/nginx/o/2013/07/05/1875346t1h0782.jpg)
/nginx/o/2011/10/06/782732t1h4f49.jpg)
«Astusime Kabulis lennuki pealt maha. Keegi meile vastu ei tulnud. Lennuväljal jagati informatsiooni, milline transport kuhu läheb. Istusime meeskonnaga bussile. Baasi jõudes vaatasime välja kõige suurema maja, mis võis staabi moodi olla. Otsisime üles demineerimisosakonna ja läksime esitlesime ennast,» meenutab kapten Janek Zõbin, kes juhtis esimest Eesti sõdurite üksust praeguses Afganistani sõjas.
Oli 2003. aasta kevad. Praegu üle terve Afganistani tegutsevate rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude (ISAF) tegevusraadius ulatus vaid umbes 50 kilomeetri kaugusele pealinnast Kabulist. Väljaspool seda käis veel ka USA eraldi operatsioon «Enduring Freedom», mida toona veel ISAFiga koos ei juhitud.
Just sel ajal saatis Eesti sinna Zõbini juhtimisel kuueliikmelise demineerijate üksuse. Eestlaste esimeseks teenistuspaigaks oli toonane ISAFi suurim sõjaväebaas Camp Warehouse Kabulist idas.
Vaesus ja varemed
Tagantjärele tunnistab Zõbin, et nende teadmised kohast, kuhu nad läkitati, olid üsna piiratud. Olid vaid üldandmed, mida internetist ühe maa kohta leida võib, aga mitte konkreetset hetkeolukorra kirjeldust. «Põhimõtteliselt oli mul teada nii palju, et olukord on ebastabiilne,» märgib ta ning võtab esmamulje kokku sõnadega: «Vaesus ja varemed.»
2004. aastal sinna neljanda Eesti demineerimismeeskonna viinud praegune major Vesse Põder oli kolme eelmise üksuse kogemuse võrra rikkam.
«Põhiliseks ohuks olid tollal ikkagi pommivöödega isikud, kes lasid end õhku konvoide või baaside lähedal, rünnakud käsitulirelvadest ning ka raketirünnakud sõjaväebaasidele ja välisesindustele,» loetleb ta.
Oli ka jätkuv miinioht, sest erinevatest sõdadest olid endiselt maas miiniväljad. Põdra üksuse ülesandeks oli reageerida väljakutsetele – minna ja teha kahjutuks lõhkekehi, mida olid leidnud sõdurid või tsiviilisikud. Mitte mässuliste isevalmistatud pomme, nagu praegusel meeskonnal, vaid standardset sõjatehaste toodangut.
«Meie tööks oli ka laskemoonapeidikute ja ladude ülevõtmine ja hävitamine, lisaks käis seal tollal ka relvade ja laskemoona kogumise programm, mille raames neid inimestelt koguti ja hävitati,» räägib Põder. «Kui ma õigesti mäletan, siis me kogusime kokku ja hävitasime selle missiooni jooksul 65 või 67 tonni erinevat laskemoona ja lõhkekehasid.»
Võrreldes 2003. aastal Eesti sõdurite jaoks mõni kuu hiljem alanud Iraagi sõjaga märgib Põder, et tol hetkel oli Afganistan kindlasti rahulikum. «Selles, mis puudutas meie tööd ja ülesandeid, olid Iraagis tollal juba kasutusel improviseeritud lõhkekehad, Afganistanis üldiselt oli see tase tunduvalt madalam,» märgib ta. «Vastase oskused olid tunduvalt kesisemad kui Iraagis tollel ajal.»
Kohalike suhtumine oli Põdra hinnangul pigem positiivne. «Kuna töö iseloom oli selline, et selleks hetkeks olid ka kohalikud teadvustanud, milline oht on näiteks miinidel ja lõhkemata lõhkekehadel, siis meie tundsime oma tööd küll tänuväärsena,» ütleb ta. «Kui me läksime ja korjasime neilt ära pomme, miine või laskemoona, olid nad küll väga tänulikud.»
Põder toob näiteks selle, kui relvade ja laskemoona kogumise programmi ajal tegelesid eestlased osaliselt ka sõjapealikelt varustuse ülevõtmisega. «See, millises koguses varustust – näiteks tanke, jalaväe lahingumasinaid ja laskemoona – Afganistani valitsusarmeele või hävitamiseks üle anti, tekitas küll tunde, et ilmselt on sõjapealikud sõjaplaanid maha matnud,» iseloomustab ta.
Samas tunnistab Põder, et eks tegelikult oli märk ka see, et siiani edasi sõdiv Taliban selles programmis ei osalenud. «Kuigi Talibani mõju oli ka sellel hetkel olemas, niisugust kasvu mina küll ei osanud ennustada,» sõnab ta.
Zõbin sai uuesti esimeste seas olla 2006. aasta suvel, kui eestlased – nüüd juba ka jalaväelased – suundusid Lõuna-Afganistani Helmandi provintsi. Teatud mööndustega: ta ei liitunud demineerimisgrupiga mitte kohe nende teenistuse alguses, vaid pärast nende puhkust. Ta märgib aga siiski: «Kui reaalselt tegevus peale hakkas, siis põhimõtteliselt olin, jah, esimene.»
Võrreldes Kabuli 2003. aastal ja Helmandit 2006. aastal, tunnistab Zõbin, et varasem vaatepilt oli närusem. «Lõunas oli vähem suurt sõjategevust, sõjategevuse jälgi ja lõhkekehasid,» kirjeldab ta. Isevalmistatud pommid, mis praegu nõuavad ohtralt nii sõdurite kui ka kohalike tsiviilelanike elusid, polnud toona veel nii tavapärased.
Kuigi Helmandi maastikel oli sõjahaavu vähem kui Kabulis, tunnistab Zõbin siiski lõunaprovintsi juba 2006. aastal ohtlikumaks. «Kui Kabulis oli isevalmistatud lõhkekehade oht olemas, siis käsirelvadest rünnaku oht oli peaaegu olematu,» selgitab ta. «Minu missiooni ajal oli kogu Kabuli ümbruses ISAFi personaliga kaks või kolm situatsiooni.» Helmandis seevastu pidi Zõbin juba kaks päeva pärast saabumist suunduma pataljoni rünnakut toetama.
Nii Zõbin kui Põder on teeninud kompaniis, mille nimi oli Estcoy-1. Mis erinevalt kõigist järgmistest Estcoydest ei käinud mitte Afganistanis, vaid aastatel 1996–1997 Liibanonis. Estcoy-2, millega samaaegselt ka Zõbin Helmandis teenis, oli veel rühmasuurune, mitte täissuuruses kompanii.
Ülesanne: astuda lahingusse
Esimene Afganistani suundunud Eesti jalaväekompanii kandis nime Estcoy-3 ja asus teele 2006. aasta sügistalvel. Toonase Eesti kontingendi ülem oli praegune Scoutspataljoni ülem kolonelleitnant Vahur Karus.
Ta toob näiteks 2006. aasta septembris Helmandi naaberprovintsis ja Talibani sünnikohas Kandaharis toimunud operatsiooni «Medusa»: «See oli see koht, kus Taliban pidas regulaarselt pataljoni kaitselahingut.»
«Seal olid kindlad kaitseliinid, tulesüsteemid, kõik olid üles ehitatud,» kirjeldab Karus. «Kogu Lõunaregiooni väejuhatus üritas neid välja lüüa, kasutades lennukeid, koptereid, massiivset kaugtuld. See oli selline konventsionaalne lahing, nagu me loeme ajalooraamatuist.»
Estcoy-3 pandi elama nüüdseks mitu korda suuremaks kasvanud Helmandi kesksesse sõjaväebaasi Camp Bastionisse. Karuse sõnul oli nende ülesanne konkreetne: otsida vastane üles ja astuda lahingusse. «Me juba läksime Afganistani teadmisega, et seal pole küsimus see, kas sa saad vastasega kontakti, vaid see, millal sa selle kontakti saad,» lausub ta.
«Esimeseks märgiks, et lahing on tulemas, oli tavaliselt see, et Taliban ajas kohalikud külast välja. Siis sa teadsid, et mingil hetkel hakkab lahing pihta,» jutustab Karus.
Juba järgmise kontingendiülema ajal kaotas Eesti Afganistanis langenuna kaks sõdurit. 2007. aasta võidupühal nõudis raketirünnak Sangini orus kahe demineerija, nooremseersant Jako Karuksi ja seersant Kalle Torni elu.