Isa-poega Glikmanid pooldavad JOKKi

Kallid mehed? Ei ole. «Eesti advokaatide tunnihinnad on maailmas ühed madalamad,» kinnitab Leon Glikman (vasakul). Tema isa Aleksander Glikman lisab: «Kui sa tahad mõnda nn tippadvokaati, siis see maksab.» Foto: Mihkel Maripuu

Kas tippadvokaadid Aleksander ja Leon Glikman võiks olla võidetavad? Või tähendaks nende vastu minek kiiret laostumist? Šansse on, nagu selgub.

Advokaadid ei ole ilmselt ebausklikud. Vähemasti isa-poega Aleksander ja Leon Glikman, kelle büroo Glikman & Partnerid asub Tallinna kesklinnas kõrguva silinderja sinise klaasiga Nordea maja 13. korrusel.

Nagu igas edukas büroos – ja äsja 20-aastaseks saanud Glikmanite büroo on omasuguste seas Eesti nimekamaid –, pakutakse sealgi saabujale kas vett, teed või kohvi.

«Jätaks need vahele,» ütlen pakkumise peale, «ja võtaks kohe klaasikese viskit.»
Hämmeldunud vaikus. Siis: «Viskit meil pole, aga konjakit võime pakkuda küll.»

Vaat, kuidas saab advokaadibürood panna paljastama saladusi, mis neil kapis peidus on. Konjakist loobun. Soovi tagamõte polnud muud kui kontvõõrana lihtsalt jääd murda. Advokaatidega ju tavaliselt nalja pole.

«Härrased,» pöördun nõupidamiste ruumis pruuni laua taga heleda nahkkattega toolidel istet võtnud Aleksander (82) ja Leon (54) Glikmani poole, «teid ei ole ilmselt vaja hoiatada, et kõike, mida te järgnevalt räägite, võidakse kasutada teie vastu?»

Mõlemad väljendavad pealiigutusega sellest arusaamist.

Panin teie jutule tulekuks selga oma parima, 500-dollarilise* tumeda triipudega ülikonna ja sidusin kaela Itaalia siidilipsu. Öelge, kas ma annan nüüd korraliku advokaadi mõõdu välja?

Aleksander: Ega riietus ole advokaadil peamine. Otseseid nõudeid riietusele meil ei ole, aga kohtus peaks küll korrektselt riietuma.

Kas teil pintsakuga kohtus palav ei hakka?

Aleksander: Mina olen vana kooli mees, olen harjunud käima pintsaku ja lipsuga tööl.
Leon: Mind see ahistab. Üks mu lemmikkirjanikke Joseph Heller on nimetanud marssimist inimkonna mõttetuimaks tegevuseks. Paneksin formaalsete riiete kandmise teisele kohale, vabanen neist esimesel võimalusel.

Kui ma poleks Tartu Ülikooli ajakirjandusse sisse saanud, olnuks mu teine valik juura ja võib-olla oleks ka minust saanud advokaat. Millest ma ilma jäin?

Aleksander: Inimesel peab olema siiski mingi eelsoodumus, et advokaadiks hakata. Minu mõlemad vanemad olid arstid. Advokaatide seas oli mulle eeskujuks Simon Levin. Mõtlesin kaua, kas saada arstiks või advokaadiks. Otsustasin advokatuuri kasuks. Kuigi see tundub pateetiline, seisneb advokaadi töö selles, et inimesi tuleb abistada, kui nad on hätta sattunud, ja kui saad neid aidata, on see meeldiv.

Kas teil, Leon, tuli advokaadipisik isalt?

Leon: Isalt kindlasti, ja kõigilt advokaatidelt, kes meil külas käisid. Mu patrooniks sai Simon Levin. Teine probleem oli selles, et ma ei olnud reaalainetes eriti hea. Palju seal valikuid üle jäi – mitte eriti.

Filoloogiat ei tahtnud õppida, Nõukogude ajal ajakirjandust ka kindlasti mitte.

Palun veenge mõne ereda näitega, et advokaadi töö on põnev ja elamusi pakkuv.

Leon: No ega see ausalt öeldes nii põnev ole, nagu väljastpoolt paistab, sest igapäevast jama on võib-olla rohkem kui loomingulist osa. Inimesi on küll palju aidatud. Eestile on omane, et ettevõtlusega kaasneb tavaliselt alusetu kriminaalasi.

Oleme päästnud palju süütuid inimesi, kelle elu oleks igavesti täielikult ära rikutud. Kust mujalt nad ikka abi saavad kui advokaatidelt – muidu oleks nad riigi vastu abitud.

Meil on enamik kliente süütuks osutunud, aga nende elu rikkunud vintsutuste eest pole keegi vastutanud ega vabandust palunud.

Aleksander: Advokaadi töö on intellektuaalselt huvitav, kuna küsimus on seaduste kohaldamises. See ei ole ühemõtteline ning nõuab suurt vaimset tööd ja teooria tundmist. Igal regulatsioonil on teoreetiline põhjendus – kui muidugi seadus võetakse vastu mõistlikult, mida meil kahjuks alati ei juhtu.

Leon: Meie seadusloome probleem on selles, et riigikogu on sisuliselt kummitempel. Kõik, mis tuleb ametniku kabinetist riigikogusse, see ka läbi läheb. Kõige vapustavamad on põhiseadusega otseses vastuolus olevad seadused, mis võimaldavad ilma kohtu loata pealtkuulamist.

Euroopa inimõiguste konventsioon, mis on meil ratifitseeritud, sisuliselt ei toimi – nagu ei oleks seda olemaski. Kui ei oleks riigikohut, oleks see päris õudne riik, kus täitevvõim saaks pea piiramatult laamendada.

Aleksander: Muidugi ei maksa arvata, et meie seadustega on mingi katastroof. Kaugel sellest. Põhibaas on täiesti normaalne ja töötab. Seda ei maksa arvata, et keegi juristidest tahaks meie õigusruumi lammutada.

Leon: Seal on siiski osasid, mis tuleks ära lammutada. Valulaps on kriminaalmenetlus ja karistusõigus. See baseerub siiamaani Nõukogude inkvisitsioonilisel eeluurimismudelil, mida kusagil demokraatlikus maailmas ei rakendata. Seda mudelit hoitakse meil ületamatu armastusega, ja mitte mingit lootust ka ei ole, et see kunagi ära lõppeks. Ja muidugi on meil täiesti kohutav jälitustegevuse regulatsioon.

Aleksander: Formaalselt võib advokaat kohtueelses uurimises küll osaleda, aga ta ei saa midagi teha, kõik sõltub uurijast. Meil ei ole advokaadil abilisi, kes võivad inimesi üle kuulata, ega detektiive, nagu näeme välismaa filmides. Kohtumenetlus on küll formaalselt võistlev, aga sisuliselt mitte. Mulle teeb alati nalja, kui ajakirjandus kirjutab, et õbluke prokurör istub ühel pool ja vastu tuleb advokatuuri raskekahurvägi ja asi on niivõrd ebavõrdne.

Esiteks, õbluke prokurör on asjatundlik jurist, kes ei ole oma teadmiste poolest nõrgem kui advokaat. Tema taga on kogu riigi võim, uurimis- ja jälitusaparaat. Advokaadil on ainult oma intellektuaalsed võimed, muud midagi.

Leon: Mingist võrdsest ja ausast menetlusest pole kriminaalprotsessis juttugi. Prokuröril on jälitustegevuse materjalid, ja Eestis võib jälitada peaaegu piiramatult, alati antakse load. Aga advokaadi eest on need materjalid peidetud – riigisaladus. Ja siis advokaat istub seal nagu vaene sugulane. Nii ei saa kaitsta.

Või prokurör loetleb oma tõendeid – ega ta sisuliselt ütle, mida ta millise tõendiga tõendada tahab, et miks oli minu kliendi jutt kahtlane. Ta küsib, et miks mu klient ütles aastal 2004, et «partei ja valitsus ei unusta sind». Kas sellega püütakse tõendada altkäemaksu? Mina seda ei tea, see tuleb alles prokuröri kõnest välja.

Teame ka praktikas, et tegelikult pole tõendeid eriti vajagi, et inimene süüdi mõista. Kui ma läheksin tsiviilkohtusse nende tõenditega, millega prokurör tuleb kriminaalkohtusse – vabandust, mulle tehtaks aukohtu asi või vähemalt kohtunik naeraks mu välja.

Teie, Aleksander, tegutsesite advokaadina ju Nõukogude ajal – keda või mida seal üldse kaitsta oli?

Aleksander: Stalini ajal oli ausalt öeldes kohus puhas formaalsus. Hruštšovi ja järgmiste meeste ajal olid asjad kahte liiki. Neis asjus, mis sattusid parteiorganite või julgeoleku tähelepanu alla, oli ilmne, et ükski kohtunik ei julgenud mitte midagi muud teha, mis ette nähtud – sa võisid rääkida ükskõik mida.

Aga tavalised asjad lahendati ikka enam-vähem. Seda ei saa öelda, et avalikes kriminaalasjades õigusemõistmist ei olnud. Ikka oli, tõsi küll, õigeks mõistmine oli Nõukogude ajal tohutu katastroof. Siis võeti juba kohtunik liistule.

Kahjuks pean ütlema, et kui Eestis teeb kohtunik õigeksmõistva otsuse, siis ühiskondlik arvamus, sealhulgas ajakirjandus, on seisukohal, et nüüd on juhtunud midagi hirmsat, sest prokuratuur on töötanud ja kõik on tehtud – aga kohus mõistis õigeks! Kurb, et ei ole harjutud sellega, et kohtumenetlus selleks ongi, et teha kindlaks, kas isik on süüdi. Õigeks mõistmine on normaalne osa kohtumenetlusest.

Leon: Loomulikult, kui Nõukogude ajal oli tegemist KGB asjaga või olid parteiorganid taga, oli advokaadi töö täiesti lootusetu. Aga pahatihti selliste tõenditega nagu nüüd asjad siis läbi ei läinud. Õigeks küll ei mõistetud, vaid asi saadeti täiendavale uurimisele, kus see kustus ära.

Ütlen ausalt: neid asju õnnestus advokaatidel siis saata ilmselt rohkem täiendavale uurimisele ja ära kustutada kui saavutada nüüd õigeks mõistmist. Meil mõistetakse üle 98 protsendi süüdistatavatest süüdi.

Leon, kuidas õnnetus teil Nõukogude aja lõpus pääseda õppima Ameerikasse?

Leon: Sain 1990 sisse American-Soviet Intern-ship Programi, kus välisadvokaadibürood noppisid endale konkursi korras advokaate of counsel’iteks – see on välisõigust tundev advokaat, kes nõustab kohalikku bürood. Konkurss oli umbes sada inimest kohale.

Ameerika advokaatide ühing korraldas koolituse Georgetowni ja Columbia ülikoolis. Siis proovisin anda eksamid ka Harvardi ülikooli ja saingi sisse 1992. Seal sai kahe aastaga teha magistri, aga tegin aastaga, sest raha lihtsalt ei olnud.

Mille poolest erines Harvardis õppimine Tartu Ülikooli õpingutest?

Leon: Harvardis on ikka hullumeelne koormus, täiesti hullumeelne. Seal muuga ei tegelda, kui õpitakse. Päevane lugemiskoormus on paarsada lehekülge, järgmine päev on juba seminar. Kui eksamid ära tehti, siis üliõpilased jõid end ikka korralikult täis, ja isegi veel enam. Tartus oli eksamiteks ja seminariks õppimine väga lahe ja lõbus.

Aleksander, kuidas teie end Nõukogude ajal täiendasite ja arendasite?

Aleksander: Nõukogude süsteemis oli ka õigusteooria olemas ja mingeid välismaterjale oli samuti võimalik saada. Aga kõige suurem enesetäiendamine algas koos Eesti taasiseseisvumisega. Kui mind kaasati seadusloomesse, siis tunnistan ausalt: ma ei tundnud seda ala ju absoluutselt. Tuli ennast kurssi viia. Justiitsministeerium suunas täiendusõppustele, näiteks USAsse Georgetowni ülikooli ja Saksamaale.

Kui tormiline võidujooks siis lahti läks, kui tuli aeg Eestis oma büroo luua?

Leon: Praegu on paradiis tollase ajaga võrreldes. Kui tahtsid siis ruumi osta või rentida, ei olnud see üldse võimalik, ei aidanuks seal lobitöö ega altkäemaks (naerab). Mingeid reegleid ei olnud, turg puudus. Rublades oli mul sissetulek kõva, et oleks olnud jaksu maksta, aga seaduste baas oli primitiivne ja kohtulik kaitse nõrk. Kuid käima see asi läks.

Aleksander: Kui ei oleks Leoni olnud, oleks ma juba ammu kodus pensionipõlve pidanud. Minul seda energiat ega ka oskust eraettevõtluseks absoluutselt ei olnud.

Kui teie juurest lahkus 2004. aastal seitsmest advokaadist neli, et luua oma büroo, siis kuidas sellest löögist toibusite?

Leon: Ei läinud väga raskelt. Klientuur tuleb ikka büroo võtmeisikute peale, nende suhtes on usaldus. Majandusnäitajad ei langenud.
Aleksander: Just, advokaadil on oluline hea maine. Nimi loeb klientide ees palju.

Leon: Loeb ka kohtutes. Kui on viisakas büroo ja mainekas advokaat, siis kohtunik, kes ta ära kuulab, on kindlasti vähem kriitiline, sest ta teab, et tema otsus, kui ta teeb selle advokaadi kasuks, jääb paremini püsima, sest seal on argumentatsioon taga.

Kui on tundmatum advokaat, siis kindlasti on psühholoogiliselt raskem teda uskuda ja peab rohkem kontrollima seda, mida ta räägib. Kohtunikud on samuti inimesed, lisaks on nad hullumoodi ülekoormatud. Aga ainult mainest võiduks ei piisa.

Oma tööga teenite aastas mitu miljonit krooni dividende. Kuid teada on, et selle nimel peate näiteks maadevahetuse protsessil töötama läbi 193 toimikut, päevas jõuab lugeda kaks toimikut ehk 400–500 lehekülge. Kui pikad need päevad on?

Leon: Kui on suureks protsessiks valmistumine, siis alustan mõistlikul ajal, kella poole kümnest, ja läheb poole kümneni õhtul kindlasti. Muud moodi ei saagi. Eks lugege süsteemselt läbi 40 000 lehekülge, kus tuleb iga paberi puhul mõistatada, mida prokurör siin kahtlaseks peab.

Et seda läbi hammustada – see on hullumeelsus. Meil oli seitse inimest, kes luges neid toimikuid seitse kuud.
Aleksander: Ja kurb on see, et kogu materjal on süstematiseerimata. Võimatu on aru saada, miks selles köites on just see ja mida sellega tahetakse öelda.

Leon: Ja kohtus vaatad, et mõni paber on seitse korda esitatud. See on väga kaval väljakurnamise taktika. Sellega laostatakse inimeste majanduslikke võimalusi ja kaitsetahet.
Kui esindasite 2009. aastal Mart Viisitamme, tuli riigil hüvitada talle õigusabikulusid 490 000 krooni. Pool miljonit õigusabi eest – mul küll seda raha võtta poleks!

Leon: Õigusabikulu on seaduse järgi konfidentsiaalne ja see, mis avaliku otsusega välja mõisteti, on teine asi. Hea veel, et riik hüvitise välja mõistis, sest on asju, kus riik mõistab välja väga väikse osa väitega, et suurem osa on ebamõistlik.

Väga kena: riik esitab alguses alusetu süüdistuse ja siis laostab inimese – ja keegi selle eest ei vastuta. Siis öeldakse veel, et võtke endale odavam kaitsja. See on natuke naiivne, sest ega suuri asju suuda üks odav kaitsja ajada, sest vaja on tohutut tiimitööd. Riik ihkab endale vaid nõrka vastast.

Aleksander: Õigusabi on kallis ja me alati hoiatame klienti, et isegi kui asi lõpeb tema kasuks, ei saa loota, et ta saab kogu kulutatud summa kas vastaspoolelt või riigilt tagasi.
Loomulikult, kui sa tahad mõnda nn tippadvokaati, siis see maksab.

Aga ma ei saa ju teiesuguste meeste vastu tulla odava advokaadiga, ta ei võidaks teid eluilmaski!
Aleksander: See on natuke liialdatud. Põhiasi on ikka asi ise – see jutt, et advokaat keerab musta valgeks, ei vasta absoluutselt tõele.

Kui asi on selge, siis iga aus advokaat ütleb kliendile, et ärge kulutage raha, eriti tsiviilasjas, see on perspektiivitu. Me ei võta seda kas või oma maine pärast. Kriminaalasjas tuleb muidugi alati kaitsta, see on põhiseaduslik kohus.

Kas minusugune harilik inimene saaks teie jutule tulla, kui mul abi on vaja?

Leon: Alati kuulame ära. Sõltub konkreetsest asjast. Võib-olla on asi väga lihtne, mingi nupuvõttega lahendatav.

Aga oletame, et keegi tuleb jutuga, et härrased, lugu on nii, et olen tapnud kolm inimest ja vajan kaitsjat. Mida ütlete?

Aleksander: Meie büroo sellist asja üldse ei võta, sest oleme spetsialiseerunud äriõigusele.
Leon: Meile on pakutud narkoasju, aga me ei ole võtnud.

Ega te tunneks end vist hästi, kui peate kaitsma sellist inimest, kes on tunnistanud, et on tapnud?
Aleksander: Nõukogude ajal tuli mul kaitsta ka tapjaid ja teisi ebameeldivaid inimesi. USA päritolu filmides hämmastab mind alati see, kui advokaat ütleb kaitsealusele, et räägi mulle kõik ära. Ma ei ole mitte kunagi oma kaitsealusele öelnud, et räägi kõik ära.

Mind ei huvita see! Mind huvitab, kas on tõendid või ei ole tõendeid. Kui kõik viis pealtnägijat nägid, kuidas ta teise ära tappis, siis ütlen ausalt, et on võimalik taotleda ainult kergemat karistust. Ma ei küsi elu sees, kas ta tegi seda.

Ka need, kes on eitanud oma süüd isikuvastases kuriteos, ei ole mulle mitte kunagi tunnistanud, et on seda teinud. Nii et seda probleemi lihtsalt ei ole.

Kas olete saavutanud mõnikord ka sellise võidu, kus sisimas tunnete, et olnuks õiglasem, kui oleksite protsessi kaotanud?

Leon: Seadus paneb mulle kohustuse tegutseda kliendi paremates huvides. Muud kohustust mul ei ole.

Aga südametunnistus?

Leon: Minu südametunnistus on....

Aleksander: ...puhas, kui me teeme kõik kliendi kasuks. Kui ma teen täpselt seda, mida seadus lubab, ja kaitsen inimest seaduslike vahenditega, siis ei saa tekkida mingisugust muud probleemi.
Leon: Lisaks mõistab õigust kohus, mitte mina. Mina olen see poisike, kes toob kohtu ette argumente, ja kohus otsustab.

Aleksander: Sageli öeldakse meil, et kohtuotsus ei vasta rahva õiglustundele. Mulle hakkab see õudselt vastu. Esiteks, mis on rahva õiglustunne? Teiseks, mille alusel tekib üldse inimestel arusaam, mis istungil toimus, ja kas neil on ka vajalikku õigusteadmist, et hinnata, miks selline otsus tehti? Jumal hoidku, kui kohtunikud teeksid otsuse rahva õiglustunde järgi, siis poleks meil kohtuid vaja – siis on lintšikohus nagu vanasti või nagu mõnes araabia riigis, kus loobitakse kividega surnuks, ja see vastab täiesti rahva õiglustundele.

Tuleb vaadata, et kõik oleks seaduse järgi. Kui seadus on vale või ebamoraalne, mida juhtub, tuleb seda parandada.

Sageli heidetakse meil ette JOKK-skeeme. JOKK on igal juhul vajalik! Seaduse järgi peab kõik olema õige, ja kui seaduse järgi on kõik õige, siis ongi kõik korras, meeldigu või mitte.

Millisena tunnete rahva suhtumist advokaatidesse?

Leon: Esiteks, advokaadid on need, keda mitte kuskil palavalt ei armastata. Sest kindlasti on inimesele mõni vastaspoole advokaat 1:0 ära teinud. Teiseks oleme ettevõtjad, ja oleme ausad, ega suhtumine ettevõtjatesse ole meil kõige positiivsem.

Kolmandaks, oleme tihti riigi suhtes kriitilised.
Aleksander: Üldiselt advokaate ei armastata. Ja need, kes eriti vihkavad advokaate, on esimesed, kes jäävad vahele ja pöörduvad just nimelt advokaadi poole. Olen seda korduvalt näinud. Kahjuks, kui ajakirjandus valgustab protsessi, siis mida ka advokaadid ei teeks, on nende suhtes alati halvustav alatoon.

Leon: Meil usutakse, et prokurör on ilmeksimatu. Aga kui keegi kahtlemisvõimetu jääb meie karmi süsteemi hammasrataste vahele, siis tekib tal ootamatu liberalismipuhang.

Kindlasti jälgite oma võiduprotsenti. Milline see on?

Aleksander: Ei, mitte kunagi ei jälgi.
Leon: Võib öelda, et enamikus asjades on kliendid tulemusega rahul. Ma olen kunagi mingit arvestust isegi pidanud, aga ma ei taha sellest rääkida, sest see mõjuks reklaamina.

Aleksander: Ütleks nii: sellist advokaati, kes ei ole ühtegi menetlust kaotanud, ei ole minu arvates üldse olemas. Kui on, siis tähendab see, et ta võtab ainult selliseid asju, kus üldse mingeid vaidlusi pole. Kaotus on üks meie töö osa, sest selguvad uued asjaolud, kohtupraktika muutub. Aga muidugi, kui kaotuste arv ületab võite, siis on midagi tõsiselt viltu.

Tänan, et pühendasite mulle tunni ja 40 minutit. Loodan, et arvet ei tule. Aga kui tuleks, kui suur see oleks?

Leon: Meie tasu on kliendiga eelnevalt kokkulepitav, sõltudes asja liigist ja raskusastmest.

Eelkokkulepet meil polnud. Pääsen tasuta.

* Jätsin ütlemata, et ostetud 50-protsendilise allahindlusega – P. P.

CV
Aleksander Glikman

Sündinud 4. septembril 1929 Tallinnas.
Astus 1936 Tallinna prantsuse lütseumi, mis jäi sõja tõttu pooleli, lõpetas 1946 Tallinna 6. keskkooli.
1951 lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna.
1951–1955 Haapsalu, Hiiumaa, Loksa, Kiviõli, Kose õigusnõuandla juhataja.
1956 sai Tallinna II õigusnõuandla juhatajaks.
1991 loodud advokaadibüroo Glikman & Glikman asutajaliige ja partner.
2004 advokaadibüroo Glikman & Partnerid (algselt Teder, Glikman & Partnerid) kaasomanik.
Aastast 1951 Eesti Advokatuuri liige, 1972–1990 selle aseesimees, 1992–2006 selle kutsesobivuskomisjoni esimees.
1969–1990 Advokaatide Kolleegiumi presiidiumi liige.
Aastast 1992 vandeadvokaat.
Osalenud paljude eraõiguse seaduste koostamisel.
Eesti NSV teeneline jurist 1977.
Eesti Advokatuuri teenetemedal 2003.
Abielu Ilmiga on kestnud 56 aastat, poeg Leon.

Leon Glikman
Sündinud 24. mail 1957 Tallinnas.
1975 lõpetas Tallinna 2. keskkooli (nüüdne reaalkool).
1980 lõpetas Tartu Ülikooli õigusteaduskonna.
1990. aastate algul osales USAs New Yorgis Columbia ülikooli õigusteaduskonna ja Washingtonis Georgetowni ülikooli õigusteaduskonna kursustel.
1993 lõpetas USAs Harvardi ülikooli juurakooli magistriõppe.
1991 loodud advokaadibüroo Glikman & Glikman asutajaliige ja partner.
1991–1992 praktika Ameerika Advokatuuris.
Töötanud of counsel’ina USA advokaadibüroodes Miller Canfield Paddock and Stone ja McDermott Will & Emery (lisaks juhtis mõnda aega selle 1994. aastal Tallinna asutatud harukontorit).
2004 advokaadibüroo Glikman & Partnerid kaasomanik.
Loonud Baltimaid katva keti Baltic Legal Solutions (BLS), kus on kokku umbes sada advokaati.
Tegutsenud arbiitrina nii Eestis, Stockholmi arbitraažiinstituudis kui Helsingi Kaubandus-Tööstuskoja arbitraažikohtus.
Aastast 1981 Eesti Advokatuuri liige.
Eesti Advokatuuri aukohtu liige.
Justiitsministeeriumi kodifitseerimiskomisjoni liige.
Eesti Mälu Instituudi asutajaliige ja nõukogu liige.
Iisraeli aukonsul Eestis.
Eesti esimene aasta advokaat 2002.
Abielus, 15-aastane tütar.