren Buffett oli üks, kes häil aegadel kritiseeris USA valitsuse, aga ka kogu ühiskonna tulusid ületavaid kulusid. Sa võid pidupäeval süüa kaks tükki torti ja midagi hullu ei juhtu. Kui sa teed seda iga päev, siis on asi paha ning kõige aplamaid ja laisemaid ootab kahjuks surm.
Augusti alguses loodi USA poliitikas nn superkomisjon (12 liiget), mis peaks hilissügisel välja pakkuma kulukärped ja maksumuudatused. Buffett tahabki superkomisjonile öelda, et super- ja hüperrikkad on need, kellelt saaks ja võiks eelarvehädade ületamiseks veidi raha ära võtta.