Mihkel Mutt: kas «Tähesõjad» või «Väike Illimar»?

Vastandus pole täpne, sest need nähtused ei asu ühel tasapinnal. Üks kuulub globaalsesse massikultuuri, teine kohalikku kõrgkultuuri. Õigem oleks küsida, kas tähtsam on «Tähesõjad» või, ütleme, Buñueli «Kodanluse diskreetne võlu». Kas «Väike Illimar» või Anniko «Rusikad»? Siis toimuks arutelu kõrg-, rahva- ja massikultuuri võtmes, mis on üks mõeldav (kuigi äraleierdatud) võimalus.

Tundub, et praegu kütab meeli enam siiski üleilmse ja rahvusliku kultuuri aspekt. Seega oleks täpsem küsida, kas tähtsam on «Väike Illimar» või, ütleme, Salingeri «Kuristik rukkis». Kas «Tähesõjad» või Kiisa «Hullumeelsus»? Sest kui ütleme «tähtsam», siis tähtsam mille jaoks? Kas peetakse silmas isiksuslikku või ühte teist tasandit, mis on seotud meie rahvusliku identiteediga?

Minu tunded eesti kirjanduse ja kultuuri vastu on kaksipidised. Ühelt poolt ei saa eesti kirjandus meeldida üleni, viimse kui autorini – nii nagu ei saa meeldida ka vene, prantsuse, saksa või mis tahes muu kirjandus en gros. Igal pool on kõige rohkem keskpärast ning kõikjal on ka head ja väga head. Suurte rahvaste kirjanduses on statistilise tõenäosuse järgi rohkem väljapaistvat kui väiksema omas. Seepärast mõjuvad mulle enamasti võltsilt need, kes «eesti kirjandus» öeldes häält väristavad.

Teiselt poolt on mul endalgi eesti kirjandusega paratamatult erisuhe. Üks tundelisemaid rahvuse definitsioone leidub Herbert Wellsi «Ajaloo piirjoontes», kus ta ütleb, et rahvus on kogum inimesi, kes loeb ühesuguseid raamatuid ning keda mõjutab ühesugune kirjandusklassika. (Tänapäeval võiks lisada eesti filmid, seriaalid, ka koomiksid, linnaluule, grafitid jne.)

Eestikeelne piiblitõlge on vorminud meie kirjakeelt ja selle kaudu vanema põlve autorite loomingut. Too omakorda, eelkõige «Kevade» ja «Tõe ja õiguse» kaudu on mõjutanud meie mõttemaailma laiemalt. Me oleme elanud päevast päeva kõrvuti nende teoste tegelaste nagu pärisinimestega, nad on meie ümber ja alateadvuses, isegi kui me neid raamatuid pole pärast keskkooli enam kätte võtnud.

Natuke väiksem, aga põhimõtteliselt samasugune mõju meie keelele ja meelele on olnud kümnetel ja isegi sadadel teistel teostel. Ka nendega on meil intiimne side. Iseküsimus, kui kaua see mõju ja side kestavad. Kas Toots, Kiir, Arno ja Teele, Andres ja Pearu on veel paari­kümne aasta pärast märgilise tähendusega? Kahtlen selles. Suur osa eesti kirjandusklassikast on seotud maaeluga.

Kuna traditsiooniline maaelu on meil kadumas, nõrgeneb tasapisi ka inimeste võime Tootsi-lugude ja Tammsaare maailmadest osa saada. Minu põlvkonnal oli see nn maavanaemade olemasolu tõttu veel võimalik. Võib vastu vaielda, et see aspekt pole määrav ja et me võime näiteks Flauberti «Salambod» nautida, kuigi ei tea muistsest Kartaagost tühjagi. Jah, võime, aga nagu puhast kunsti, mitte seoses oma rahvusliku identiteediga.

Mainitud intiimne side kompenseerib osaliselt paljude teoste puhtkunstilisi vajakajäämisi. Pelk asjaolu, et «see on oma», muudab halva talutavaks, keskmise heaks ja hea väga heaks. (Tulutu on vaielda, kas peame midagi armsaks, sest oleme eestlased, või oleme eestlased, kuna nende teoste lugemine on meid selleks teinud.) Lapsevanem ei näe sageli oma lapse puudusi, sest see on tema laps. «Oma rämpsu» suhtes on sallivus suurem kui võõra suhtes.

Enamik meist suudab täitsa heal meelel lugeda eesti autorit, kelle tasemega, ütleme, Uus-Meremaa kirjanikku me ei loeks. (Paraku on ka vastupidi. Väga head eestikeelset raamatut peetakse iseenesest kehvemaks ingliskeelsest. Ometi on eesti kirjanduses pärleid, mis küünivad maailma kõrgeima standardini, kuigi keegi peale meie neist ei tea.)

Eelnev jutt kipub taas «kõrge» ja «madala» voolusängi. Identiteediloome tasandil pole see vastandus kuigi tähtis. Omamaise massi- või levikultuuri mõju on võimsam kui kodusel kõrgkultuuril, sest viimane «tilgub» allapoole ning avaldab oma mõju pikema aja vältel ja vahendatult.

Lutsu populaarsus on tänapäeval suuresti tänu võlgu filmidele. (Siiski «Kevade» jt ei saanud populaar­seks Nõukogude ajal, nagu arvati ühes raadiosaates, Luts oli üldrahvalikult armastatud juba esimesel Eesti ajal.)

«Väike Illimar» on ülimalt kõrgkunstiline teos, mitte lastekas. Et suuta seda nautida, peab olema üldjuhul kas arenenud kirjandusliku maitsmismeelega või siis elukogenud inimene, st vanuses, mil meenutusliku ainese puhul tekib iseenesest tunne, nagu «kohiseks kuldne jõgi kauguses» (Tuglas).

Kõikidele pole selle teose nautimine jõukohane ja kindlasti mitte ka vajalik. Aga tähtis on teada, kes või mis on väike Illimar. Et nii paljud täiskasvanud seda vähemasti sümboli või märgi tasandil ka teavad, tuleneb osaliselt sellest, et nad on nooruses näinud 1962. aastal Virve Aruoja tehtud telefilmi «Väikese Illimari radadel». (Illimar on vist ka ainus raamatutegelane, kelle järgi meil on tänav nimetatud.) Toogem rohkem oma häid raamatuid ekraanile!

Ent Wellsi juurde. Et olla sidus rahvus, peaksid inimesed tundma samu tekste ja neil peab olema nende suhtes enam-vähem sarnane tõlgendusvõti (sel, et ühele meeldib Andres, teisele Pearu, ei ole põhimõttelist vahet). See tähendab, et nn tüvitekste ei tohiks olla liiga palju ja need ei tohi pidevalt vahelduda. Paraku just see toimub.

Kuigi kirjanduse suhteline osakaal inimese vaimutarbimises tänu uutele meediatele väheneb, suureneb absoluutkoguses kirjanduse maht suureneb enneolematus tempos. Ka Eestis on ilmunud nimetuste arv ju tohutult kasvanud, kuigi tiraažid langevad.

Tänu tehnilistele võimalustele saab igaüks olla kirjanik ja oma oopuse võrku välja riputada (seal levib niihästi head kui veel rohkem rämpsu). Meil on tekkimas kirjanduslik «paralleeluniversum», mida ei tunne isegi kriitikud ja mille tasemega võrreldes on isegi Murutar või Rakke tõsised kirjanikud.

Koos sellega kasvab tüvitekstideks pürgivate hulk, seda niihästi kirjanike ambitsioonide kui raamatukaupmeeste ja kirjastajate müügihuvide tõttu – andke uusi nimesid, «värsket liha»! Samas kirjutatakse ka väga head kirjandust pidevalt juurde. Mõelgem end aastasse 1930 – kui suurt hulka modernismiklassikat polnud olemaski.

Kui aga midagi tuleb peale, peab kusagilt midagi kärpima. Kooli kohustusliku kirjanduse maht pole kummist. Klassika vangub nagu kõik muud «suured narratiivid» või «lood». Tundub, et rahvusliku kirjanduse alusepanijaid ei puudutata. Kõige rohkem teiseneb vist lähimineviku kohustuslike autorte nimistu. Aga on võimalik, et kord muutub ka päris vana.

Teoreetiliselt ei ole välistatud, et paari tuhande aasta pärast, kui eesti rahvas nii kaua kestab, ei mahu kohustuslike hulka isegi Tammsaare, sest vahepeal on tekkinud nii palju «tähtsaid» autoreid, keda peetakse vajalikuks nappide kirjandustundide sisse mahutada.

Mida teha? Ühelt poolt võiks öelda, et mitte midagi, dilemmat ju pole. «Tähesõjad» jms jõuavad lasteni niikuinii. Kooliharidus peab õpetama seda, mis on vajalik, aga millega tuleb vaeva näha. Vaevalt mõtles Jaak Aaviksoo, et «Tähesõdasid» tuleb hakata koolis õpetama.

Kõige õnnelikum on inimene, kes mõistab ja naudib kõrgkultuuri, aga suudab rõõmu tunda ka «Tähesõdadest», «Terminaatorist», «Matrixist» ja teistest nüüdisaja lihtsatest muinaslugudest. Lõppeks ütles ju ka Tuglas: luua müüte, see on ülim!

Teiselt poolt – rahvusliku identiteedi suhtes – oleme väljast sisse voolava ees abitud. Jõuvõtted, millegi keelamine on tulutu, nagu näeme Prantsusmaalt. Ainus võimalus on ikkagi pakkuda ise midagi positiivset, kirjutada eesti keeles paremaid raamatuid kui paljud kehvakesed tõlketooted. Kirjutada hästi oma artikleid (mida loetakse rohkem kui raamatuid). Teha häid filme.

Traditsioonilistest kunstidest tõuseb erilisele kohale sõnateater. See, mis on rahvuskeelse draamateatri piiratus, st seda on suhteliselt raske eksportida, võib sellest teha rahvuskultuuri bastioni ja ankru.

Riigi ülal peetaval televisioonil on arenguruumi oma üldkultuurilise missiooni täitmisel (raadio on sammu ees, aga selle mõju on piiratum). Iseäranis täisväärtusliku keelekasutuse standardi loojana.

Hullud pole mitte võõrsõnad, vaid köndistatud ja lohakas kõnepruuk. Hirmus mõelda, et kui kunagi mõjutas kogu rahvast rikas kujundlik piiblikeel, siis nüüd ökitav massimeediakeel.

P. S. Et lugejad saavad oma arvamust avaldada, on põhimõtteliselt tore. Aga klikid? Millal enne on tõde otsustatud häälteenamusega? See on veel hullem kui hääletus linnateatri uue hoone ja Kultuurikatla asjus.